Nummõr' 132
Hainakuu 3. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Sõaväelaagri passis tütärlatsilõ kah
  • Uudissõ
     
  • Pikäkannu kuul sai 135 aastakka vanas
  •  
  • Puukunst lätt kõrrast inämb muudu.
  •  
  • Härksämbä küläinemise saiva kokko suvõkoolin
  •  
  • Pillilaagri Setomaal
  • Elo
     
  • Puul tunni Pulga Jaani puul
  •  
  • Midä havvakivi kõnõlas?
  • Märgotus
     
  • Egäle pubilõ uma nägu!
  •  
  • Valgu Heiki: inemise kutsva meid geoloogõs
  •  
  • Inne turgu minekit jala puhtas!
  • Kirä
    Aholämmi
    Andsak
    Perämäne külg
     
     
    Kõgõ hirmsamb bussisõit
     
    Ruitlasõ Olavi, bussisõitja
     
    Ma olõ bussifirmadõ pääle nii vihatsõs saanu, et ku ütte piäs nägema, saa tä õkvalt vasta tatti. Kunagi kirodi firmast Nihhujaa-Sebe, kiä nüür Võõpso-Räpinä otsa iist 15 kruuni, no sõitõ naanõ ütspäiv Ekspress Auto L(itsiveo)ga sama otsa ja küsti viie kilomeetri iist katõkümneviiekas. 5 kruuni kilomeetri iist!

    Sama buss sõit edesi Tartohe ja säält Jõhvi. Võõpso-Jõhvi otsa iis võetas 130 kruuni, mis näütäs jälki, et pikk ots tulõ kokkovõttõn kasus, a lühkese otsa, piaaigu nigu nuka taadõ kusõmamineki iist vinütedäs vaesõst noksist viimäne vällä.

    Viimäne kõrd sõidi Nihhujaa-Sebega Tartohe. Tahtsõ ratast alla pakiruumi panda, et Tarton kipõstõ as’a är aia… Bussijuht läts’ ullis, ütel’, et säädüs ei lupa, et ma piä inne ratta är pakõndama ja sõs tä võtt tuu pääle. Lõpus võtt’ mu õks pääle. Sõitõ nigu täüs kombainimiis, inne Tarto bussijaama käändmist pidurd niimuudu, et vanamutõl olli perse istmide päält vallalõ. Üts kapõrd vahekäügin, otsõ ummi jalgu takan, a kuigi jäi pistü. Tarton oll’ illos, õdagu naksi tagasi sõitma ja sama bussijuht oll’ jälki vastan… Ma ei olõ uma imä ja esä käest kokko kah nii pall’o sõimada saanu, ku tuu vodiitel-universumi käest. Sai õks läbi hädä kodo, a mõttõn sooviti tälle ja tervele Nihhujaa-Sebele vahtsõt hääd firmanimme: «Käüge P...»!

    Mõtõlgõ esi, ma olõ jumala näo perrä tettü, esä ja imä omma minno koolitanu, mu sisse investiirnü ja sõs tulõ üts E-katõgooria kärbätänü bussijuht, prits tatti ja räüskäs mu pääle nigu hääs pidä. Tä vaesõgõnõ es tiiä, et mul om labiilne närvisüsteem, et ma olõ väikumbagi as’a iist liti är pandnu. Ma valisi jo asfaldi pääl vällä kah, mispiten tedä parõmbalõ magama panda.

    Inne sõaväke astsõ Tarton kogõmalda võlss liinaliinibussi pääle. Kost ma, Võro poiss, tiidse, et Tarto buss, miä Tarton nummõr katõ kotussõ pääl kinni pidä, seokõrd nummõr kats ei olõki? Et hoobis lõunat süümä sõitja buss om… Tull’ bussijuht, naas’ sõimama, saadi tä tuu pääle… ja ku tä mul rinnust haard, lätsi täl õkvalt prilli ja nõna katski.

    Kõgõ hirmsamb bussisõit oll’ mul paar aastakka tagasi Võrost Tartohe. Väega varra hummogu tull’ tuu buss vällä ja juht kupat’ nigu poolõarolinõ. Tii oll’ nilbõ, mitu kõrda tekk’ Kagaarin säändsit müüdäsõitmiisi, et elo naas’ silmi iin tõistpiten käümä. Veidükese inne Tartot tõmmas’ bussi kõgõpäält ütele ja sõs tõsõlõ poolõ tävvesti risti. Inämbüs inemiisi magasiva, vällän viil puulpümme. Mõtli, et ku elo om illos ja ku ma seoga päse, panõ kohegi kündle.

    A ku mul ütskõrd jäl künnäl oll’, olõ-õs jälki üttegi ulli perst, kohe tä kättemassus tsusada!

    Mis sa arvat?
     
     
    Kar’alatsi elo
     
    Viina Liisu
     
    Magasimi suvõl lauda pääl. Ku imä hõigas’: «Eevi, Liisi! Tulkõ alla, vaia om kar’aga mõtsa minnä!», olli tuus aos imäl lehmä nüssedü ja vanaimäl süük tettü.

    Esä kässe kõgõ jala kinni panda, a mi es taha noid parkmada tsianahast tsuugõ jalga panda. Nuu lätsi vihmaga ja hummogudsõ kastõ seen vedeläs ja nii miildügi meile rohkõmb pall’ide jalguga olla.

    Pidimi kar’aga mõtsan käümä selle, et tuul aol oll’ maad veidü ja tuu oll’ kas vilä all vai hainamaa. Mõtsa minekis pidi kar’atamisluba olõma, tuu anti mõtskunnast. Egä keväjä pidi imä ja esä tuu iist käümä kas sis mõtsa istutaman vai külbmän. Lua anti mõtsalaanõ pääle, raotuhe es tohe karja laskõ. Mõtsavaht arvas’, et kari sõkk noorõ kasvu är.

    Ega tuu kar’alatsõ elo nii väega hää es olõ. Kõgõ hullõmb oll’ tuu, et ikäv oll’ ja es jõvva kuigi vanaimä kar’a kodohõikmist är uuta.

    Ütskõrd jäimi puujuurõ pääle magama ja sis olli eläjä är kaonu. Ütskõrd oll’ tuu suik lühkene ja mi löüdse kar’a ruttu üles. A tõnõ kõrd oll’ asi hull. Otsõmi, otsõmi ja koskilt es lövvä.

    A väiku pinikene naas’ toda tiid piten minemä, mis vei läbi mõtsa mõtsavahi poolõ. Lätsimi täl takan ja löüdsemigi kar’a üles. A pahandus oll’ suur – terve kari oll’ mõtsavahi vilän. Mõtsavaht lubasi kar’atamisõ lua är võtta ja imäle-esäle är kõnõlda. Lupa är es võeta, a sügüse vast mõni viläkott tull’ külh viiä.

    Et aig mõtsan innembä lääsi, mängemi suuri puujuuri vaihõl koto. Meil olli kukõst eläjä, maja ja kar’aaia. Halv oll’ tuu, et noid eläjit tull’ käega edesi-tagasi liiguta.

    Ütskõrd tull’ mu vanõmbalõ sõsaralõ Eevile mõtõ, et eläjis võisi sitasitiga olla. Nuu kõndva esi ja mi ei piä näid liigutama. Korssimi sitiga kokko (noid oll’ tuukõrd õga sitaunigu all), köütsemi valgõ niidi ketis kaala, kaimi väiku pulgakõsõ tokis ja pannimi sis uma eläjä ketti. Esi lätsimi lehmi raotust är ajama, kohe nä olli vahepääl lännü.

    Ku tagasi tullimi, es olõ üttegi eläjät inämb – sitiga olli maa sisse roninu, õnnõ valgõ keti olli maa pääl. Edimädse huuga tahtsõmi näid maa seest vällä tõmmada, a asi lõppi väega kurvalt – sitasitikal tull’ pää otsast ja mi es tii inämb nii. Tull’ iks leppü ummi kukõst eläjidega.

    Kuumõ ilmuga tükse eläjä kiinin käümä (parmu seivä). Sis oll’ karja rassõ mõtsan hoita, nä tüke kodo. Kõgõ suurõmb kiinin käüjä oll’ üts nuur õhvakõnõ. Ütskõrd oll’ meil mõtsan olõkit viländ ja sis teimi mi esi tuu õhvakõsõ kõrva man parmu hellü. Oi sa mu jummal, ku tä sis hanna sälgä nõst’, kar’a seen paar tiiru tekk’ ja sis kodo poolõ minemä pand! Ega lehmä ja lamba maaha es jää.

    Nii linnas’ kõik kari minemä – õhvakõnõ, hand sälän, iin, lehmä lopõndajidõ udaridõga takan, sis lamba (noil käve hanna nigu tsõõri takan ümbre) ja kõgõ lõpun olli kar’alatsõ. Trall es lõpõ inne ku laudan. Eläjä panti lauta kinni ja saimiki veidükene varõmb kar’ast kodo. Väega tihtsäle tuud es julgu tetä, sis olõs arvu saad, et vast om sääl ka mi käsi mängun.

    Sõsar oll’ mul suur raamadulugõja. Ei tiiä, kas tä oll’ sis raamatust lugõnu, et omma olõman musta nahaga inemise – neegri. Ütskõrd kar’a man ütel’ mullõ, et teemi hinnäst kah neegris. Tuu jaos korssimi mustikit, pitsitimi purus, võtimi rõiva säläst ja määremi hinnäst tuu pudruga kokko – näo, käe ja iho pääle pannimi kah. Esi ollimi väega õnnõligu. Ku kar’aga kodo tullimi, naari tõsõ meid kõttu kinni hoitõn. Mi es saa arvu, misperäst nä naari, a esä ütel’, et meil tulõ no jupikõnõ aigu neegri olla, selle et tuu mustiga must es lää naha päält nii ruttu maaha.

    Ku kätte jõudsõ süküskuu, lõppi mi kar’alatsõ elo. Lehmä panti niidü pääle ädälähe ketti ja mi lätsimi kuuli. No elä ma jäl uman vanõmbidõ koton. Lauda omma tühä, a omma latsõpõlvõ mälehtüse. Ku ma üle suurõtii mõtsa siinde vai marja lää, lövvä ma kikka- ja mustõ siini kõgõ säält, kos nä latsõpõlvõn kasvi. Kuigi mõtsa om pall’o maaha võet ja raotust om kasunu vahtsõnõ mõts, om iks tan hää tutva tunnõ.

    Mis sa arvat?
     
     
    Papi äpärdüs
     
    Buss sõitõ Vahtsõliinast Võro poolõ. Edimädse pingi pääl istõ kats vanõmbat miist ja touksi juttu. Meeldemäest alla sõitõh tekk’ buss üte väiku jõnksu ja piimäoja naas’ bussih juuskma. Vanapapi oll’ jutuhuuh unõhtanu, et piimäkarda oll’ vaia kinni hoita. No oll’ nii är hiitünü, et es saa inämb sõnnagi suust.

    Bussijuht naas’ õkva toimõndama. Käänd bussi Pedäjä poolõ sisse, sõitõ kao mano, kamand reisjä vällä ja naati bussipõrmandut viiga huhtma. Asi oll’ päält kaia peris andsak. Vahepääl oll’ papi kah kõnõlõmisõ vahtsõst selges saanu ja es jõvva inämb är kahjatsa, et bussijuhilõ säändse pahandusõ tekk’.

    Bussijuht ütel’: «Mis sa, papi, hädäldät! Buss om piaaigu puhas. Sa mõtlõ parõmb tuu pääle, mis sa kotoh umalõ mammilõ ütlet, ku tühä piimäkarraga kodo läät!»

    Laanekivi Õie

    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Kumba kätt käändä?
     
    Kats Võro miist sõidi tsikliga Viländimaalõ Mustla kanti. Ku oll’ tükk maad är sõidõt, läts’ tii kattõ harro.

    Üts miihist läts’ tiiviirsehe tallo uurma, kuis edesi sõita. Tõnõ jäi tsikli perä pääle pasma. Jupi ao peräst oll’ tiiküsüjä tagasi.

    «Pernaanõ ütel’, et ma käänäsi pahemale. Tä tundu ollõv pudikeelega, kiä es saa «r» tähte üldä.

    Nii et põroda hääd kätt!» märgot’ tä ja and sõbralõ edesisõitmisõs käsu kätte.

     
    Punavägi kardokan
     
    Üts Võro naisammõtnik tull’ iispäävä tüüle ja oll’ puruväsünü.

    «Punavägi om mu kardokapõllu vallutanu, muud es saa, ku kats päivä vaindlast häötä,» kaivas’ tä tüükaaslaisilõ. Nuu ütli, et taa jutt om kahtlanõ: punavägi läts’ Eestist vällä jo pia 13 aastakka tagasi.

    A naasõ edesidsest jutust tull’ vällä, et täl om eski õigus. Punavägi – nuu olli mustmiljon koloraado verevät vakla, kedä õnnõdu naanõ kats päiva kor’as’ ja purus tampsõ.

    Mis sa arvat?
     
     
    Hüvä nõu:
     
    Vanast leeväst värski leib
     
    Panõ 4–5 kuiunut leeväviilu likku. Ku omma är ligunu, tii pudrus.
    Manu panõ kats munna, suula ja puul tiiluidsatäüt soodat. Nisujahhu kah.
    Sis tulõ tetä vedeläpuulnõ tainas ja parra kuumusõga är kütsä. Tuu küdsetü saa tävveste leevä maiguga!

    Kruusamäe Maimu

     
    Kassisöögipakk kilehoitjas!
     
    Tühäs saanu kassisöögi «Whiskas» paki sisse om hää panda kõik köögin tekkünü kile. Inne tulõva iks kile puhtas mõskõ ja laskõ är kuioda.

    Taa pakk käü päält kinni ja kilotsõhe pakki mahus peris pall’o rämpso, inne, ku täüs saa. A nikanis om teil jo kassil vahtsõnõ pakk tühäs süüdü.

    Tammõ Aili

    Mis sa arvat?
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
      
     Uma Lehe sõbõr!