Nummõr' 130
Piimäkuu 5. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Sõmmõrpalon kolmiku!
  • Uudissõ
     
  • Külän Räpinä ja Põlva kandi suurõmbil puiõl
  •  
  • Jaik käve Toronton
  •  
  • Võromaa päiv Tal’nan
  • Elo
     
  • Koolilõpõtaja mitmõst Võromaa nukast
  •  
  • Lehekuu oll’ Võromaal laadukuu: peeti vanno ja vahtsit laatõ
  •  
  • Urbanus pästse vihma käest
  •  
  • Uibu pistü aia ja tugi ala säädi!
  • Märgotus
     
  • Keväjä ja «Mino Võromaa» tulõk tege rõõmu
  • Perämäne külg
     
     
    Toonõkurgi paraat
     
    Ruitlanõ, ornitoloog
     
    Jõgõva lähkül pesitelese Eestin ainulidsõ musta-toonõkurõ Tooni ja Donna.
    Paar om vällä haudnu neli väikeist kurõpoiga, tsirguperre egäpääväello saava kõik huvilidse Internetin päält kaia.

    Algusõn oll’ kõik normaalnõ! Minevaasta sai nätä, kuis kurõpaar Jaak ja Tooni Aahvrigalõ lindsi, aolehe kiroti näist nigu seltskunnategeläisist. Sõs kattõ Jaak är, miä tähendäs, et sai hukka, ja tull’gi Toonikõsõl ütsindä tagasi linnada.

    Tõõsõstpoolõst ilmajäämine läts’ raadiotoonõkurõlõ nii väega hinge, et heteroseksuaalsõt suhõt inämb süä luvva es lupa.

    Tä löüdse hindäle kõrvalõ as’aligu provva Donna ja elo läts’ edesi. Ja seeni ku inemiisist homo Freedom-paraatõ pidävä ja heterodõga kisklõsõ, istva lesbikurõ jo pesä pääl. Tuu, et säädüs, miä lubanu näil üten ellä, om Langil viil poolõlõ, näile väega ei putu.

    Edimädse muna lõiõ Donna 20. mahlakuul ja pääle tuud ilmu egä poolõtõsõ päävä takast pessä järgmädse kolm poiga.

    Üts must kaarnas ollõv käünü näid hummogist pesä man kiusaman, a ma arva, et tuu siivuline kiusamisõ vaihõlt Donna är põrot’ki. Lesbidel hindäl om jo suu jakkamisõga kehväste – armastus või jo umbõlõ suur olla, a jummal umal aol tuud katõ mehe vai naasõ vaihõlist latsõsaamisõ isso ette arvada es mõista.

    Tegeligult olõ-i hätä. Olnu jälle, ku poja saanu varblanõ ja toonõkurg, a must-toonõkurg ja must kaarnas omma piaaigu üts ja sama tsirk. Tuu om niimuudu, ku inemine saasi latsõ ahvi käest – kromosoomi ja DNA omma piaaigu ütesugudsõ.

    Tagasi kurõkõisi mano. Näid saa selle Internetin nätä, et näide kaemisõs om üles pant veebikaamõra süstem, miä massõ kokko 50 000 kruuni.

    Kokko saadi odava raha iist reaaliti sõu nigu «Naisi vaihtaminõ» vai «Maamiis ots naist». Päävän käü lesbikurgi kaeman 4000-5000 inemist, miä näütäs, ku populaarnõ tuu homovärk esihindäst om.

    Ma olõsi tegijile soovitanu, et kuna ütski liinanaanõ maalõ ei tulõ ja olõ-i vaiagi, tekke saadõ «Maamiis ots miist».

    Pankõ egäle maamehele 50 000 iist veebikaamõra. Sõs kaemi Internetist, mida nä sääl maal tegevä? Joova viina ja räüskäse või-olla? Mõnõ istva vast kurõ muudu pesä pääl kah ja kratsva munnõ… ja vast mõnõ vanamoodulidsõ tegevä tüüd kah viil…

    Mis sa arvat?
     
     
    Hobõsõvarga naanõ
     
    Pressi Einar
     
    Mu imäpuulsõ, 1861. aastagal sündünü vanaesä kõgõ vanõmb sõsar Sohvi, kerigokirju perrä Sophie, oll’ väegä illos tütrik ja kõva kerikonkäüjä. Noorõ mehe jäivä kerigo man kõgõ Sohvit vahtma.

    Mõnõ ao peräst sõitõgi üts rikas miis uhkõ saaniga Sohvilõ kosja, iih oll’ piltillos hopõn ja väega ilosa hobõsõriista. Miis esi oll’ ka ilostõ rõivil ja selet’, et täl om Orava mõisa takah kodo, ja et tä om maapidäjä ja hobõsõparisnik.

    Sohvi esä ja imä võti hää meelega sändse kosilasõ vasta ja lubasi tütre timäle naasõs. Pulma peeti ka varsti ja Sohvi viidi mehe kodo. Mõnõ ao peräst sai Sohvi suurõ hiitümisega arvo, et tä om saanu mehele hoobis hobõsõvargalõ. Sohvi miis uma velega käve hobõsõvargil Vinnemaal. Kodomaal nä hobõsit es putu ja tuuga sai nä hulga aastit umma kur’atüüd tetä.

    A õgal kur’al tulõ uma kuri ots ja nii Sohvi mehel ja timä velel kah. Kohki Vinnemaal võeti Sohvi miis uma velega kinni ja panti pikäs aos türmi ja pääle tuu saadõti är Tsiberihe.

    Sohvilõ oll’ tuu väega suur pahandus. Pahandusõ peräst kuuli Sohvil rõnnalats kah viil är. Sohvi jäi no ütsindä. Ku Sohvi kerikohe läts’, sis sääl inemise panni päid kokko ja näütsi: «Kaeh, taa omgi tuu hobõsõvarga naanõ!»

    Sohvi es taha inämb sändse rahva seeh ellä ja läts’ Petseri kluustrihe. Selet’ uma eloluu är ja pallõl’, et tedä nunnas võetasi. Petseri kluustri võtt’ timä vasta ja saat’ õkva edesi Peterburi taadõ Laadoga järve saarõ pääle Valamo (Valaami) kluustrihe.

    Sohvi ja mu vanaesä Jakobi vanõmba elli Tabina küläh. Jakobi imä väegä murõht’ Sohvi peräst ja ütel’ Jakopilõ: «Sa Jakop mine õigõ Sohvit kaema, tuu vaesõkõnõ om sääl võõra rahva seeh, ja ei tiiä kui täl lätt. Sa olõt velist-sõsarist kõgõ tragimb ja mõistat taad vinne kiilt ka tõisist parõmbahe!»

    Jakop sis sõitõgi üle Peterburi Valamo saarõ pääle. Kluustril olli uma laiva ja uma kalapüüdmine ja nuidõ laivoga saigi mu vanaesä Valamoh är kävvü. Kluustri oll’ müürügä poolõs tett. Ütel puul müürü oll’ mungakluustri, tõõsõl puul müürü nunnakluustri.

    Valamo saarõ kluustrih olõ-õs kõrd ka nii kõva ku tõisih kluustrih. Vahel viidi nunnõ ja munkõ laulukoori kokko ja tetti kokkolaulmist ja peräst esiki tsõõrimängu.

    Sohvist sai kluustrih Sofia. Ku sis Jakop Sofiat küsse, üteldi, õt Sofia om kluustri kerigoh jumalateenistüsel. Jakop saisõ kerigoläve pääl, kõik nunna olli üttemuudu mustih rõivih, lauli ja palsi vinne keeleh.

    Äkki üts naistõrahva helü laulsõ eesti keeleh:«Velekene, ooda viil, ma ei saa minnä viil, hospodi pomilovaissa!» Jakop uutõgi är ja sai Sohvilõ tervüse ni kodosõnomi edesi anda. Jakop käve viil paar kõrda kluustrih Sohvit kaemah ja sai tiidä, kuis Sohvi elli.

    Sohvi oll’ illos naistõrahvas ja üts ülembmunk tekù üle müürü sala Sohvilõ poisslatsõ. Tuu oll’ Sohvilõ suur patt ja Sohvi kutsuti kluustri kohtuhe. Kluustri kohus oll’ innegi patutsit nunnõ nännü. Kõik nä lubasi hinnäst nälütä, paastu, pallõlda ja rasõhõt tüüd tetä.

    Ku Sohvi käest küsti, kost tä latsõ sai, sis Sohvi ütel’ julgõhe, et ma sai latsõ jumalast, mu iho om kõik jumalat täüs. Tõmmas’ uma nunnarõiva säläst ja saisõ ihoalastõ kohtu iih. Kohus näkù, et kõik Sohvi iho oll’ pühäpilte täüs joonistõt. Kohus mõista-õs säändse julgõ ülestunnistusõ pääle midägi muud üteldä, õt ku jumalast, sis jumalast. Nii oll’gi Sohvi patust prii ja jäeti rahu.

    Sohvi poja võtt’ üts ülembmunk hindä mano kasvata. Tuu munk oll’gi poja õigõ esä. Ku poiskõnõ sai jo 8-aastadsõs, sis tuu munk võtt’ uma poja ja Sohvi üteh ja nä lätsi Valamo saarõ päält är Peterburri elämä. Poiskõnõ pidi jo koolih käümä nakkama.

    Sääl Peterburih Sohvi vinnestü är ja halva ao ja riigipüürdmise tulli pääle ja kuis Sohvi edespidine elo läts’, jäi kodorahvalõ tiidmäldä.

    No om terve Laadoga järv ja Valamo saar kluustriga vinläisi käeh. Tõsõ ilmasõa aigu suumlasõ vei Valamo kluustri rahva är Lappenranta, ütte vanna mõisahe. Üts munk, kink nimi oll’ Iisakki, elli sääl 106-aastadsõs ja oll’ ütsvahe Soomõ riigi kõgõ vanõmb inemine. Valamo kluustrist om suumlaisilõ alalõ jäänü üts illos laul üteh kellähelinäga:«Jos soivat kellot Valamon».

    Nii võimi üteldä, et tempõ tetti vanast kah, tetä-i ütsindä no ja seol aol.

    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Kohtu pääl
     
    Kohtu ala oll’ annõt nuur miis, kinkal jo pall’o pattõ hinge pääle korjunu. Kohtunik manits’ nuurtmiist, et ummi varguisi ja rüüvmiisiga pand poig kimmäle ummi häid vanõmbit murõhtama.

    «Kas te emale ja isale siis sugugi ei mõtle?» küsse tä hallõ helüga. «Egä kõrd mõtlõ. A olõ-i viil midägi säänest löüdnü, miä näile tõtõstõ miildüdä võisi,» ütel’ kohtualonõ vasta.

     
    Julgõ miis
     
    Võro liinan tulli nummõr üts bussi päält maaha kats noorõmbat miist. Nä olli tutva, a istõ bussin eräle kotussidõ pääl.

    «Tiiät, bussijuht vahtõ minno säändse näoga, nigu mul es olnuki piletit,» ütel’ üts miihist ja pühke otsa iist hiki.

    «Mis sa teit?» küsse tõnõ.

    «Midägi. Ma vahe tedä vasta säändse näoga, nigu olõsi mul pilet olõman,» kostsõ edimäne miis suurõlidsõlt.

    Mis sa arvat?
     
     
    Hüvä nõu
     
    Vanast sulõpadjast vahtsõnõ!
     
    Poiskõsõn näi, kuis vanaimä pandsõ köögin pliidi otsan suurdõ ravvast tagakatlalõ kanasulõ ja sõs tekù pliidi ala tulõ.

    Tuud üteldi vannu sulõpatju noorutamisõs. Ao joosul «koolõsõ» sulõ padja seen är.

    Padjasulõ võiva olla kas kana vai hani uma. Noidõ sulgi vahtsõndamisõs tulõ nuu tassakõistõ padjakotist tagakatlalõ raputa ja naada noid sõs kuumutama. Väikukõsõ tulõga, muido palotami kalli kraami är.

    Sulõ piät minemä «elämä», udõmõ läävä lindu, ku kuumust saava. Paal piät kaas pääl olõma. Ku kõik sulõ katlan lindama läävä, sis omma nä hää. Võimi padjakotti tagasi toppi.

    Parhillatsõl aol ei olõ inämb noid säitsmekümneliitriliidsi raudkatlit saia, kos vanastõ tsiakartollõ keedeti. Või-olla viil koskil mõni emaileerit om, a tuud ei tohe kuumuta, ku vett seen ei olõ, pess vaaba kõik maaha. Ka alumiinpott ei kõlba, tuu sulas är, malmpada jälki prõksas lahkõ sisse. Õnnõ rossõprii pott pidä kuumutamisõlõ vasta. Müügil omma kolmõkõrdsõ põâaga katõkümneliitridse poti, mõnõl om ka klaasist kaas, säält om hää läbi kaia. Säänest pata kutsutas europaas. Tuu europada om õkva hää vanast sulõpadjast vahtsõ tegemises.

    Mandli Sulõv

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
      
     Uma Lehe sõbõr!