| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Keväjä ja «Mino Võromaa» tulõk tege rõõmu | | | | Koolilatsist omma saanu suurõ inemise, kiä pidävä umast keelest ja kõnõlõsõ seod jo latsiga |
| | | Leoski Arvi, inneskine koolimiis, «Mino Võromaa» konkursi alostaja | | | | |
Jo aastit jõud Võromaalõ üten keväjäga koolilatsi kirätöie kogomik «Mino Võromaa». Mõlõmba tulõk tege rõõmu.
Võrokõisilõ tähendäs tuu, et nii nigu innegi om elojõun ja eläs mi edevanõmbidõ illos imäkiil, a ka tuud, et Võromaal kasusõ latsõ, kiä taad kiilt mõistva ja taast pidävä. Võro kiil om mi rikkus, üts asjust, midä kinkalgi tõõsõl ei olõ, tuu mõistmisõ osan om võrokõnõ muu ilmaga võrrõldõn tsipa rikkamb.
Täämbädsen aon, kon eri ilma nuka ütstõõsõlõ ligembäs saava, piämi mi kõik, a innekõkkõ päälekasuja noorõmb põlv opma kõrrast inämb kiili, et egän ilma nukan häste toimõ saia. Üts miis ütel’ ütskõrd niimuudu: mitund kiilt sa mõistat, nii mitu kõrda sa inemine olõt. Paistus, et võrokõisil om seo as’a man kah tõisist parõmb sais: jo kuuli minnen om pall’odõl suun kats kiilt. Taa om väiku, a siski tähtsä võit. Õks ja jälki tulõ miilde Kauksi Ülle kunaginõ ütelüs: võro keelen saa-i võlssi. Seo asi tegegi läbikäümise mi kodokeelen lihtsämbäs ja mõnusambas.
Mõnõ nädäli iist vällä tulnu raamat «Mino Võromaa 20» on kinämb ku inneskidse, a ka paksõmb: seo kaasi vaihõl om är trükit ka hulga kirätöid innembi kirotanu inemiisi käest. Aasta läävä kipõstõ ja tublidõst inneskidsist koolilatsist omma saanu suurõ inemise, kiä nigu innegi pidävä umast imäkeelest. Parhillatsõs om näil tegünü võimalus kõnõlda seon keelen jo ummi latsiga.
Eks meil kõigil om kõrvun vanõmbidõ ja vanavanõmbidõ kiil, timä illos kõla lõpõ-i ka sis, ku naid kõnõlõjit ammuilma mi siän ei olõ, ja mõnikõrd nakkaski tä kõvõmbalõ ja selgembäle kõlama ildampa ja saa õnnõ armsambas.
Esieränis õnnõga kuun saa olla sis, ku meil om võimalus kävvü sama muro pääl, kon asti mi edevanõmba. Nimä, näide elo läbi murõligõ aigõ tulõ õks miilde ja hää om olla, ku mi saami nii näide ku ummi perrätulõjidõga kõnõlda samma kiilt. Juurõ omma naa, miä köütvä inemiisi läbi ao. Või üteldä: paigavaim, ei midägi muud. A tuu omgi tuu, miä tege suurõn ilman, kon mi täämbä saami ümbre hulki, üte paiga esieränis armsas ja süämelähükeses.
Seoga tulõ olla tenolik kõigilõ vanõmbilõ ja vanavanõmbilõ, kiä ei häbendä ummi latsi ja latsõlatsiga kõnõlda ilosan võro keelen. A tohe-i är unõhta ka tublisid kuulmeistriid, kiä jo aastit omma kogomigu välläandjilõ olnu toes ja abis ja kandnu huult tuu iist, et näide opilaisi kirätüü-katsõ jõvvasi egäl koolitalvõl terve aoluulidsõ Võromaa päält kokkopandjidõ kätte.
Seo, et kogomigu «Mino Võromaa» kaasi vaihõlõ om katõ aastagakümne joosul jõudnu satu ja satu latsi kas pikembit vai lühembit, a kõgõ süämehe minevit kirätöid, omgi suurõn osan kuulmeistride hoolõ ja armastusõ peräst.
Pall’otki saa ei kipõlt muutuvan ilman ette nätä, a tuu asi om kimmäs, et viil pall’o põlvkundõ kõnõlõsõ võrokõsõ vähembält uman kodokandin umma imäkiilt, ütte pall’odõst maailma ilosist väikeisist keelist. Toda tugõva võrokeelidse raamadu, midä om küländ hulga ja mink hulgan omma ka kogomigu «Mino Võromaa».
| | Mis sa arvat? |
|
|
|
