Nummõr' 133
Hainakuu 17. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Pästemassin joud kipõlt
  • Uudissõ
     
  • Kas Haanist tetäs Otõpää?
  •  
  • Võro liin täüs muusikat ja tandsu
  •  
  • Perimüskultuuri suvõkuul koolilatsilõ
  •  
  • Põlgastõ kuul sai ökoremondit tarõ
  • Elo
     
  • Põllumiihi päiv Vahtsõliinah
  •  
  • Koloraado mardik ja sitasitik
  •  
  • Sugupuiõ-uurja sai kokko Rõugõn
  • Märgotus
     
  • Olõmi luudusõ sõbra
  •  
  • Treimuti Ruth: sebrat om vast lihtsämb perrä tetä ku kõivu!
  • Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Koloraado mardik ja sitasitik
     
    Mandli Sulõv
        
     
     
        
    Egält puult om kuulda koloraadodõ nuhtlusõst. Kardokas ei jõvva õigõlõ maa seestki vällä tulla, ku triibulidse mardiga jo marsva sälän. Ei lää kavva aigu, ku näide perrätulõja, nuu verevät tõugu, jo lehti söövä.

    Sõidi autoga piimäkuu keskpaigan Rõugõst Luutsnikku, aknõklaas ala käänetü. Oll’ lämmi ilm. Mõni kilomeetri inne Viitinät näi, et üts triibulinõ koloraado käü hoolõga mu pal’ast käevart piten. Hoitsõ kätt kõikaig niimuudu, et tä saanu käevart piten kävvü. Är tä es linda. Koton näütsi imäle, et kae, tõi seemend mano.

    Üleminevä aasta oll’ koloraadosid nii pall’o, et näide korjamisõst sai viländ. A timahava om asi peris hukan. No, kardoka häitsemise aos, om näid nii pall’o, et egä päiv piät kardo­kin olõma ja hummogust õdaguni näid korjama.

    Luudus om tasakaalust vällä lüüd. Ja hädä ei olõ õnnõ kardokidõ ja koloraadoga, kõigilõ aiaviljulõ om naatu kihvti tsiukma. A tuuga häötedäs är ka kasulidsõ martkatõugu, kiä olõsi koloraado häötäjä kardokan.

    Mu väega hää sõbõr ei panõ kihvti põllu pääle jo 15 aastakka. Timä pernaanõ käü latsiga koloraadosid plastpangi korjaman, kallutasõ kardokavarrõ pangi kotsilõ ja raputasõ noid. Lätt rutõmbalõ. A ku sa käüt ja hõõrut noid verevit tõukõ lehe pääl purus ja koorõ kilekotti korjat, om tuud väega ikäv tetä.

    Mõni aasta tagasi, ku mu sõbra perren asi noidõ koloraadodõga väega tõsitsõs läts’, pidi valima, kas tsiuku kihvti vai ei. Es panda ja kannataminõ tasusi är. Mõnõ ao peräst oll’gi käo­kirässide parv kardokan ja koloraadodõl oll’ hõkk.

    Ärke tsiukõ kihvti põllu pääle, sõs luudusõ tasakaal püsüs paigan ja sügüse võit saia ilma kihvtitämäldä kardokit!

    Sõbral lindasõ elämise man ümbre ka sitasitka, selle et peetäs eläjit. A proovi sa sita­sitikat löüdä säält talost, kon kihvti tarvitõdas. Noid lihtsäle ei olõ.

    Muidoki ei olõ sitasitikit ka noin tallõn, kos eläjä omma är häönü. Ku olli poiskõnõ, sis sitasi­ti­gu mugu sõidi lauda ja sitauni­gu vahet. Inne­kõkkõ õdagist. Üts parv linnõl’ ütelt puult, tõnõ parv tõsõlt puult vasta. Kokko nä es põrka. Küll oll’ illos pilt, täv­veline Jumala looming. Tuud õdagust lindõlõmist mälehtäse vanõmba ao inemise.

    Mu imä kõnõl’, et vanast es olõ vaia karja kodogi hõigada, selle et ku sitasitika naksi lindõlõma, tiidse kar’usõ är, et õdak om käen ja nüüt om vaia kari kodo aia. Päivä kuumaga sitasitika es linda.

    Ja viil jaanivaglakõisist. Kas olõt näid pümmega nännü? Ku mõtlõma nakka, sõs tuu oll’ külh väega ammu. Või esiki olla mitmitkümnit aastit tagasi. Mu naanõ ütel’, et küll oll’ illos latsõn kaia, ku jaanivaglakõsõ kartolipõllu veeren pümmega heleti.

    Vanast elli jaanivaglakõsõ ja sitasitka hääd ello, näil es olõ hirmu surma iin ja es tiidä koloraadost midägi. Kardoka kasvi mis mürrin.

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
      
     Uma Lehe sõbõr!