Nummõr' 128 Lehekuu 8. päiv 2007 TOIMÕNDUS OTSI UMA LEHE TEL´MINE ARHIIV PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)     Pääleht   Kiränigu käve Võrol Uudissõ   Suurõtii-muusõum näütäs tii-märke   Keväjälaada tulõkil   Viis põlvkunda – andkõ hindäst teedä!   Luudusõ-viktoriin koolilatsilõ   Setodõl vahtsõnõ Peko Helü Elo   Kohvilavvan Ansipi ämmäga   Latsõ joonisti ja loi Haanimaa legendi Märgotus   Kõosaarõ Kersti: elo om tennü inemise säändses, nigu nä omma   Keväjäne luudusõjutt Ilma-asi Kirä Perämäne külg     Keväjäne luudusõjutt   Eläjil ja tsirgõl olõ-i pesätegemisega kipõt. Mõtussõmäng oll’ tinavaasta väega illos       Lepiski Arvi, luudusõmiis Räpinält         Hani tulõva lõunõmaalt.         Täämbä kõnõlõ tsipakõnõ keväjäst. Tinavaastadsõst keväjäst. Tuujaos tulõ pääle naada jo vahtsõaastakuuga. Vahtsõaastakuu alostus oll’ väega lämmi ja väega pall’o kasvõ läts’ jo häitsemä. Üts häitsejä oll’ sarapuu. Esädse häitsme joudsõva naada jo veidikese tolmõlõma. Ku kuu keskel külmäle läts’ ja radokuu külm oll’, sõs suurõmb osa näist külmi är. Ja nüüt, ku sarapuu keväjä vahtsõst häitsemä naas’ – tinavaastanõ häitsemine oll’ kah väega varra, keväjäle läts’ jo tegeligult 1. urbõkuu pääväst – sõs ku imähäitsme valla lätsi, oll’ esäshäitsmit järge väega veidü. Nii et tinavaasta olõ-i väega suurt pähkmäaastat luuta. Sinilill läts’ kah tinavaasta väega varra häitsemä ja tõisil häitsmil oll’ kah kipõ. A ku kaia mõtsaeläjit ja tsirkõ, sõs nuu külh olõ-i uma pesätämisaoga rututanu. Rändtsirgu tulliva külh varramba siiä. Urbõkuuh oll’ noid jo kuulda, kes pidänü tulõma peris urbõkuu lõpuh vai mahlakuu algusõh, a pesätegemisega näil kipõt es olõ. Mahlakuu lõpuh ja lehekuu algusõh om sääne aig, kos mõtsaeläjil sünnüs häste pall’o poigõ. Tsirgu ommava naanu munõlõ, näütüses kuldnokk. Suukuril om tandsuaig. Muidoki kääse väega suurõ huuga tedre- ja mõtussõmäng. Rebässel omma jo kutska, mõtstsial poja. Põdral sünnüse lehekuuh vaska ja omgi käeh sääne aig, kos vana imäpõdõr nakkas eelmidse aasta poigõ hindä mant är ajama. Lehekuuh juhtos nuuri põtro külh liina ja alõvihe. Nuu omma nuu, kes piät nakkama uma käe pääl elämä, selle et põdraimäl om vahtsõnõ vask tulõmah ja inne toda tä aasõ är tollõ vana vaska. Sokkõl omma sarvõ täüs kasunu, nahk nakkas sarvi päält maaha tulõma. Om sääne aig, ku nä hõõrdva sarviga väikeisi puid piteh ja saava nii sarvi päält naha maaha. Et keväjä puul mahla liigusõ, sõs lätt sarvõ sisse mahla ja tollõst tulõ sarvõ värv. Egä pääväga tulõ tsirkõ mano. Kõõvo ommava hiirekõrvul, a käko kuulsõ ma siin Räpinä kandih viil 5. lehekuu pääväl. Mõnõl puul Eestih pidi tä jo varrampa kohal olõma. Ütspäiv sai käütüs hummogu varra mõtussõmängoh. Oll’ varanõ hummok ja päiv nõssi. Mõtussõmäng käve väega häste: sai näid nii kuulda ku nätä. Mõlõmbat – nätä ja kuulda kõrraga – olõ-i mul mitu aastat õnnistunu. Mis sa arvat?   Uma Internetin   Võro-Eesti sõnaraamat!!!       Uma Lehe sõbõr!