| |  Pääleht |
| Uudisõ |
| Elo |
| Märgotus |
| Intervjuu |
| | |
|
|
Vinne aigu olli meil siin apõlsiini kae et säitsmes maailmaime. Noid võisõ saia valimiisi aigu, ku edimäidsi siäh olli… Viil üte kotusõ päält mõnikõrd trehväs’. Tuu oll’ müügikotus parteiinemiisi jaos. Pidi olõma julgust sinnä sisse tükki: egä jo otsa ette kirotõt es olõ, kas olõt parteilanõ vai olõ-i. Üte kõrra ma sääl käve, kuigi mul parteiga midägi pistmist es olõ. Ja apõlsiinõ sai kah.
Ku täämbädsel pääväl apõlsiinõ näe vai osta, tulõ miilde ammunõ latsõao lugu. Vanaesä ja uno olli käünü Talinah tädil küläh ja muu kraami siäh, mis ostõt oll’, olli ka suurõ ilosa apõlsiini. Säändsit ei olõ ma inämb kohki nännü.
Õdagusöögis olli ahokartoli, mis mullõ olli õks meelepärädse olnu. A apõlsiini es lasõ kuigi kardokit süümä naada. Imä ütel’ kimmähe, et inne apõlsiini ei saa, ku kartoli omma süüdü. Ma mõtli no takastperrä, et tuu kartolisüümine pidi vist külh üts rassõ asi olõma.
Ku ma sis viimäte noidõ kardokidõga olli ütele poolõ saanu, anti apõlsiin kätte. Maiku ei olõ inämb meeleh, a et olli suurõ ja ilosa, om viil täämbägi silmi iih.
Laanekivi Õie
| | | | Mis sa arvat? |
|
|
|
