Nummõr 126
Jürikuu 10. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Perv tsungitu, tii tsurgitu
  • Uudisõ
     
  • Taloliidu» raadiotelefoni pandas seo suvi kinni
  •  
  • Adsoni-võistlus peetäs timahava Rõugõn
  •  
  • Oodõtas Hurda preemiä kandidaatõ
  • Elo
     
  • Tüümehel sai Soomõst viländ
  •  
  • Koolitiinjä rassõst elost Plaani koolin
  •  
  • Havve bussipiätüse nimi pidänü olõma Sarvõ
  •  
  • Apõlsiini ja ahokartoli
  • Märgotus
     
  • Mõisahe ja küllä
  • Intervjuu
     
  • Küla Karla: Talin äi ole üksi mette terve Eesti!
  • Vällamaalt
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Vanõmbit piät avvustama
     
    Ruitlasõ Olavi, portvellilda miis
     
    Loi aolehte Videvik ja sääl oll’ üts hull uudis, miä and’ teedä, et Videvigu toimõndus and vällä värmilidse ja hariligust veidükene suurõmba Videvigu. Ostkõ patareisid, selle et tulõ pikemb värmiline vai mittevärmiline videvik, a pümmembäs lätt elo nigunii. Ja sõs oll’ Videvigu netivariandsi alomastõ jakko kirotõt: «Tehke kaunis kingitus, tellige vanemaile Videvik!»

    Vanõmbit piäsi avvostama. Inemiisi, kiä omma sinno üles kasvatanu, süütnü, katnu, koolitanu. Nä omma niigi viledsä nägemisega, mille sõs viil vanan iän videvikuga silmi tsurki?

    A või olla, et «videvikku» mõtõldas nigu kujondit ja vanõmbilõ videvigu telmine tähendäs hoobis midägi muud?

    Andsip näütüses taht vanõmbilõ inemiisile õnnõ hääd. Pinssi taht nõsta. Vot seo om demokraatlik. Ja kristlik! Kõik mi olõmi kuuldnu Andruspoisi palvõjuppi «Tulõ taivas appi!» Mu meelest ei olõki Andrus määnegi rehvormimiis, a vastapiten, Kristligõ Demokraatõ spioon rehvormieräkunnan. Kristlusõga om Maarjamaal kehväste ja no saatsõ jummal meile pääministri.

    Andsip või tegelikult jumala poig kah olla. Tävveste vabalt. Vaivalt vanajummal inämb tuud Jeesusõ ja neitsi Maarja ärproovitut trikki pruuk. Jummal om no targõmb, inemise muudu, timä taht kah õkva võimu mano.

    A ma olõs külh Laari välisministris lasknu. Siseministri om nigu siseelund, välisministri nigu väliselund.

    Laar om väliselundi muudu külh. A ju sõs jumalalõ es miildü, et väliselundiga välänpuul piire liputama naatas. Las liputas Sinimäki pääl edesi.

    Rohilidsõ kah naksi pirkõlõma, õnnõ, et tahami portvelli ja tahami portvelli. Ilma kotilda ministri kotus es miildü... A mille ministrile portvel? Selle, et sinnä riigi vara toppi ja kodo viiä. Tüüinemise higi ja vaiv viiäs portveliga panka ja tetäs rahas.

    A jumalalõ sääne asi ei miildü. Inemine piät andma, mitte kõik aig võtma. Inemine om nigu naanõ, ku tä ülepää ei anna, sõs olõ-i timäga midägi pääle naada.

    Kaitsõministris sai humanitaarfüüsik ja seo valik om kah jumalik. Sõti ja koto kaitsa tulõgi pastaka, mitte mõõgaga. Sulg om pall’o terävamb tapariist ku habõmõajamisväits. Ku vindläse jäl üle piiri nakkasõ tükmä, sõs Aaviksoo lihtsäle kirotas näile väega teräväle!

    Või-olla, et kirotas esiki, et minke är. Vai virotas relatiivsusteooriaga. Ja omgi vainuvägega kõrran!

    Tiiti mis ti tiiti, ütskõik, kiä ti olõti, a egäl juhul ku hämmär tulõma nakkas ja pümmes lätt, pidäge umist vanõmbist.

    Mis sa arvat?
     
     
    Üts kerikunkäümise jutt
     
    Tammisaare Mati
     
     
    Umal aol es jätä kõrralik taloperemiis nal’alt üttegi pühäpäävähummogust jutlust kerikun vaihõlõ. Sääl sai külämiihiga maast-ilmast targuta ja opõtajaherrä sõnnum and’ tukõ.

    Nii ka seo perre rahval olliva varajadsõ toimõndamisõ eläjidega ütele poolõ saanu.

    Peremiis visas’ lapju ja hargi saina viirde, pernaanõ pand’ põllõ nagla otsa, no löüti mõni tervemb ja pühäpäävätsemb ürp ihokattõs ja … kerikulõ.

    Kodo jäivä väikukõnõ Mihkli ja Jaan. Jaan oll’ jo tsipakõnõ vanõmb, nii parasjago kar’ankäüjä-iän.

    Imä muidoki oll’ käsknü Jaani väikul velel kah silmä pääl hoita, nikani ku nä esäga kerikun omma.

    Jaan oll’ parajahe käünü välän muro pääl pinni süütmän. Ku tä tagasi tarrõ jõudsõ, tundsõ tä kõrraga, et terve elämine om väega kahtlast haisu täüs.

    Tükü ao peräst naas’ vanõmbal velel koitma, kostkotsilt sänest vägevät ja eläjälikku «odööri» viskas.

    Tan saaki-es muud olla, ku et Mihklikene oll’ hindä peris kõrraligult täüs tennü. Ja kõgõlõ lisas ai latsõräbälik viil kistumalda hirmsat hellü suumulgust vällä.

    Nii täbäräst olokõrrast naksi Jaanil käeki värisemä. Sääne prahmak võtt’ mudsu mano ja ilma imäldä olõ-õs tan midägi pääle naada, arvas’ Jaan ja naas’ saapit varbidõ otsa topma, et imäle kerikulõ perrä silgada. Tuu oll’ hää, et kerik olõ-õs elämisest väega kavvõn.

    Pühäpäävähummogunõ jumalakoda oll’ muidogi puupistü kerikuliidsi täüs, õkvalt nigu heeringit pütün. Kost sa tan ussõ pääl arvu saat, konkotsil tuu imä vai esä parajahe om.

    Poiskõsõkunn, küländ tragi umajago, naas’ sis inemiisi vaihõlt kantsli poolõ trügümä, kon pastoriherr parasjago kellegi ärlunastamisõst kõnõl’.

    Jaan jõudsõ kerge vaivaga üles kantslihe ja sikut’ sis kõgõst jõust jumalamiist kitlihõlmast, esi kamand’: «Olõ sa, must miis, no tsipakõnõ vakka, ma hõika umma immä!»

    Ja sis kostsõ Jaanikõsõ killõ helü kantslist üle kerikoliidsi: «Imä, esä, kos ti olõti, tulkõ kodo, väikene Mihkli tekk’ püksi täüs ja taht viilgi sitalõ!»

    Vaenõ imä kipõstõ iin, esä takan ja Jaan kõgõ takan, lasti tsiasörki kodo poolõ.

    Ku tarõkatus jo paistu ja pini haukma naas’, tull’ esäle miilde vana ütelüs, et õnnõtusõ ja hädä käü-i kivve ega kandõ, a iks inemiisi piten.

    Mis sa arvat?
     
     
    Juhtuminõ anatoomikumih
     
    Ämariku Volli
     
    Oll’ 1965. aastak. Ma olli Tartoh Toomõmäel uroloogia osakunnah neeruopõratsioonil. Mul lõigati hää poolõ päält tiisikusõ peräst neer är. Pääle oppi olli ma jo jalgu pääle saanu. Kävemi ütte suurtõ ruumi kokko. Õdagidõ, ku kõik tohtridõ tegemise olli müüdä, aeti sääl lõõguisi. Kes kõnõl’ nal’ajuttõ, kes lugi luulõtuisi, kes kõnõl’ tõtõstõsündünüisi juttõ.

    Vahepääl istõva mi man ka õe ja sanitari. Ütskõrd üts õdõ kõnõl’ säändse luu. Oll’ sõaaig, sõa liin õs olõ viil kuigi kavvõl. Vinne sõavägi oll’ jo Tarto liinah seeh. Sõa aigu oll’ Tartoh väega rassõ söögikraami saia. Inemise elli puulnäläh. Tuu õdõ, tuul aol viil sanitar, tüüt’ anatoomikumih. Sääl tüüt’ ka üts meesterahvas-sanitar. Tuul mehel oll’ ka olnu kõik aig kõtt tühi. Kõgõ oll’ timäl jutt õnnõ söögist. Timä uurõ kõgõ, kost tõsõ söögikraami saava. Õgalütel olli uma kotusõ, kost kiäki süüki sai, tuud õs tahõta tõisilõ kõnõlda.

    Ütspäiv tuudi kostki liinast koolnu. Tuu oll’ vasta õdagut. Tohtri lõiksi tuud koolnut, õt teedä saia, mille tä är kuuli. Ku nimä mao vallalõ lõiksi, oll’ sääl siidmäldä riisipudõr. Tuu pudõr oll’ arvada ahoh havvutõt, segi väikeisi lihatükükeisiga. Pudõr näkk’ vällä nigu olõsi õkva ahost võet.

    Arst võtt’ üte klaaslivvaga maost tuud putru, käsk’ sanitaril livva alt höste är pühki. Peräst pand’ arst tuu pudru arstiriistakappi klaasi taadõ.

    Sis õdagu olli laborandi jo är lännü, a kimmäle oll’ vaia pruum tetä: või-olla oll’ pudõr är kihvtitet. Kõgõ rohkõmb 10-15 minotit pääle süümist oll’ inemine är koolnu. Hummogu, ku laborandi tulõva, sis tulõ uuri, kas pudru seeh om kihvti vai olõ-i.

    Tuu üüse oll’ valvuris meesterahvas-sanitar. Ku tä tüüle tull’, näkk’ kõrraga putru arstiriistakapih. Silmä lei õkva palama. Edimäne mõtõ oll’, õt kiäki and’ tohtrilõ tuu pudru. Õdagu tohtri õs nakka putru är süümä, jätt’ hummogust.

    Miis õs saa silmi pudru päält är. Kõgõ rohkõmb pidi timä tunni aigu vasta. Või-olla esiki veidemb. Sis mõtõl’, et ma veidökese päält riibu hindäle, perä aja tasatsõst ja arst ei panõ tähelegi.

    Vanasõna ütles, õt süvveh kasus iso. Ku tälle maik suuhtõ sai, sis inne õs saa pidämä, ku liudki oll’ puhtast lakut.

    Siss tull’ hirm, õt mis hummogu tohtrilõ üteldä. Viimäte tä otsust’, õt kõik tulõ maaha salada. Timä õs näe ülepää putru. Ku timä tüüle tull’, siss oll’ kapih tühi liud.

    Hummogu arst küsse, õt kohe kapist pudõr om jäänü? Kiäki hinnäst süüdü õs tunnista.

    «Kah’o külh, õt saa-i pruuvi tetä, tuu pudõr võisõ olla är kihvtitet,» ütel’ tohtri. Säändse jutu pääle visas’ miis hinnäst lõikuslavva pääle pikäle ja pand’ kõvva rüükmä: «Lõigakõ ruttu pudõr kõtust vällä!» Tohtri sai vihatsõs. Küsse: «Midä sa röögit, parõmb ütle, kuna sa pudru är seit?» «Jo õdagu,» ütel’ miis vasta. Arst ütel’, õt ku sa parhilla viil eloh olõt, sis olõ-i kihvtipruuvi vaia tetäki. Ku pudõr olõsi kihvtitet olnu, sis sa hummogut es nännü. Tennä jumalat, õt õnnõsärgih sündünü olõt. Peräst mi arotimi tuud asja ja naarimi, kuis miis võisi õks är hiitü.

    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Vahtsõnõ sõna

    Latsõ imä oll’ Võromaalt, a esä Kesk-Eestist peri. Imä ütel’ pini kotsilõ iks pini, a esä hoobis koer. Lats mõtõl’ vällä vahtsõ sõna: koerapini.


    Kübäräga oinas

    Inneskidsel Eesti aol läts’ üts Haidaku külä miis Antslahe Kraavi laatu oinast müümä. Oinas jäi täl möömäldä. Miis joodik joht es olõ, a no ku sõpruga kokko sai, võtt’ timägi kangõmbat kraami. Või-olla sai eski pall’o võetus.

    Nii oll’, et miis panõ-õs tähele, ku sõbra täl kübärä pääst är võti, tollõ oinalõ vankrin päähä panni ni hobõsõ lasipuu külest vallalõ harodi. Tuu oll’ sääne hopõn, kiä tundsõ kodotiid.

    Hopõn jõudsõ kodo. Naasõl karas’ hing täüs: mehe kübäräga oinas koogut’ vankrin pääd, miist hinnäst ei koskil. Ku miis kah ütskõrd kodo jõudsõ, larmas’ naanõ nii kõva helüga, et mõtsa taadõ oll’ är kuulda.


    Sanatooriumin

    Imä tull’ väläst tarrõ ja näkk’ latsi üten tarõnukan mängmän. A kõgõ tsillemb, Jütsikene, oll’ kapi otsan. Imä naas’ pahandama ja kässe latsõ õkva säält alla nõsta. Ja mis mäng taa sääne ülepää om, tahtsõ imä teedä.

    «Mi mängimi tohtri man käümist. Jütsi saadimi jalust är sanatooriummi – lõunalõ, korgidõ mäki otsa,» ütel’ tuu lats, kiä oll’ mängun nõnamiis.

    ________


    Pur’otaja

    Üts joodik jõudsõ harva umma kodu magama. Tä magasi suvõl iks kon juhtu – puhma all. Ütel hummogul lasksõ kaupmehe provva aknõ vallalõ, et tarrõ tuuluta. Tuupääle heräsi tuu joodik sääl tsirelipuhma all ja ütel’: «Panõ akõn är kinni, mul om niigi külm!» Tä arvas’, et maka kotun sängün.


    Kalamiis

    Kalamiis püüdse järve veeren kallu. Sinnä tull’ kontroll ja ütel’, et siin võit püüdä õnnõ kalastuskaardiga. Kalamiis tennäs’ ja ütel’: «Ma siiäni püüdse ussikõsõga.»

    Ojala Henni
     
    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
      
     Uma Lehe sõbõr!