| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| Reportaaž |
| Vällämaalt |
| | |
|
|
| | | Mirri või nukka laskõ | | | | Ruitlasõ Olavi, kassipidäjä | | | Üldäs, et kõgõ lühkümb mälo ollõv havvõl. Eski sääne tärmin om olõman – havvõ mälo. Ma taha seolõ vasta vaiõlda. Kõgõ lühkümb meelenpidämine om kassil. Mu imätsel katõaastadsõl kassil om mälehtämisega nii sitastõ, et ku havvõ aju neläs lõigada, om tä mu kassi suhtõn õks nigu Einstein puulahkmispaku vasta.
Üts üüse ai mu Mirrikõnõ üü otsa välän ummi kassiasju ja nigu hummogu tarrõ sai, läts’ külmkapi kõrvalõ nukka ja kusi hinnäst kõrraligult tühäs. Ma sai õkvalt jaolõ ja tsusksi kassi nõnnapiten sisse. Sõs kuivati lumbikõsõ kassiga är, anni tälle seerikuga vasta perset ja visksi ussõst vällä, nii et tä õhun kolm tsiiru tekk’. Hää, et eläjäkaitsja es näe, näide mõtlõmisõ perrä võinu mu Mirrikõnõ mullõ päähä kusta ja õks olnu ma ull.
No sai kass pessä, päiv aigu käve nigu pelgäjä silmä maan. Õdagu lepemi är, anni tälle hääd-parõmbat süvvä, ronõ mullõ nigu õks üüses kõrvalõ magama…
Hummogu sei sinki munaga ja anni kassilõ kah sinki. Kai tõnõ säändside silmiga, et sink om hää ja tegeligult omgi. Sei kassikõnõ kõtu täüs, larpsõ piima pääle ja ku ma telegatarrõ lätsi, sai jälki nätä, kuis Mirrikõnõ nukan soristas.
Haug om mi hindä valit rahvuskala, miä om mi lühkese mälonatukõsõ võrdkujos. Neli aastat tagasi valisimi Rehvormieräkunna, tuu kussi neli aastat egä päiv mu kassi muudu egä eestläse tarõnukka ja õks valisimi Rehvormieräkunna tagasi. Tõistõ nukka sittõ egä päiv Keskeräkund ja õks annimi näile nii pall’o riigikogokotussit, et viil neli aastat om sitt nukan. Kolmandahe nukka om aastit pasandanu, kusnu, ossõndanu ja tatitanu Isamaa, sõs Respublika ja no Isamaa ja Respublika liit ja õks annimi näile valimiisil kolmanda kotussõ.
Ma inämb Mirrit ei karista. Las pasandas, keskmäne Eestimaa valija om uma mõtlõmisõga timäst viil tükk maad takanpuul.
Reklaam, ka valimisreklaam om sääne asi, et ku kats kuud näüdätäs telekast kõllast palli ja üteldäs, et seo pall om tävveste sinine, sõs jääse inemise uskma, et nii omgi. Ku Andsip tsäägätäs, et ku tedä valimi, sis valimi tulõvigu, om seo nii arolakõ ja ull jutt, et pää ei võta kinni. Vot om miis nigu jummal: taht, tege tulõvikku, taht, tege minevikku vai olõvikku. Ulmõvärk. Vast tulõva järgmädse nelä aastaga Andsip Airlines ja linnuliiklus Maa ja Marsi vaihõl kah?
Pauksoni Edda hoiat’, et hullumiilne aig pidi püsümä minevädse neläpääväni, selle et Merkuuri liikmine tekk’ egäsugutsit pahanduisi. Ma arva, et hull aig püsüs ka perän neläpäivä edesi, selle et ei olõ tuu Merkuur ilmangi paigal püsünü. Ja seeni ku toda ulli planeeti pidäma ei saia, om rehvormpõh’aga sündümäldä eräkund võimu man ja mu Mirrikõnõ kusõs rahun meelen nukka edesi.
| | Mis sa arvat? |
| Nimelugu | | | | Jõgi Juta | | | | | | Taa nimesaamisõ lugu om tahkandih ummamuudu legendis saanu. Taad jutust’ mullõ mu uma meheimä.
Elli siin Holsta küläh üts naanõ, nimes Meeta. Timä esä oll’ sepp, selle oll’ väärnimes Sepp. Ao olli segädse ja rahvas kutsõ tedä jo hilläkeisi vanatütrigus. Meeta oll’ tubli naanõ, käve kolhoosi tüüle ja talit’ kotoh. Nigu kõik tuul aol.
A vanasõna ja laulusõna ütlese ka kõik, et egäüte jaos om koskil kiäki. Meeta ütel’ hindä kotsilõ: «Pankõ aga tähele, vanatütrik saa ka mehele».
Ja nii saigi Meeta hindäle seldsilise. Kõik läts’ vannamuudu edesi, õnnõ tuu vaihõga, et Meeta, muido nii kõrralik, naas’ hummogist tüüle ildas jäämä.
Ja sis taa asi juhtugi. Oll’ illos suvinõ hummok, hainaaig päälegi. Tüüd tetti käsilde, mitte nigu seo ilma aigu. Olõ-õs suuri ja tarku massinit, olli kõik käepaari väega loedu. Tahõti naada hainu vidämä ja nii oodõtigi jäl Meetat.
Viimäte tä tull’gi, näost verrev ja veidü häbelik.Brikatiir küsse: «Mis sukka külh juhtunu om, jäät jo egä hummok ildas?»
Püüdse sõs Meetakõnõ seletä, et nii ja naa. Brikatiir olõ-õs suu pääle sadanu ja kärät’ Meetalõ: «Mis sa tah keerutat, ütle ilosalõ, et jäit pommõ ala!» Noh, noorõ inemise asi, kulssi jutu är, sai veido naarda ja nii tuukõrd asi lõppi.
Aig läts’. Mu mehevanõmba jäi vanõmbas. Imä jäi haigõs ja kutsuti seost ilmast är. Esä jäi ütsindä ja nii tullimi mi uma perrega Holsta mehe kodo elämä. Miis jäi uma vana kotusõ pääle tüüle, a must sai pikäs aos Vahtsõliina side postimiis. A siin juhtu tuusama asi sis vahtsõst hoobis tõsõ kandi päält.
Postipäiv nigu iks. Mu lavva pääl kirä ja lehe. Naksi sortma ja löüdse üte võõra nimega kirä. Aadrõs ilosalõ pääl, nimi ja Holsta külä. Veerüdi tuud kiräkeist nigu kuuma kardokat peost tõistõ, kai nimme ja lätsi ütli ülembäle, et meil Holstah säändse nimega miist olõ-i.
Nuu sis kai ja ütli, et siin om ilosalõ mustaga valgõ pääl kiräh aadrõs, võta üteh iks, ildampa kaemi, mis saa. Nuu olli esi kah noorõkõsõ, tiiä-es midägi.
Käve uma tsõõri är. Tulli kodo ja näütsi kiräkeist umalõ kallilõ tõõsõlõpoolõlõ. Tuu kai kirja ja ütel’: «Kuis sa no nii rummal olõt, seo om jo Vanalõ Pommilõ!»
Nigu välk selgest taivast tull’ mullõ miilde kadonu imäkese jutt tuust kavvõst aost. Ma tiidsegi õnnõ tuud, et meil küläh eläse Vana Pomm ja Pommi Meeta. Mitte Eedi ja Sepä Meeta. Nii et tuu Pommi nimi jäi Eedile külge tuust ammudsõst hummogust, ku Meetakõnõ pommõ ala jäi. Nii nä elli noidõ nimmiga nika ku uma õiglasõ surmani. Ristinimmiga olli nä kiräh kerkoraamatih, ammõtliidsi papridõ pääl ja muidogi viimädseh puhkamispaigah kalmuaial.
Rahva seeh jäi nä Vanas Pommis ja Pommi Meetas ja omma täämbädseni. Ku jutus tulõ, üteldäs iks: Vana Pomm vai Pommi Meeta.
| | Mis sa arvat? |
| Koolnu sängü all | | | Üten kortõrin ellivä imä, esä ja poig. Poig oll’ umast naasõst lahku lännü, a tõi varsti vahtsõ noorigu majja.
Tütrik tahtsõ hinnäst hääst külest näüdädä ja ütskõrd ku äi ja ämm olli kotost är lännü, naas’ kraammisõga pihta. Võtt’ tolmu põrmandidõ päält ja naas’ ka sängüalotsit puhastama.
Tsusas’ toro vanõmbidõ sängü ala, a tuu jäi kohegi taadõ kinni. Tuupääle kai noorik sängu ala ja pand’ hirmsa helüga rüükmä:«Appi, appi, koolnu om sängü all!» Pudsunudsija linnas’ vasta saina. Noorik hiitü nii är, et taht’ tarõst vällä joosta. A poig kuuld’ rüükmist, tull’ ussõ pääle vasta ja naas’ seletämä: «Kallikõnõ, anna andis, et unõhti sullõ üteldä, et mu imäl omma proteesi. Määnestki koolnut sängü all olõ-i.» Läts’ hulga aigu, inne ku piiga elovaimu tagasi sai.
Säinasti Asta
| | Mis sa arvat? |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | | Tutva käekiri | | | Külätütrigu aknõ ala värski lumõ pääle oll’ üüse vett laskõn kiäki timä nime tsoristanu.
Suurõ ikuga juussõ tütrik hummogu kolhoosi esimehe mano ja pand’ tuu jäledä tegemise küläpoiss Karla süüs.
Esimiis kullõl’ tütrigu hädäldämise är ja küsse sis rahuligult, kost õnnõdu tütärlats tiid, et tuu Karla oll’. «Kas arvat, et ma Karla käekirja ei tunnõ vai?» küsse tütrik vasta ja naas’ viil hullõmbalõ ikma.
| | |
| Tõistmuudu nägo | | | Võro haigõmajan arsti uutmisõ iinruumin jäi vanamutikõnõ ütte naist silmämä.
«Ma tiiä sinno, sa olt Adeele!» ütel’ mutt, ku oll’ küländ tõist vahtnu.
Naasõlõ es miildü sukugi, et mutikõnõ tedä niimuudu vaht. Ja no muidogi es olõ timä nimi ka Adeele. Naanõ ütel’ tuud vanamutikõsõlõ kah.
«Ma kae jah, et sul om hoobis tõistmuudu nägo,» kitte uudishimolik mutt vasta.
|
|
|
|
