| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Koolilõpõtaja mitmõst Võromaa nukast | | | | Harju Ülle uurõ, määndse omma neo noorõ inemise, kiä timahava vanal Võromaal gümnaasiummi lõpõtasõ. Uma Leht vali-es näid vällä tuu perrä, kinkal kõgõ parõmba hinde omma. Otsõmi esierälidsi ja kimmä olõkiga nuuri. Päätähtsä oll’ tuu, et saanu näidega iks mi uman kodotsõn võro keelen juttu aia. Näid õks lövvüs ja nä kõnõlõsõ julgõhe. |
| | | Võro tiatrimehe omma nigu sukk ja saabas |
| | | | | | | | | | Kalli Kait (kural) ja Trummali Tauri | | «Dantsuprofessor» Tsähknä oppas «kahru» tandsma. | | | | | | |
Kalli Kait (19) ja Trummali Tauri (18) lõpõtasõ Võro Kreutzwaldi gümnaasiummi. Hää sõbra mängvä Võro draamastuudion ja ku näid Villändi kultuuriakadeemiähe võetas, sõs saava näist või-olla näütlejä.
«Looda, et näil lätt häste, lava-andi näil om,» hindas Võro tiatriateljee juht Tubina Taago. Kait ja Tauri mängvä tiatriateljee sotsiaalkriitilidsen tükün «See Maa, See Linn, Need Inimesed», mink välläsäädjä om Tagamõtsa Tarmo.
Timahavatsõl Puiga näütemängupääväl sai Kait preemiä krutskilidse vanamehe Tsähknä hää mängmise iist uma kooli tükün «Dantsuprofessor». Taad mängiti ka «Mino Võromaa 20» pidol, kos Kait oll’ ka üts katõst pääväjuhist.
Vanamehe mängmine tulõ Kaidul tõtõst häste vällä ja võro kiilt kõnõlõs nuur miis kah tävveste vabalt. Tä tege üten ka Kõivu Madisõ suurõn osan võrokeelitsen tükün «Castrozza», midä tiatriateljee parhilla har’otas.
Kaidu vanõmba omma peri Misso kandist, a tä esi om kõgõ Võro liinan elänü. «Hinnäst ei massa nii väega kittä, a arva, et peris hää poiss olõ,» löüd Kait. «Tiatri ja muusiga omma süämelähküdse, laulda väega ei mõista, a püvvä tõisiga üteh jorista. Õks tii sporti kah, nii kuis jovva.» Edesipüüdmise ja tegüsä olõmisõ iist sai Kait 2005. aaastal Kreutzwaldi-nimelidse stipendiumi.
Sõbõr Tauri om hindä sõnno perrä harilik eesti miis, no tege rohkõmb nall’a ku tõsõ. Om seltskunnainemine, DJ (mäng pidol muusigat). Päält tiatri huvitas tedä korvpall – pikkust om täl jo 193 cm. Uma kooli aolehen om Tauri kotsilõ üteld «pikk universaal». «Pullitandsu olõmi tennü – playbacki võitnu kolm aastat,» tuu Tauri vällä viil üte uma saavutusõ.
Tubina Taago ütles, et mõlõmba poisi omma torõda ja tasakaaluka. Eräle saaki-i näist timä meelest kõnõlda – Kait ja Tauri omma nigu sukk ja saabas. «Nä omma katõkõistõ sääne väärt miiskund, kink pääle saa kimmäs olla,» ütles Tubina Taago.
«Näil om viil hulga oppi. Parhilla omma nä päälenakkamist täüs kõgõhaardja. Vast om tuu tuujaos, et löüdä uma (nal’a)suun, (raud)tii, (kikka)pää,» kirotas nuurmiihi kotsilõ nä draamastuudio jaos üles löüdnü Tagamõtsa Tarmo. Tarmot tahtva poisi aolehen hää sõnaga meelen pitä – timä nä jo tiatri mano tõi.
Tauri om parhilla katõ vaihõl: tahasi minnä Tarto kutsõhariduskeskustõ üritüisi kõrraldamist ja turismindüst opma, a lätt ja kaes iks Villändin tiatrivärki kah. Kaidul omma kimmämbä tiatrimõttõ: «Vast iks võetas Villändin näütlejäs vai midägi,» luut tä.
Ku ammõt käen, kas noorõ tulõva sis kodo tagasi? «Ku muial om palk parõmb, sõs tuu iks vii kodokandist kavvõmbalõ,» arvas Tauri. «Vällämaalõ külh minnä es tahtnu,» om Kait kimmäs. Võro liin tälle miildüs: «Siin saat iks jalaga ütest liina veerest tõistõ kävvü, piä-i bussi vai massinaga sõitma. Inemise iks tiidvä sinno, liin om uma ja süämelähküne.» Egäl juhul nakkas tä Võrolõ vähämbält käümä ja tahassi Võro rahvalõ iks tiatrit tetä, kasvai sõs midägi võro keelen.
| | | | | | Kas Nobeli preemiä tulõ kunagi Antslalõ? |
| | | | | | Jürviste Piitre lupa ummi tiidmiisi Võromaa hääs pruuki. | | | | |
Kuldsõ koolilõpumedäli kandidaat ja 2006. aasta opilaisi riikligu tiidüstöie võistlusõ võitja Jürviste Piitre (19) kullõl’ minevä tõsõpäävä hoolõga, kuis maavanõmb Tuliku Ülo kutsõ parõmbit koolilõpõtajit pääle haridusõ saamist tagasi kodokanti peret luuma ja tüüd tegemä. «Vällämaal taha är kävvü, mano oppi ja kaia, kuis inemise eläse ja sõs tagasi tulla,» om Antsla kooli lõpõtaja kimmäs.
Jürviste Piitre käest om pall’o küstü, kiä täst saa. A inne, ku eksämitulõmusõ teedä, taha-i tä eski tuud üteldä, midä opma lätt. «Mul om mitmõsugutsit huvvõ: luudus, reaaltiidüse,» ütles tä.
Kelles-tahat-saia-teemal tulõ Piitre klassijuhatajal ja eesti keele oppajal Silmä Anul miilde ammunõ jutt Piitre imäga. Tä oll’ soovitanu Piitrel lukõ Kaplinski juttõ. Tuu pääle kõnõl’ Piitre imä, kuis üts tädi oll’ 4-5-aastadsõlõ Piitrele ütelnü, et vast saa Piitrest üts tubli traktorist. «Ei, must saa Jaan Kaplinski!» oll’ Piitre vasta ütelnü.
Umas kõgõ tähtsämbäs saavutusõs pidä Jürviste Piitre taad minevaastast nuurtiidläisi konkursi võitu. Võistlusõ võidutüü nimi oll’ «Eesti põhikooli lõpetajate keskkonnateadmiste seos isiksuse huvide ja enesehinnangutega». Piitre võitõ taa konkursi ka 2004. aastal, sõs põhikooli jaon. Ka tuud pidä Piitre tähtsäs, et tä sai sügüse sama projekti abiga kävvü Stockholmin Euroopa Liidu nuuri tiidläisi konkursil. Ka olümpiaadõl om tä vana ja kõva tegejä.
Määndsest kodokandi inemisest nuur tiidüsemiis pidä? «Meil om peris lähkül Contra. Ma külh timäga õnnõ mõnõ sõna kõnõlnu, a mullõ timä luulõtusõ miildüse ja ma arva, et tä om peris kõva kultuuri edendäjä Urvastõ-Antsla piirkunnan. Muiduki piä ma väega luku vanõmbist ja olõ tenüline, et nä omma minnu nii pall’u avitanu ja innustanu,» ütles tä.
Piitre om Eesti riigi patrioot ja tälle miildüs siin ellä. Ku kooli läbi ja vällämaalgi är käütü, sõs mõtlõs Piitre iks kodo tagasi tulla ja ummi tiidmiisi Võromaa hääs pruuki. «Maavanõmb kah ütel’, et Võromaal om vaia inemiisi, kiä tahtva midägi tetä ja tegevä,» kõnõlõs tä. «Juurõ omma iks tan. Võro keele mõistminõ om ka mu meelest hää asi ja ma tahasi väega, et ka saa vai katõsaa aasta peräst iks inemise kõnõlõsi võro kiilt. Tuu om ummamuudu väärtüs, kiilt ja kultuuri tulõ hoita. Mu jaos om tuu tähtsä ja mi koton kah iks kõnõlõmi võro kiilt.»
| | | | Siiline Räpinä tütrik |
| | | | | | Tõemäe Triin taht saia vannu asju välläkaibjas. | | | | |
Nigu verrev siilikene tsuskas Tõemäe Triin (18) pää vällä uma Räpinä kodo ussõst. A õnnõ pää perrä massa-i inemise üle otsusta: Räpinä ütisgümnaasiumi lõpõtaja Triin om tõsinõ inemine ja taht saia vannu asju välläkaibjaks ehk sõs arheoloogis.
Kas Triin aoluku opma päses, tuu saa selges päält tuud, ku om teedä annõt, kuis riigieksämi lätsi. Hoiami sõs Triinulõ päkkä.
Hindä kotsilõ ütles Triin, et om mõnikõrd väega tasalik, a tõnõkõrd peris tulinõ kah. «Sääne ull olõ vahepääl,» muhelõs tä. «Muusigahuvilinõ: muusigakoolih om laulustuudio, tan käü laulmah ja tii bändi kah.» Viil tands Triin rahvatandsu ja pia omgi tandsupidolõ minek. Vahepääl tsehkendäs tä pilte ja kirotas juttõ kah.
Triin pidä väega umast perrest, sõsarast (Uma Lehe tsehkendäjä Platsi Liiso, kiä parhilla Austrian Linzi liinan opis), imäst, vanaimäst-vanaesäst ja sõbrust kah.
«Põnnõv latskõnõ, andit om,» ütles Triinu kotsilõ timä tutva, kirä- laulu- ja kunstimiis Ilvesse Aapo. «Kirota mõist, ku kästäs, oppi mõist, ku vaia om, tsehkendä miildüs, ku aigu om. Ja laul väega ilosahe, süämest, ku taht ja vällä tulõ.»
Ilvesse Aapo uut põnõvusõga, miä noorõn inemisen pääle jääs ja miä timäst saa, ku «ütskõrd saama nakkas».
Triin om suur luudusõsõbõr ja murõtas keskkunna peräst: «Räpinäl om jo jõgigi väega är sitatõt, paprõvabrik aja tsolki vette. Jälle om kaia,» ohkas tä.
Muido om Räpinän timä meelest väega hää ellä. «Meil om väega illos luudus, tuu park, mis meil om, tan om suvõl väega hää istu,» kitt tä. «Vanaimä maja om kah kats sammu liinast väläh ja sinnä om kah hää minnä.»
Kos Triin päält kuulõ lõpõtamist elämä nakkas, tä viil ei tiiä ja arvas, et arheoloogi saaki-i väega pall’o koton olla.
| | | | Päävätütrik tüüldä ei jää |
Taa inemise võtassi õkvalt tüüle! – käve pääst läbi mõtõ, ku Kanepi kooli tõsõ kõrra pääl üts neläst tütärlatsõst küsse, et ega ma tedä ei otsi. «Häätahtlik, kõrraldaja, pidä sõnna:timäst saanu kimmähe hää teenindäjä,» ütles klassijuhataja Tarendi Eda päävälidse naaratusõga Kurõ Clelia (20) kotsilõ.
Klassijuhatajat tasus usku: Clelial paistus ollõv inemiisiga läbisaamisõ pääle tõõlinõ and. Ja ku mõni ämmärdäs, et mille mi kiroda säändsest koolilõpõtajast, kink tunnistusõ pääle tulõ umajago kõvõrikkõ hindit ja kiä kats kõrda kümnendän klassin käve, sõs pipõrd tälle keele pääle! Säändsel päävälidsel inemisel lätt elon kimmäle häste.
Ku Urvastõst peri näio Antsla koolist är Kanepilõ tull’, sis paistu klassijuhatajalõ, et Clelia kõnõlõs ülearvo pall’o. «A tä tulõ toimõ, löüd egäle hädäle välläpäsemise,» kitt Tarendi Eda. «Om kõgõ kohal, häste sõbralinõ ja kõrraldas suurõ huuga egäsugutsit ettevõtmiisi.»
Clelia kitt Kanepi kuuli vasta: oppaja omma häätahtligu, koolin om hulga huvialatsõõrõ (tälle miildüs laulda ja tandsi).
«Olümpiaadivõitõ mul ette näüdädä ei olõ, a olõ uhkõ, et olõ niikavvõlõ jõudnu, et gümnaasiummi lõpõta,» kõnõlõs Clelia. Kelles tä saia taht, tä viil ei tiiä, a plaan liinainemises naada. «Urvastõn olõ-i väega võimaluisi, eski puut kaotõdi är,» ütles tä. «A ellä võinu Lõuna-Eesti liinan, näütüses Tartun, säält om õkvalt hää Võrumaalõ puhkama sõita!» Kasvai sis vanaimä mano, kellega Clelia iks võro kiilt kõnõlõs.
| | Mis sa arvat? |
|
|
|
