Nummõr 123
Radokuu 27. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Umaperä tuu turistõ
  • Uudissõ
     
  • Avvuhind võrokõisi uurmisõ iist
  •  
  • Raamat Eesti vabariikest
  •  
  • Võro maakunna koolilatsilõ neli olümpiaati
  •  
  • Kõllõstõ vald ots kultuurijuhti
  •  
  • Põh’a-Roodsin tulõ väikeisi kiili võikilaulminõ
  • Elo
     
  • Sõamiis Partsilt mõtsa ei müü
  •  
  • Hobõsidõga tegelemine om Lehise Maivi ja timä perre elo
  • Märgotus
     
  • Vahtsõt luhvti!
  •  
  • Laaksosõ Heli: ma ei mäledä asju kiräkeelen!
  • Reportaaž
     
  • Inemise tahtva iks valima minnä
  • Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Laaksosõ Heli: ma ei mäledä asju kiräkeelen!
      
     
    Minevä nätäl käve tunnõt Soomõ luulõtaja Laaksosõ Heli Võromaal. 
      
    Soomõn väega tunnõt õdagusoomõ luulõtaja Laaksosõ Heli (Heli Laaksonen, 34) kirotas uma luulõtusõ ja jutu õnnõ uman kodokeelen. Tuus kodokeeles pidä Heli Lõunaõdagusoomõ murrõt. Turu liinan sündünü Heli om perämädse kuus aastakka elänü väikun Laitila liinan, miä om ka Võro sõprusliin.

    Heli luulõtuisist om vällä ant neli koko, edimäne raamat «Pulu uis» tull’ täl 2000. aastagal vällä. Timä raamadu omma Soomõn väega ostõtu, perämäst om müüdü päält 60 tuhandõ (hariligu luulõraamatidõ trüküarvu omma sääl 500–1000).

    Kas oll’ niimuudu, et su luulõtajatii naas’ äkki pääle ja õkva sait väega tunnõtus?

    Jah, vähämbält Edelä-Soomõn. Inemise võtiva minno õkva kõrraga väega häste vasta. Ku ilmu «Pulu uis», loi ma raamadupoodin luulõtuisi ja sinnä oll’ raamatit tuudu 50 tükkü. Kümne minotiga olli nuu läbi. Kirästäjä tõi 50 mano ja nuu saiva kah õkva läbi. Nii et edimädsest pääväst pääle oll’ sääne tunnõ, et säänest murdõn kirotõt luulõtuisi koko olli inemise uutnu, selle et nä es tiiä tuust sisust viil midägi, õnnõ tuud, et taa om murdõn.

    Milleperäst sa kirotat murdõn?

    Selle et inemine piät kirotama tuun keelen, midä ta kõgõ parõmbahe tund. Ma mõtlõ murdõkeelen ja sis om ka loomulik, ku ma tollõn kiroda.

    Kas murdõn kirotaminõ om määndsitki võimaluisi veidembäs tennü?

    Murdõkeelen om rassõ kirota tiidüsteksti vai midägi tõsist, poliitilist. A mul ei olõ plaaningi midägi säänest kirota, ummi luulõtuisi kirotamisõ jaos om taa murdõkiil õkva paras. Kiräkeelest jäänü mu luulõtuisi kirotamisõ jaos veitüs.

    Mille kiräkeelest veitüs jääs?

    Selle et edimäne kiil, midä ma olõ opnu, om murrõ ja kõik mu mälehtüse tulõva ette murdõn. Ma ei mälehtä asju kiräkeelen, vähämbält umma latsõpõlvõ, a naa murdõsõna toova mälehtüse miilde. Ma olõ sääne kirotaja, et mullõ omma tähtsä tundõ, ma ei taha tetä rasõhit luulõtuisi. Ma taha kirota umist tundist ja herätä tundit lugõjil. Ku mul om meelen asi, et imä om kutsnu «tul syämä», sis ilmangi ei saa ma säänest tunnõt soomõkeelitsest kutsmisõst «tule syömään». Niimuudu olõ-i minno ilmangi süümä kutsut, tuu om nigu võõra inemise kirotõt lausõ, kuigi tuu om üteldü kõrraligun ja ilosan soomõ keelen.

    Määne om soomõ kiil täämbädsel pääväl?

    Inemise omma katõkeelidse. Kõik soomõ inemise mõistva umma murrõt ja kiräkiilt. Murdõkeeline kirändüs om mu meelest harvõmb ku Eestin, varatsõmbast aost om paar raumakeelist klassikut. Mu meelest om Eestin näütüses võrokeelist kirändüst inämb ja seo kõlapind om laemb.

    Egäpäävädse keele tarvitamisõga om nii, et piaaigu kõik suumlasõ arvasõ, et murdõ omma kaonu. Ja piaaigu kõik suumlasõ kõnõlõsõ murrõt, ja viil väega kõrralikku. A inemise esi panõ-i tuud tähele.

    Mul om sääne tüü, et ma käü egäl puul Soomõn esinemän ja nii ma näe ja kuulõ tuud. Ja mul om hää miil tuust, et inemise kõnõlõsõ, esieränis latsõ. A tuu, mille inemise arvasõ, et murdõ omma kaonu, tulõ tuust, et inemise kaesõ umma murdõkiilt kõrvuisi tuu murdõkeelega, midä kõnõldi 100 aastaga iist. Ku nä kaenu umma murrõt kõrvuisi kiräkeelega, sis nä saanu arvu külh, et õks kõnõlõsõ tõistmuudu.

    Elo om 100 aastaga pall’o muutunu, täämbä omma raadio, telekas ja Internet ja täämbädsel pääväl kõnõldas tõistmuudu asjust, ku vanastõ. Säält tulõ ka tuu keele muutuminõ.

    Hää külh, avitas Soomõst. Miä sinno Eesti ja eesti keelega köüt?

    Lätsi ülikuuli opma soomõ kiilt. Sääl pidi kats nädälit eesti vai muud lähkeist sugukiilt opma. Tuu oll’ aasta 1991 ja oppajas oll’ Kasiku Reet. Tuu aig oll’ Eestin väega põnnõv ja meil oll’ egä tunn midägi vahtsõt kõnõlda. Et ma olõ sääne tundõinemine, sis naas’ eesti kiil ja Eesti saatus huvitama. Päälegi om mu murrõ tsipa eesti keele muudu, säält tull’ huvi keele vasta ja mul oll’ lihtsämb oppi. 1992 tulli poolõs aastas Tarto ülikuuli opma. Opmisõ aigu sai pall’o inämb Eestiga tutvas.

    Eesti kirändüs ja kultuur om mu meelest eestläisile pall’o tähtsämb ku soomõ kiil ja kirändüs suumlaisilõ. Tuu om arvada tuuperäst, et soomõ kiil ei olõ nii ohon ja häömän olnu ku eesti kiil.

    Kuis jõudsõt võro keele mano?

    Võro keele vasta tunnõ ma keeletiidüslikku huvvi. Ku ma 1999 jälki tulli Tartolõ opma, sai kokko ka võrolaisiga. Mul om väega hää tunnõ, ku ma võro kiilt kuulõ, kuigi võiolla kõigist sõnust ma peris arvo ei saa.

    Mullõ tundus, et taan keelen om midägi väega vanna, sügävät jõudu. Võro keelega tutvassaamisõ man kasvi mu huvi ka uma murdõ vasta. Sai arvo, et uman murdõkeelen või kirota ka midägi muud pääle hariligu murdõluulõ. Et saa kirota moodulidsõmbalt ja et omma inemise, kiä tuud lukõ tahtva.

    Kas võro keele täämbäne sais om pall’o tõistmuudu ku soomõ murdõkiilil?
    Võro keelel om ammõtlik tunnustus, om luudu Võro instituut. Võro kiil om ka eesti keelest inämb tõistmuudu, eesti kiräkiil om kokko pantu inämb Põh’a-Eesti murdidõ sõnust.

    Soomõ murdõ nii tunnustõdu ei olõ, olõ-i tuud tunnustust otsnugi. Soomõ murdidõ ja kiräkeele vaihõl om külh suur vaih, a arvosaamisõ hätä ei olõ. A eestikeelitsele inemisele või võro keelest arvosaaminõ mõnikõrd peris rassõ olla.

    Küsse Rahmani Jan

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
      
     Uma Lehe sõbõr!