| Pääleht |
Uudissõ |
Elo |
Märgotus |
Reportaaž |
Vällämaalt |
| |
|
|
Kivirähä Andrussõ «Mees kes teadis ussisõnu» kõnõlas eestläsega tõistmuudu ku ütski tõnõ juturaamat inne tedä. Väega vanna aigu tagasi viid lugu ütles mi parladsõ elu kottalõ armutulõ vällä, midä suurõ lubamisõ väärt omma ja mis eesti rahvaga tegelikult juhtuma nakkas. Võro keele mõistjalõ piässi taa raamadu kirotamisõ päämine mõtõ peräle jõudma eriti häste.
Pidänü ütlema, et lugu om külh hirmsa ja verine, a naarma aja taa kah, nii nigu Kivirähk iks. Mõnõ kotussõ pääl tulõ sääne tunnõ, et päätegeläne om nigu egiptlanõ Sinuhe, kiä näge läbi ja kinkal om inemisest hallõ. Sinuhe luuja om jo suumlanõ Mika Waltari.
«Hussisõnnu» päätegeläse Leemeti luuja om Kivirähk, kiä olõ-i lasknu hindäl ülearvu hallõs minnä. Tuuperäst või mõnõl tundõlidsõmbal lugõjal ikk naaruga ja sitt silmäviiga segi minnä.
Kõiki Kivirähä raamatun ette tulõjidõ tüüpega võit seoilmaaigsõl Võromaal kokko saia. Ku elät Setomaal, sõs kopõrdat näile õkva egä sammu pääl otsa. Midä veitembäs jääs rahvas, tuuvõrra rohkõmb jääs rahva sekkä esimuudu inemiisi. Näütüses miist, kiä laiskusõ peräst elusast pääst sängün mädänes, olõ ma uma silmäga nännü. Es nakka hallõ.
Päämine märgotus, mida raamatust oppi tulõ, om sääne, et lätt veidü aigu müüde ja kiäki ei usu, et tegelikult olnu as’a omma olõman olnu. Inemisile miildüs usku hoobis tuud, midä nä kõrd uskma omma nakanu ja usu perrä valli, midä nä tahtva nätä, midä mitte. Väega vähätse viisise lõpuni märki, määndse tõtõas’a uskmist tugõva ja minka jaos usku ülepää vaia om.
Kiä tund, et kats laksu Ruitlast kuun jääs veitüs, võinu jo külh ette võtta ja Kivirähkä lukõ.
Saarõ Evar
| Mis sa arvat? |
|
|
|