Nummõr' 128
Lehekuu 8. päiv 2007
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kiränigu käve Võrol
  • Uudissõ
     
  • Suurõtii-muusõum näütäs tii-märke
  •  
  • Keväjälaada tulõkil
  •  
  • Viis põlvkunda – andkõ hindäst teedä!
  •  
  • Luudusõ-viktoriin koolilatsilõ
  •  
  • Setodõl vahtsõnõ Peko Helü
  • Elo
     
  • Kohvilavvan Ansipi ämmäga
  •  
  • Latsõ joonisti ja loi Haanimaa legendi
  • Märgotus
     
  • Kõosaarõ Kersti: elo om tennü inemise säändses, nigu nä omma
  •  
  • Keväjäne luudusõjutt
  • Ilma-asi
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Keväjäne luudusõjutt
     
    Eläjil ja tsirgõl olõ-i pesätegemisega kipõt. Mõtussõmäng oll’ tinavaasta väega illos
      
     
    Lepiski Arvi, luudusõmiis Räpinält  
      
     
    Hani tulõva lõunõmaalt. 
      
     
    Täämbä kõnõlõ tsipakõnõ keväjäst. Tinavaastadsõst keväjäst. Tuujaos tulõ pääle naada jo vahtsõaastakuuga.

    Vahtsõaastakuu alostus oll’ väega lämmi ja väega pall’o kasvõ läts’ jo häitsemä. Üts häitsejä oll’ sarapuu. Esädse häitsme joudsõva naada jo veidikese tolmõlõma.

    Ku kuu keskel külmäle läts’ ja radokuu külm oll’, sõs suurõmb osa näist külmi är.

    Ja nüüt, ku sarapuu keväjä vahtsõst häitsemä naas’ – tinavaastanõ häitsemine oll’ kah väega varra, keväjäle läts’ jo tegeligult 1. urbõkuu pääväst – sõs ku imähäitsme valla lätsi, oll’ esäshäitsmit järge väega veidü. Nii et tinavaasta olõ-i väega suurt pähkmäaastat luuta.

    Sinilill läts’ kah tinavaasta väega varra häitsemä ja tõisil häitsmil oll’ kah kipõ.

    A ku kaia mõtsaeläjit ja tsirkõ, sõs nuu külh olõ-i uma pesätämisaoga rututanu. Rändtsirgu tulliva külh varramba siiä. Urbõkuuh oll’ noid jo kuulda, kes pidänü tulõma peris urbõkuu lõpuh vai mahlakuu algusõh, a pesätegemisega näil kipõt es olõ.

    Mahlakuu lõpuh ja lehekuu algusõh om sääne aig, kos mõtsaeläjil sünnüs häste pall’o poigõ. Tsirgu ommava naanu munõlõ, näütüses kuldnokk. Suukuril om tandsuaig. Muidoki kääse väega suurõ huuga tedre- ja mõtussõmäng. Rebässel omma jo kutska, mõtstsial poja.

    Põdral sünnüse lehekuuh vaska ja omgi käeh sääne aig, kos vana imäpõdõr nakkas eelmidse aasta poigõ hindä mant är ajama. Lehekuuh juhtos nuuri põtro külh liina ja alõvihe. Nuu omma nuu, kes piät nakkama uma käe pääl elämä, selle et põdraimäl om vahtsõnõ vask tulõmah ja inne toda tä aasõ är tollõ vana vaska.

    Sokkõl omma sarvõ täüs kasunu, nahk nakkas sarvi päält maaha tulõma. Om sääne aig, ku nä hõõrdva sarviga väikeisi puid piteh ja saava nii sarvi päält naha maaha. Et keväjä puul mahla liigusõ, sõs lätt sarvõ sisse mahla ja tollõst tulõ sarvõ värv.

    Egä pääväga tulõ tsirkõ mano. Kõõvo ommava hiirekõrvul, a käko kuulsõ ma siin Räpinä kandih viil 5. lehekuu pääväl. Mõnõl puul Eestih pidi tä jo varrampa kohal olõma.

    Ütspäiv sai käütüs hummogu varra mõtussõmängoh. Oll’ varanõ hummok ja päiv nõssi. Mõtussõmäng käve väega häste: sai näid nii kuulda ku nätä. Mõlõmbat – nätä ja kuulda kõrraga – olõ-i mul mitu aastat õnnistunu.

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
      
     Uma Lehe sõbõr!