Nummõr' 127
Mahlakuu 24. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Poiskõsõ olli Adsoni-võistlusõ parõmba
  • Uudissõ
     
  • Võro liina kõgõ suurõmba kooli mano tahetas kasiino tetä
  •  
  • Nädälivahetusõl peeti Mooste mõisan 8. eesti rahvamuusiga- tüütlüisi festivali.
  •  
  • Tetäs raamat Võromaa süükest
  •  
  • uud4
  • Elo
     
  • Hüvvä reisi, bussijuht Jüri!
  •  
  • Räpinäl saa oppi mitmõsugumast käsitüüd
  • Märgotus
     
  • Jänese Laine: kultuurilist rikkust om Eestin umajago!
  •  
  • Norramaal kveene man
  • Esimuudu
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Jüriüü mäss pää seen
     
    Ruitlasõ Olavi, opnu ull
     
    Seos kõrras om gümnaasiumilõpõtajil kirändi kirotõdu. Kümne etteannõdu teemä seen es olõ joht üttegi väega huvitavat, a kiä tuu koolilõpõtaja käest küsüs. Üts teemä, «Haridus – kas vahend või eesmärk», sõski mõnõ küsümüse üles nõst.

    Ma opsõ algkoolin protsendivõtmist. Ilosahe paprõ pääl. Illatsõmban elon olõ kats kõrda paprõ pääl protsenti võtnu. Sai vanaesä käest sõimada, ku viil koolin käve, paar kõrda üle kühmä kah, opsõ as’a selges ja no ei olõ mul uma tiidmisega midägi pääle naada. Mul om mobiiltelehvonin sääne asi seen, mis protsenti võtt, a üts osa mu ajust om tuu paprõ pääl rehkendämise all kinni. Igävädses!

    Aoluu tunnin kästi miilde jätta: Jüriüü mäss 1343, Põh’asõda 1700–1721, Carl Robert Jakobson 1841–1882. Ja nii edesi. Siiämaani omma pään. Haridus om nigu vähk mu pää seen ja inämb vällä ei lää. Ku mul Jüriüü mässü kunagi vaia piäsi minemä, tahtnu ma tedä Internetist võtta, kümme sekondit lännü ja olõman. A mu pää om otsast lõpuni säänest jamma täüs topit.

    Tehnikumin opsõ metallõ kimmüsoppust. Mis ti arvat, mitu kõrda olõ noid tiidmiisi pruuknu? Üttegi kõrda ei olõ! Mu säitsmeaastanõ lats tiid kah, et metall om kimmäs ja plastiliin olõ-i. A ma või no ummi tiidmiisiga metalli nooluta ja kooluta ja karasta. Ja et ma nigunii ei nooluda ega kooluda, om noid tiidmiisi mu pää sisse sama pall’o vaia, nigu protsendivõtmist ja Jüriüü mässü.

    Geograahviatunnin opsõ Aahvriga mullavüündit. Sai eksämil nelä. Mitu kõrda ma olõ Aahvrigan käünü? Null. Ma ei lääki sinnä. Üts tutva ütel’, et niigri nuhe ei miildü valgõlõ inemisele. Ma ei tiiä, kas om nii, a nigunii ei lää, rahha kah ei olõ. A nuu mullavüündi võta ma hindä pää seen hauda üten. Liiva sisse.

    Kirota veidükene mõista, a mu lats mõist toda kah jo edimädsen klassin. Mille ma ütstõist klassi koolin pidi käümä? Kõik ilosamba latsõ-iä käve koolin ulluisi opman, tuu asõmõl, et tõisi poiskõisiga trihvaad tampi vai mädämunna mängi. Ma õkva tunnõ, et ma olõ-i latsõpõlvõn umma mänguisso täüs mängnü. Haridusõ peräst.

    Mis sa arvat?
     
     
    Karmoskaga lehmile mängmän
     
    Säinasti Asta
     
     
    Karla oll’ säändene miis, kiä tüütä-es ütelgi pääväl, a tüüpõlgur vai luusõr viil tuugiperäst tä es olõ. Timä tüüt’ üüse ja päivä võisõ puhada. Tä oll’ jo kar’alaudan üüvaht. Timä kohus oll’ lehmil asõmõ kõrran hoita, lehmäkoogi küle alt är tõmmada, nõnaesist kobista, kaia perrä, et mõni elläi ketist valla ei päse vai mõni hinnäst är ei puu. Tuud tull’ ka kaia, et poignõjil lehmil saasi õigõl aol abin olla, vaskit vasta võtma.

    Oll’ üts puulpääväne päiv, ku Karla läts’ üte tutvaga Valga laatu. Tuukõrd peeti noid laatõ suvidsõl aol egäl puul ja kõrrast mitu päivä. Laatu tõmbõnumbris oll’ iks õnnõluus, kon egä luus võitsõ. Õnnõ sai õngitsa kah. Karla kah õngits’ ja sai kinä sildiga veinipudõli, miä pand’ Karla kiilt nilpsma. A Karla oll’ kangõ loomuga, topsõ märjukõsõ turukoti põhja, et ei tulõsi kiusatust rüübädä. Koskilt kuuldu pillihelü ja Karla läts’ kaema.

    Üts Setomaalt peri miis mängse karmoskat. Mängse väega ilosalõ, a ku Karla lähembäle sai, jätse mängmise saisma. «Tulõ osta pill är, ma pall’o ei küsü, õnnõ 50 ruublit!» kaubõl’ seto. Karla tingse hinda alla. 35 ruubli iist lüüdi käe ja karmoska oll’ Karla uma.
    Õdagu pümmega läts’ Karla üüd vahtma ja võtsõ uma veinipudõli ni karmoska kar’alauta üten. Ku eläjä üle kaedu ja hädälidse tüü tettü, läts’ miis puhkamistarrõ. Rüübäs’ lonksu märjukõist ja naas’ karmoskaga sinasõprust tegemä. Algusõn olli sõrmõ kangõ ja luu tulli nukõlidsõ. Perän, ku veiniputõl tühi ja miis täüs, sõs oll’ jo tõnõ asi – sõs pillihelü nõssiva taivani ja laudatäüs lehmi möiräs’ ja trampsõ jenkarütmin. Karla unõht’ tuu är, et üts piimäandja pidi tuul üül poignõma. Ku inämbüs lehmi tandsu lei, sis Mustik näkk’ vaska ilmatuumisõga vaiva. Timä vallu es võta är tõisi lehmi müügmine, ei Karla muusiga. Vaia olnu miist hinnäst appi. Ja ku sündü suur pullvask, kinkal oll’ nii pall’o ihoväke, et põrot’ õkva poikvalla laudaussõst vällä, värskit õhku nuhutama, sõs timäle es lää kõrda Karla uma karmoskaga. Pido lõppi sõs, ku nüsjä tulli. Nüsjä Kata kaivas’ brikatiirile, et timäl lehm poenu, a vask om kaonu. No sai üüvaht Karla ülembä käest uma sanna, tuu prallõ iist, midä tä sääl üüse pidi. Brikatiir oll’ nii vihha täüs, et lubasi as’a juhatusõlõ arota. «Möö! Möö! Olõ siin!» huigas’ kaonu vask ja tull’ poikvalla laudaussõst sisse. Tuu pääle naksi kõik farmi naasõ naardma ja anni Karlalõ «kontsõrdi» andis.
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Piimähamba lugu
     
    Ku ma olli 6-aastanõ, naas’ mul üts hammas liikma, kooni suust är sattõ.

    Olli kuulnu, et ärtulnu hambit pandas aho otsa. Naksi toda sinnä pandma, a es küünü.


    Mõtli, et viska. Meeleh olli sõna: «Aho, ahokõnõ, ma anna sullõ piimähamba, anna raudhammas vasta!» Kost, hambakõnõ linnas’ aho taadõ. Om sääl vast täämbädse pääväni. Parõmb kah: kasvi iks illos valgõ hammas asõmõlõ, mis ma tuu raudhambaga pääle olõs naanu!

    Hälvini Lumileid
    Vilustõ Põhikooli 6. klassist



    Olli väiku lats ja joosi väläh. Sõsar tõugas’ minno kogõmalda ja hammas linnas’ mualumpi. Oh toda ikku!
    Ku lump är kuivi, näi, et hammas oll’ sääl. Es võta toda säält inämb är, oll’ säändene must. Päälegi oll’ vahtsõ hamba viir suuh keelega jo tunda.

    Rohtla Janeli
    Vilustõ Põhikooli 6. klassist

    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Pursui rongin
     
    Umaaignõ Sõmmõrpalo sovhoosi direktri Mette sõitõ rongiga Tal’nahe. Rong oll’gi sis päämine sõiduriist – massinit suuri teie pääl viil pall’o es näe.

    Üts miilidsämiis, kiä vahekäiku piten läts’, astsõ seldsimiis direktrile kogõmalda jala pääle. «Tsiga!» kärät’ Mette vihatsõlt. Ja selet’ sis: «Mul om koton laudan viissada tsika, a ütski noist ei sõku mu jalgu piten!» Tuud tä muidoki es ütle, mis laut tuu sääne om.

    Tapa jaaman kutsuti Mette vällä ja kästi minnä raudtiimiilidsä tüüruumi. Mitte tuu peräst, et tä rongin miilidsämehe kotsilõ tsiga ütel’. Tahõti vällä uuri, kiä om sääne pursui, kink laudan viissada tsika ruigas.

     
    Ilmateedüstüs
     
    Keväjä, ku ilma olli ilosas lännü, taht’ üts Võro vanapaar puulpäävä uma aiamaalapikõsõ pääle minnä. Taat kullõl’ hoolõga, miä ilma kotsilõ üldäs. Kellä kuvvõtsõn Aktuaalsõn kaamõran üteldi, et illos kuiv ilm tulõ. Taadil hää miil, a mõtõl’, et kullõs tõisi ilmateedüstüisi kah. Säitsmeisin uudissin oll’ ilmajutt sääne: ilm om hää, a tsipa või sata kah. Reporterin tull’ illos ilmatütrik ekraani pääle, naaraht’ ja ütel’, et ilm vaihtõlõs: näütäs päivä ja viskas vihma.

    Taat kullõl’, rehäs’ käega ja ütel’: «Ah, miä ti tan porrat! Ma parõmb esi ütle hummõn teile!»

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
      
     Uma Lehe sõbõr!