Nummõr' 129
Lehekuu 22. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Mino Võromaal oll’ juubõl
  • Uudissõ
     
  • Räpinäl kõnõldi ummist asjust
  •  
  • Peetäs Vahtra Jaani 125. sünnü-aastapäivä
  •  
  • Eesti jämmüselt tõne tamm tetti võsust puhtas
  • Elo
     
  • Sõajumala omma väläh!
  •  
  • Võro pensionääre pääväkeskus om umas võet
  • Märgotus
     
  • Mõtsa rao õigõl aol!
  •  
  • Barkalaja Anzori: umakultuur või olla egäl väikul rühmäl!
  • Nõsõs/Vaos
    Aholämmi
    Vällämaalt
    Perämäne külg
     
     
    Puu, mõts vai taiga?
     
    Ruitlasõ Olavi, puudõlda inemine
     
    Eesti keelen om olõman sõnapaar: puudega inimene. Tuu om sääne tegeläne, kiä saa riigi käest grupirahha, olõnõs sõs, määne grupp om – edimäne, tõnõ vai kolmas.

    Ku om olõman «Puudega inemine», om olõman ka «Puudeta inemine», ja ma sääne olõgi, mul saiva eelä ahopuu tävveste otsa.

    Andsip võitsõ ilda aigu tapõlusõ ja läts’ joovahusõst ullis. Paistus, et täl om puid ülearvo pall’o. A ku inemisel om puid ülearvo pall’o, üteldäs tä kotsilõ sügava puudega.

    Näütüses ütel’ miis Päävälehen, et miä Tal’nan juhtu, oll’ šokk terve maailma jaos. Tävveste rummal! Statistiga perrä tarvitasõ maailman kõgõ rokõmb alkoholli Uganda inemise – aastan 17,6 liitrit puhast alkoholli vanõmba ku 15-aastadsõ elonigu kotsilõ. Ku šokin Uganda oll’, taha ma teedä? Olõs Ugandan viin otsa saanu, olnu šokk, a kongi kavvõl maal, üte tarbõlda pronksitükü peräst… Peris kimmäle es olõ Hiina šokin, Iraan, Iraak ammuki mitte. India võinu külh väiku šoki saia, kui näile olõs võlsit, et Aljooša tähendäs eesti keelen Buddha ja et tä om siin vägistänü, varastanu ja nii edesi.

    A ma usu rohkõmb, et Andsipipoiss tege, nigu täl olõsi puid viil pisukõnõ veitüvõitu, umbõs keskmine puue ja et korgõmbat gruppi kätte saia, mäng ulli. Selle et egas tuu ministripalk lõpõs ütskõrd är ja naanõ jätt maaha. Kiä suka õks kavva eläs, ku sa puudulik olõt.

    Puude suurusõ saat kätte, ku kaet, ku pall’o mehel mõtsa om.

    Kruudapoisil om kõvva, ja et targõmb vällä paistu, lassõ Husqvarnaga tarõ takast julmalt osa maaha. Mille tuu luuduskaitsõmaiõ liinatükke vasta vaihtaminõ sündü? Selle et luuduskaitsõala pääl om pall’o puid ja uma maa pääl rummal vällä nätä olõ-i moodun.

    Savisaarõl om Vinnemaal uma taiga. A tä ei olõ jälki ei inemine, ei elläi. Tä om tuu kronstein katõ eläjä vaihõl, ku nä joosuaol kokko saava.

    Maailma kõgõ targõmba inemise omma kasagu, nimä eläse stepin. Sääl om pinil väega rassõ puu pääle jalga nõsta, selle et edimädse puuni om väega pall’o maad.

    Ja ku targa kasagu ütli, et Andsipile tulõ ihonuhklust anda, sõs nii piät minemä. Murrami üte ossa Andsipi hindä puu külest ja annami nigu mustlanõ ütel’: nii et nui sitanõ ja sitmise iist kah viil. Ja tuust pesmise ossast teemi hambaorgi ja saadami kasakilõ mälestüses. Las kaesõ targa mehe, las uurva, määne puu vällä näge ja määndse maiguga om…

    Mis sa arvat?
     
     
    Õnnõdu Petserih käük
     
    Ämariku Volli
     
     
    Pääle sõta olli ma viil tsillokõnõ lats, veidemb ku 10-aastanõ. Ütskõrd säi naabri vana Petseri laadulõ minemä. Näil ummi latsi es olõ, sis lubati minno üteh võtta. Esä lubasi ka mul üteh minnä. Tä ütel’, et lats saa rongi nätä, muido siiä om õnnõ rongi vile kuulda.

    Tuu hummogu, ku mi Petseri poolõ sõitma naksi, oll’ maa härmäh. Rattatsõõri kolisi tii pääl. Naabrimemmel oll’ säläh seto kasuk, pääl oll’ suurrätt. Taadil oll’ hambih suur mahorka plärü, säläh vatipuhvaika ja jalah vatipüksi. Vana istõ iih hainakosli pääl.

    Petserihe oll’ 15 verstä. Mul oll’ väega hää tunnõ, ma olli väega herevällä. Mullõ oll’ kõik huvitav. Võõra külä, mis tii pääle jäi ja eski kõik võõra pini, kes haukma tulli. Vana sõidi ilma jutulda. Läts’ tükk aigu, inne ku memm tsusas’ nõna suurräti seest vällä ja ütel’: «Vanamiis, sa palat!» Taat ütel’: «Sul hindäl p… palas!» Vahepääl memm kuts’ minno suurräti ala lämmähe jo õks ütel’ viil taadilõ: «Usu, vanamiis, sa tõtõstõ palat!» Taat vasta: «Sa esi palat, kae häste perrä.» Naabrimemm pand’ vahtsõst nõna suurräti sisse. Nii läts’ sõit edesi. Hopõn oll’ virk, tii kattõ ruttu. Ütekõrraga pidi taat hobõsõ kinni, juusk’ kraavi viirde, lei iä katski ja naas’ katõ käega vett ammutama. Püksimulgu mano, kõgõ karvatsõmba kotusõ pääle. Memm tsusas’ nõna suurräti seest vällä ja küsse hilläkõisi: «Kellel no tilgakõsõ palasõ?»

    Memm väega naard’, ma naari kah üteh. Memmele es üteldä midägi, a minno külh kaksati hiusist peris halusahe. Petseri oll’ jo väega lähkoh, muido olõsi taat kodo tagasi sõitnu.

    Taadil olli iist kõik püksi är palanu. Memm võtt’ põllõ iist, and’ taadilõ, esi ütel’: «Noh, kata uma häbü kinni ja istu vankrih, küll mi latsõga as’a kõrda ajami.»

    Tuu Petserih käük jäi mullõ elos aos miilde.

    Mis sa arvat?
     
     
    Lustlik Rõugõ provva
     
    Rõugõn Kilomani poodi pääl elli Rõugõ sideülemb uma provvaga. Tuu oll’ lustlik naistõrahvas.

    Provva kõnõl’ õks, et timä latsi taha-i, õnnõ miihi. Kõgõ suurõmb viga oll’ täl tuu, et tä himost’ väega taad viinakõist. Ku miis tüühü läts’, pand’ tä ussõ lukku, et provva ei saasi puuti viina ostma minnä.

    A provva oll’ kavval. Tekk’ aknõ vallalõ ja kai vällä säändse mehe, kes kah viina himost’. Hõigas’ mehele, et tuu avitagõ tedä, muidogi vaivatasu iist. Kaup sai tettüs – provva köüt’ paprõnutsagu sisse raha ja lask’ tuu aknõst alla.

    Mehekene ost’ viina, köütse kabla külge ja sõit läts’ üles provvalõ tõsõ kõrra pääle. Perän oll’ mõlõmbil lust ja lillipido.

    Saia Asta

     
    Vanamehe äpärdüs
     
    Sõidi ütskõrd Holstrest Villändi liina. Buss oll’ puupistü täüs. Bussijuht rüüke: «Ärke tulkõ inämb bussi: vedro omma kehvä, mi jäämi kõik tii pääle!» ja surbsõ bussi ust vägüsi kinni.

    A üts vanamiis litsõ hindä ussõst viil sisse, ni uss tull’ kinni. Vanamiis naas’ kõva helüga rüükmä: «Ai-ai bussijuht, lasõ bussi uss valla, mul jäi munakott ussõ vaihõlõ!» Bussijuht ütel’ vihaga: «Mis sä näist sinnä toppõ!» ja sõitõ edesi.

    Vanamehe rüükmise pääle oll’ terve bussitäüs rahvast näoga sõidusuunah: kõik mahtu kõrraga ümbre püürdmä.

    Järgmädseh piätüseh lasti uss vallalõ. Vanamiis hüpäs’ õkva bussist vällä, tõmmas’ kotiluku vallalõ ja vali pudro kotist vällä. Esi sõimas’: «Kõik sada munna omma persen!» ja jäi sinnä tii viirde istma.

    Hirvõ Dagmar
     
     
    Tualett viidi liina
     
    Taa lugu juhtu kolhoosiaol, ku liinainemise keväjä ja sügüse maalõ appi vai «sehvis» saadõti.

    Ütte inneskidse suurõ talo elomajja oll’ kolhoosi kontor sisse säet. Uma inemise olli muidoki Siberide saadõdu. Vana pernaanõ oll’ siski kuigi kodo jäänü, elli kah üten tarõn.

    Sinnäsamma majja panti «sehvi» kah elämä.

    Nuu liinainemise tulli ja küsse vanamammi käest viisakalõ: «Kus teil siin tualett on?»

    Mutikõnõ lei kässi kokko ja ütel’: «Või õnnikõnõ, tuud täämbä ei olõki! August pand’ hummogu auto pääle ja sõit’ Valka!»

    Kõva kuuldmisõga vanainemine oll’ arvo saanu, et küsti presenti.

    Nõlvaku Kaie
     
     
    Mallest sai Jüri
     
    Olli vast kuvvõnõ. Tädipoig Jaak saadõti hiusõlõikaja mano. Anti 20 kopkat üten. Ma tahtsõ kah minnä, mullõ kah anti rahha.

    Kats tsirulnikku oll’. Panti sis lavvakõnõ istmõ pääle, et korgõmb olõsi – sis parõmb lõigada. Hiusõlõikaja küsse mu käest, et kuis lõigada. A ma kuuli, ku tädipoig ütel’: «Palõsi nulli pääle!» Ma ütli pääle tuud: «Pallõsi nulli pääle, sis saa parõmbilõ.» «Kas kotost saadõti?» «Jah!» Ikk tull’ vällä, ku hiustõst ilma jäi. Kummiseerigu jalan, kleit sälän, päälagi pal’as.

    Esä oll’ haigõmajan, lätsimi imäga kaema. Esä ütel’, et võta no taa mütski maaha, paladin lämmi. A ma hoitsõ lundinüüri kinni. Kõgõ hullõmb oll’ tuu, et ma es olõ inämb Malle – kõik naari, kutsi minno Jüris.

    Liberi Malle

    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Lats pand’ kõrva taadõ miihi juttu...

    Esäl oll’ sõbõr abin ahjo tegemän. «Ma olõ Petseri kloostrin kellämehes. A vabal aol käü ahjõ ehitämän, nii saa hääd rahha,» selet’ sõbõr umast tüüst.

    Kolmõaastanõ poiskõnõ kullõl’ miihi juttu, kõrv kirgile ja silmä suurõ pään. «Imä, imä, ma lää kah perseli joostõn kellämehes, sis saa hääd rahha,» juusk’ tä hõisatõn imäle miihi jutust üleskoëatut tarkust kõnõlõma.


    Riigimiis külä pääl

    Vanast Vinne aol saisõ gaasianalüsaatoridõ tehasõ iin suurõ riigimehe Lenini kujo. A ütel pääväl oll’ postament tühi – Lenin lännü! Tehasõ vinläse, edimädsenä vana sõaveteraani, olli väega är hiitünü ja märgoti murrõga, kohe Lenin võisõ kaoda.

    Ütel eesti lõvvapooligul sai tuud hädäldämist viländ. «Mis ti ikõt, külh tä tagasi tulõ. Tä läts’ umalõ naasõlõ Krupskajalõ küllä,» trüüste tä tüükaaslaisi.

    Varsti oll’gi riigi luuja tagasi, õnnõ et timä kipsist iho oll’ pronksiga üle vaabat.


    Kalamehe

    Suurõ liinaülembä sõidi autidõga kalalõ. Olli jõõ veeren terve päävä, a mitte üts kalapoig es trehvä õngõ otsa.

    Külämiis, kiä lähkün elli, koosõrd’ kah jõõ veeren ja trehväs’ kalamiihi mano.

    «Jaa, naa püüdmisriista omma teil väega uhkõ ja kalli. A päämine om puudus – neläkopkanõ õngõkonks,» ütel’ tä. (Lugu juhtu sis, ku viil Vinne raha pruukmisõn oll’.)

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
      
     Uma Lehe sõbõr!