Nummõr' 128
Lehekuu 8. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kiränigu käve Võrol
  • Uudissõ
     
  • Suurõtii-muusõum näütäs tii-märke
  •  
  • Keväjälaada tulõkil
  •  
  • Viis põlvkunda – andkõ hindäst teedä!
  •  
  • Luudusõ-viktoriin koolilatsilõ
  •  
  • Setodõl vahtsõnõ Peko Helü
  • Elo
     
  • Kohvilavvan Ansipi ämmäga
  •  
  • Latsõ joonisti ja loi Haanimaa legendi
  • Märgotus
     
  • Kõosaarõ Kersti: elo om tennü inemise säändses, nigu nä omma
  •  
  • Keväjäne luudusõjutt
  • Ilma-asi
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Koržets, Turgenev ja naabri
     
    Ruitlasõ Olavi, Võõpso miis
     
    Häh, Võõpson es pessetä üttegi akõnd purus, puuti kah es puusti kiäki... Selle, et vinläisi om siin küländ, a tiblasid joht olõ-i.

    Kõvõmba ammõdi poolõst kalamehe omma kõik vinläse, käävä järve pääl, ütskõik kas satas taivast vihma, räüssä vai väitsi.

    Naabri om neläkümne kuvvõndal siiä kolinu vinne papi, eläs naasõ ja latsiga, maja om illos, aid tettü ja kõrran... Sammamuudu om egäl puul tan alõvigun. Säändside vinläisiga om lust kuun ellä. Üts pensioni pääl papi, terve elo kalamiis olnu, om kõgõ sadaman vastan, tund huvvi, kuis kala tulõ, vahel lüü umalõ tervüsele käega ja tege esi kah mõnõ treti…

    Keeleoppamist tan külän kõrralda ei anna, selle et kiili mõistva kõik, nii vinne, eesti ku seto kiilt…

    Ma ei saa siiämaani arvo, mink jaos tuud pronkssoldani jamma vaia oll’? Mullõ, kiä ma olõ tõsõn ilmasõan katõst vannaunost ilma jäänü, ütest saksa, tõsõst vinne poolõ pääl, piäsi kah pronksmiis kuigipiten kõrda minema. A ei lää, ekämuudu olõ mõtõlnu ja pronksitükü pääle mul kõvas ei lää.

    A mõni näütüses pand kumminaist ja om rahul. Säänest sorti inemiisile om pronksmiis illos nigu Lassi Liis. Ku inemine viagrat süü, sõs pidi kah muido imeligu as’a väega seksikas muutuma.

    Et pronkspupp kipõstõ är viidi, oll’ õigõ. Ku omma rahutusõ, tulõ tuu põhjus är likvidiiri. Vinnemaa esi om tuud meile opanu, kodosõa aigu tapsõva nä terve Romanovi perekunna maaha, selle et valgõkaardil ei olõsi kinkagi iist vasta tapõlda.

    Mi olõs pidänü pronksmehe är sulatama ja Pugatðoovas ümbre valama, vai Kirkoorovis. Pronksmehe külen om nii pall’o pronksi, et ilosalõ saanu valla täst säidse keskmädse suurusõga Puutinit. Üts olnu Torisõja, tõnõ Viripill, kolmas Munapää jne…

    Ma ei tiiä, mille Vinnemaal valitsõjidõga kõgõ nii sitastõ om… Perämäne hää miis oll’ Jeltsin ja inne teda oll’ kõrralik inemine Aleksander Tõnõ… Ku arvada, pall’o Borka ja Sassi vaihõl aigu oll’, sõs tulõ hää tsaar mitte inne ku saa aasta peräst.

    Kadonu vanaesä kai kõrvuisi sissetulnuid ja vinne ni saksa soldaniid ja ütel’, et edimädse olli õks väegä eläjide muudu. A harimalda inemine omgi puulelläi! Eestläne, vinläne, kirgiis, ütskõik. Meil om umast rahvusõst idiootõ jo kah. Vast tulõ riigi hariduspoliitiga ümbre kaia ja vinne rahvust inämb tähele panda.

    Seo, miä oll’, illos es olõ, a minno vinläisi vihkama kah es panõ. Ärke ti kah väega ületsehe kaema naakõ, muido läävä Korþets, Turgenev ja mu hää naabri kah sitapäie hulka.

    Mis sa arvat?
     
     
    Suur zooloogilinõ essümine
     
    Visnapuu Irma
     
     
    Lugu juhtu minevä keväjä. Puu es olõ viil lehehki. Poja perre tuudi tütrele rõõmus illos pruuni-musta-valgõkirriv kassipojakõnõ.

    Ku kolmõaastanõ Aliis haigõs jäi ja latsiaida minnä es saa, jäi ma latsõga kodo.

    Kassipoiga, kes oll’ õnnõ nädälipäävä perreh olnu, es tohe ütsindä hoovi pääle laskõ. Liivakast oll’ timäl katlaruumih ja pad’akõnõ magamisõs kah. Katlaruumist sai kass umma tahtmist perrä tarrõ tulla.

    Ku lõuna aigu last magama panni, näugsõ kassipoig hallõlt magamistarõ ussõ takah, a ku ma poolõ tunni peräst tedä otsõ, es olõ kassipoiga koskil.

    Sõs kai, et katlaruumi välimäne uss es olõki haagih. Mõtli külh, et kassikõnõ om viil väegä väikukõnõ, ei jõvva ust valla tougada, a kes tiid…

    Panni rõivilõ ja lätsi hoovi pääle kassipoiga otsma. Majast paarkümmend meetrit kavvõmbah kasus üts vana ja korgõ vaher ja ümbre tuu rüükse suur varõsõ- ja haragakari.

    Nä lindsi ütstõõsõ ala puu ladvah olõva väiku karvatombukõsõ pääle ja pessi tuud nokaga.

    Mul jäi süä saisma ja jala lätsi nõrgas – kassipoig! Väiku karvanõ hannakõnõ rippu alla nigu pudõlimõskmishari ja kuulda oll’ tsuhkmist.

    Mu silmi ette tull’ jo pilt, kuis verine är kakut kassipojakõnõ koolnult puu otsast alla satas ja mis ma latsõkõsõlõ ütle.

    Kõlisti mobiiliga pojalõ, kes tüütäs Põlvah, et mis ma tii, kassipoig puu otsah ja alla ei saa. Helü värisi ja ikk tükse pääle. Esi pelksi, et lats heränes üles ja nakkas minno otsma. Nii kavva, ku abiväke oodi, kolksõ puu man olõvidõ rõuguruuvõga vasta tüvve ja pilsõ kivvega, a es pelgä ei varõsõ, ei haragu.

    Minni tull’ sõs tüült mikrobussiga kodo. Bussijuht kai väegä tõsidsõ näoga puu latva ja ütel’, et meil olõ-i ka poodih nii korgõt redelit, et puu otsa ronni. Nii kavva ku mi sääl märgotimi, midä tetä, ütel’ minni, kinkal om iks noorõ inemise nägemine, et tuu ei olõ mi kassipoig ja läts’ tarrõ kassipoiga otsma. Löüdsegi tä trepitsombah magavat.

    Puu otsah ollõv karvakerä oll’ nugisõpoig, kes vist imäga kuuh vahtrah elli, vai tulli nä sinnä mõnõ tsirgu pessä munavargilõ. Tunni ao peräst oll’ tombukõnõ jo kõrval väikumba vahtrõ pääl, 26 varõst ja neli harakut istsõ ümbre timä ja rööge vahtsõt plaani.

    Ja ku ma peräst aknõst vällä kai, oll’ kõik vaganõ ja rahulik – ei varõssit, ei harakit, ei nugisõpoiga. Mul tull’ miilde, et vanna nugist olli ma külh varõmbalt maja man kaarduh säläga juuskmah nännü.

    A kõgõ suurõmbat häädmiilt tundsõ ma tuust, et es olõ kõgõpäält päästeammõtit pikä redeliga appi kutsnu.

    Mis sa arvat?
     
     
    Susspüssä lugu
     
    Susspüssä tegemine om peenükene kunst. Mullõ seletedi külh, a tuu tehnilidse poolõ kirja pandminõ las jääs targõmbidõ jaos.

    Ka kõgõ parõmb tukk nakkas vahel jukõrdama. Om likõt saanu vai mine tiiä mis viil. Hädä vasta avitas toru tühäs palutaminõ. Suvidsõl aol tetäs tuli maaha, a talvõl?

    Tuukõrd tull’ koguni kats torru pliidi ala tsusada. Vanatädi tekk’ suurõ panniga perrele kardokid.

    Ku käräk käve, linnas’ pann peris korgõlõ. Pliidiussõ ammõtit pidänü plekk pagõsi tsolgipangi. Poiskõsõ haari uma tamassõri ja anni varbilõ vallu. Vaenõ vanatädi lei risti ette ja tülüt’ Jumalat hinnäst: «Ütle, mille iist minnu, vannainemist, nii rängält karistõdas?»

    Panga Milvi

     
    Taat volitust tegemän
     
    Taat oll’ jo pia 90 aastakka vana, ku tä arvas’, et tä ei taha inämb ammõdiasjo aia. Pannimi ao notari mano kinni ja sõidimi volitust tegemä.

    A notar oll’ tõsõ kõrra pääl. Sinnä om vanal inemisel rassõ ronni. Nii jäigi taat autohe notariprovvat uutma. Ma esi jäi kontorihe istma, nika ku notar all autoh är käü.

    Tükü ao peräst tull’ notar väegä naarul näoga tagasi. Võtt’ mäntli säläst ja kõnõl’ mullõ ni sekretärile, mis autoh juhtu. Tä oll’ taadilõ kõik ilostõ är seletänü, volitusõ ette lugõnu ja ütelnü, et teemi lepingu viie aasta pääle…

    Taat oll’ tuu pääle kostnu: «Viiest saa-i midägi, tii iks kümnes aastas!» Notar kah naard’, et kae, kos om kangõ taat!

    Tammõ Aili

     
    Luku takan
     
    Kõrd puulpäävä hummogu kääni ma poodiussõ lukust valla ja jäimi juhatajaga kundõsit uutma. Jo 10-15 minotit müüdä, kedägi es tulõ.

    Sis juhataja ütel’, et asi olõ-i õigõ. Läts’ tõmmas’ ust – kinni. Läts’ sis vällä kaema: kiäki vigurivänt oll’ takastpuult ussõ suurõ tabalukuga kinni pandnu! Rahvas kõik saisõ kannatligu näoga ja uutsõ, parteiülembä naanõ tõisi siän.

    Vabandimi muidogi viisakahe, a läts’ viil jupp aigu, inne ku kangiga kupatus maaha sai võetus. Kahtlustimi külh naabripoodi lukumüüjit, a nuu vandsõva jumalakeeli, et nimä olõ-i tennü.

    Väljandu Ellen

     
    Vanaimä lemmikelläi
     
    Mu vanaimä sündü edimädse Eesti vabariigi aigu üteh piiriviirseh maakolkah. Maainemise olli tuulaiga väega vaesõ. Näil es jakku rahha latsilõ lemmikeläjide ostmisõs. Latsõ es tiiä, määndse nuu meritsia vai hamstri omma.

    Ütel ilosal suvõpääväl tõi vanaimä veli tälle lemmikeläjä:ilosa musta kutsigu. Vanaimä hoitsõ väega umma pinikeist. Tahtsõ hindä mano magama võtta, a kutsik oll’ must ja täl oll’ pini hais man. Tahtsõ umma eläjäkeist puhtas mõskõ, a tuu peläs’ vett ku tuld.

    Läts’ mõni päiv müüdä, ku vanaimäle jäi silmä, et kutsigakõnõ väegä kraap hinnäst. Tä võtt’ pinikese kinni ja tsusas’ vägüsi lumpi, miä moro pääl oll’. Viist jäi vällä õnnõ nõna, silmä ja kõrva.

    Hoit’ tsipakõsõ aigu pinni vii seeh, ku näkk’, et tuu nõna pääl karglõsõ kirbu. Vanaimä kor’as’ noid nii pall’o är ku näkk’ ja uput är vette, sis lask’ pinikese kuiva pääle. Tuust pääväst pääle läts’ vanaimä lemmikelläi egä päiv ilma sundmalda vette. Tsuklõmah käve pinikene nii kavva, ku sügüse tulli külmä ja ijä vii kinni pand’.

    Kuusõ Rait (13)
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu tilda pajatusõ
     
    Laadukaup
     
    Vinne ao lõpun ja viil vahtsõl Eesti aolgi olli väega moodun Võro koopõratiivi mailaada Rannatarõ man. Uma kraamiga võisõ vällä tulla ka eräkauplõja.

    Võrost peri latsivanõmba jahtsõ vällämaa teksapükse keskkoolin käüvä pojakõsõ jaos. Näivä, et üte mustlasõ leti pääl olliki läbipaistvan pakin säändse püksi, nigu nä tahtsõ. Ja nummõr kah klapsõ. Nä es nakka laadu pääl pükse valla harotama, osti õkva är. Peris pall’o Vinne ruubliid massi nuu moodupüksi.

    Õdagu koton võti nä iks paki vallalõ, et laadukaup inne pojalõ andmist üle kaia. A olõki-s pükse, õnnõ kats püksiharro! Miä edesi sai? Saaki-s midägi: laat läbi, mustlanõ lännü, raha mustlasõ karmanin!

     
    Armastusõ avvomärk
     
    Ütele Võro mehele miildü väega Katariina huulitsan õllõsaalin tilbõnda. Koton olli naasõga egä kõrd suurõ sõa tuu peräst: tollõ mehe naanõ oll’ vallalidsõ käega.

    Ütskõrd tull’ miis jäl õlut larpma. Istõ kavvõmbalõ nukka, et vast joomasõbra ei panõ niimuudu tä sinidses pestüt silmä tähele. A seokõrdnõgi kodosõda oll’ sõbrulõ jo tiidä. Nä tulli mehe mano ja naksi makõt juttu ajama.

    «Miä taa sul om?» küsse üts ja näüdäs’ mehe silmä ala. Inne ku miis joudsõ midägi vasta kohmada, ütel’ tõnõ: «Kas sa sis ei tiiä, et nii näge vällä armastusõ avvomärk!»

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
      
     Uma Lehe sõbõr!