Nummõr' 132
Hainakuu 3. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Sõaväelaagri passis tütärlatsilõ kah
  • Uudissõ
     
  • Pikäkannu kuul sai 135 aastakka vanas
  •  
  • Puukunst lätt kõrrast inämb muudu.
  •  
  • Härksämbä küläinemise saiva kokko suvõkoolin
  •  
  • Pillilaagri Setomaal
  • Elo
     
  • Puul tunni Pulga Jaani puul
  •  
  • Midä havvakivi kõnõlas?
  • Märgotus
     
  • Egäle pubilõ uma nägu!
  •  
  • Valgu Heiki: inemise kutsva meid geoloogõs
  •  
  • Inne turgu minekit jala puhtas!
  • Kirä
    Aholämmi
    Andsak
    Perämäne külg
     
     
    Võro kiil sai võtmõs
     
    Timahavva keväjä tull’ vällä suumlasõ Kallio Petri artikli, kon tä tarvitas võro kiilt ku võtind maakeele kõgõ vanõmba aoluu vallalõ seletämises.

    Artikli «Kantasuomen konsonantihistoriaa» (SUS Toimituksia 253) om ilmunu pühendüsraamatun Sammallahti Pekka 60. sünnüpääväs ja harotas edesi Sammallahti 30 aastat vanna hüpoteesi, et lõunaeesti kiil om tõisi õdagumeresoomõ kiili ütitsest iinkäüjäst kõgõ varõmb eräle lännü.

    Kallio om pruuknu ka Võro-Eesti sõnaraamatut, et löüdä sõnnu, miä kõrdapiten näütäse, et ütel kimmäl aol, ku mi kavvõmbin sugukiilin määndsegi helü samas jäivä, muutu nä õdagumeresoomõ merepoolitsõn murdõn üttemuudu ja sisemaamurdõn tõistmuudu. Tuu vana sisemaamurdõ (umbõs 2500 aastat tagasi jo umaette keele) perrätulõjist om alalõ õnnõ lõunaeesti kiil ummi tütärkiili kujol (mulgi, tarto, võro ja seto). Egäl puul muial, kon tuud kiilt viil kõnõldi, kõnõldas seo ilma aigu vinne vai läti kiilt.

    Kallio Petri vaidlõs vasta uma ao är elänü arvosaamisõlõ, et kõgõpääst kujosi üteline õdagumeresoomõ algkiil ja sõs naas’ pääle tollõ tütärkiilis jagonõminõ. Tä löüd, et õdagumeresoomõ lakjaminek muist uurali keelist käve hillätassa pia katõ tuhandõ aasta joosul ja kõik tuu aig kõnõldi lõunapoolitsõ veere pääl veidükese tõistmuudu kiilt.

    Lisas ammu teedä faktõlõ näütäs tä är, et säändsin võro sõnnun nigu ’katski’, ’kitskma’, ’nõtsk’, ’pütsk’ ja kirvõ ’kadsa’ piät ts olõma kogonivana, õkva nii pidänü taa olõma esiki uurali algkeelen.

    Helüaolugu om tiidüsharo, miä pruuk õnnõ kõrvuisi pantavit faktõ, helüsäädüisi ja loogikat, arvamisõ jaos olõ-i sääl kotust. Säänest muudu om täl suur sarnasus teoreetilidse füüsigaga.

    Füüsikide etterehkendüisi kontrolva kõrrast jürrembä teleskoobi, a helüaoluku saa keele tegelikun pruukmisõn kontrolli väega harva, õnnõ sõs, ku löüdäs mõnõ keele väega vannu kirjapandmiisi.

    Võro keele väega vannu kirjapandmiisi olõ-i. A miika üte haro õdagumeresoomõ kiilt om kõnõld ka Novgorodin ja säält löüdäs kõikaig mano 11.–15. aastasaa kõotoho-kirotuisi. Noist inämbjago om külh idaslaavi keelen, a lövvüs ka hulga õdagumeresoomõ inemisenimmi, üts lühükene kaupmehe sõnastu, ja esiki üte nõidmisõ üleskirotus.

    Arvatas, et noist toho-kirotuisist om kõgõs paar protsenti vällä kaivõt ja avaldõt, nii et keeleaoluulasõ võiva viil umilõ mõttõarõnduisilõ kinnütüst saia.

    Saarõ Evar

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
      
     Uma Lehe sõbõr!