| |  Pääleht |
| Uudisõ |
| Elo |
| Märgotus |
| Intervjuu |
| | |
|
|
| | | Naabridõ man opman | | | Sõmmõrpalo Lepätriinu latsiaia suuri inemiisi pere võtt’ nõvvus ummi silmiga kaema minnä, midä vahtsõt ja huvvipakvat naabridõ man nätä ja kuulda saa. Kävemi kolmõn latsiaian.
Edimäne piätüspaik oll’ Väimelä latsiaid Rukkilill, miä jäi miilde uma luudushuvi ja Poku-miilsüsega. Tõnõ piätüskotus oll’ Põlva latsiaid. Olõ-i viil kongi nännü nii kõrraligult sorditüid ja säetüid riiulit oppusõ jaos vaiaminevä kraamiga.
Verska latsiaian jäivä kõigil imestüsest silmä peräni ja suuki valla. Säänest illo ja ruumirikkust, kon kah’os õnnõ kats rühmä tüütäs (selle et latsi om veidü), tõist vist Eestimaal olõ-i. Maja juhataja ütel’ hindä kotsilõ pernaanõ ja pernaasõ kätt oll’ tõtõstõ egäl puul nätä. Vahtsõlõ remondit maja oll’ väega illos ja latsi perrä sisse säet. A et mi latsiaida om plaanin laembas tetä ja remonti alostõdas jo timahava suvõl, saimi Verskast väega häid mõttit, midä lubati meil lahkõlõ pruuki. Oppuspäiv lõppi Verska Seto Talomuusõumin, kon sai lähkümbäst kaia edevanõmbidõ ello ja olõmist.
Otsa Kersti
| | | | Mis sa arvat? |
|
|
|
