Nummõr' 56
Põimukuu 3. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
    Uudissõ
     
  • Segädüs kalmuaiaga
  •  
  • Egäüts' piät hindäle kaema uma post'kasti
  •  
  • Kanepi-Otepää tiid piten saa joba sõita
  •  
  • Käsitüüoppus Karulan
  • Elo
     
  • Vana kooli sepp Vahtsõliinast
  •  
  • Udmurdimaa: kangõ mutikõsõ, pliini ja lehmä jõõh
  • Märgotus
     
  • Kõiki võro keele ja kultuuri huviliidsi jaos omma Võro Seldsi ussõ vallalõ
  •  
  • Ruitlasõ Olavi: «Volli» hirmsa as'a omma tõtõstõ sündünü!
  • Kirä
    Kagahii
    Innembi
    Perämäne külg
     
     
     
    Uputusõst ja keeniuisist
     
    Ruitlasõ Olavi, avvusamba-uutja
     
    Talliin palas – niimuudu kõlas andsambli Velikije Luki üte luu päälkiri. Parhillanõ aig näütäs, et as'a umma vastapiten – Talliin pala-i, hoobis upus! Ja tävvega!

    Reisibüroo nakkasõ lähipäivil kummipaatõ ja spinningit lainutama, bussijaama man nakkas novvembrin lõhe kudõma. Hää om inemiisil asvalt'põh'aga meren püüdä, selle et spinningu otsa jää-i määndsidki vetikit ei tatikit. Luudus puhastas esi uma rämpsu – Tal'na äruppumisõga jääs narkomaaniat veitembäs, aidsihaigist, ullest, joodikist, litsest ja päävävargist jäävä alalõ õnnõ poolõ. Illos!

    Mõistlik inemine käü es Tal'nan joba inne viiuputust, om pall'o muidki kotussit, kon hinnäst parõmbidõ tunda saa, egäsugudsõ volgipido näütüses! Ja õigõ piä tulõ Läti piiri veeren Vahtsõn-Roosan Kaika suvõülikuul'. Sääl ei uputa kunagi, selle, et lätläisil om sidemit!

    Lisas tulõ sääl mu näütemäng vällä, Tagamõsa Tarmo lavastusõn! Olõ-i sjoo määnegi motomuusikaal' ega killõ jeesus kraist superstaar.

    Esiki Tal'na äruppuminõ olõ-i nii süändlõhestav ja vett täüs keldri ei tii nii pall'o nall'a, ku sjoo tükk' tegemä nakkas. Selle, et tükü takan omma õnnõ keeniusõ.
    Võro inemiisile om aga kõik' aig pähä kruvit, et ainumanõ keenius, kiä om uma jalaga Võro liinan tutõrdanu, oll' papa Vriidrihreinold, tuu vasõst topis, kiä parhilla umanimelidsen pargin kajakidõ märk'lavvas vällä pantu om. A olõ-i nii – Reinhold oll' parhilladsõ ao perrä otsustõn õnnõ sanitaritiidmiisiga tõpratohtri, tulõ-õs täst keeniusõ haisugi!

    Vana ärkuionu Kreutzwald ajasi kahtlast kirävahetust noorõ ilosa Koidulaga. Tuul aol olõ es puutrit ja telehvonnõ, virtuaal-seks' käve posti tiil. Nigu Ullivuudi vilm «Kaunitar ja koletis». Jälle! Ja sääntse as'aga saa üts' saakroonidsõ pääle ja tõnõ tävveste uma avvusamba? Um õks kõrd seon ilman!

    Nii et, kõik' näütemängu kaema, kiä as'a är näge, saa targõmbas, ma saa egä päältkaeja võrra kuulsambas. Ku olõt joba küländ kuulsa, tulõ rikkus kah, sõs om kõik'aig suidsu- ja ollõraha karmanin ja sõs tulõ avvusammas! Illos, vasõst, lätt aopikku rohilidses. Sõs ma kae korgõst kõiki pääle, läük'vä ku Jaani kerigu katus. Silmile vallus, a elo omgi sääne!
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Mõisaherrä karojaht'
     
    Pressi Einar
     
    Ku mino 1861. aastal sündünü vanaesä viil väikene pois'kõnõ oll' ja elli Tabina küläh, sis sääl läts' Loosi mõisa mõtsavaht' üts'kõrd herräle sõnaga, et Lindora mõtsah om karo raudu kinni jäänü.

    Rahvas rutas' tuud asja kaema ja timä, pois'kõnõ, kah. Sõitsõ sis mõisaherr kipõlt mõtsa karo mano ja nakas' taad karro maaha laskma.
    Karo oll' rauduga pedäjä küleh käppi piteh kinni ja vahel raput' tuud pedäjät, aga vallalõ es päse.
    Mõisaherr tsihtse külh ütelt puult ja tõõsõlt puult, a karo liigut' hinnäst ja es saa laskõ.

    Mõisaherräga oll' üteh tulnu timä 17- vai 18-aastanõ veli, kel oll' ka üts' üteraudnõ püssäloks' üteh.

    Tuul velel kakõs' kannatus ar ja nigu tä umast püssäst paugu and', nii karo vajju rippa ja vaga oll'gi. Inämp olõ-s laskõ midägi. Tuu pääle herr väega pahasi ja ütel' umalõ velele: «Ku sa olõssi talopoig, sis lasõssi ma sullõ talli man vitsu anda!»
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Pääga olõ-i kõrran
     
    Edimädse Eesti Vabariigi aigu oll' üts' Liinamäe nuur'miis' kutsut Võrolõ konsiiliumi ette, kon kaeti, kas noorõ mehe kõlbasõ kaitsõväeteenistüste.

    Imäl oll' väega hallõ poiga kotost är laskõ, talotüü taht' iks mehejoudu. Suur' ja tukõv poiss' oll', õnnõ veidü pikä toimõga.

    Imä käsk' pojal tervüse kotsilõ üldä, et pääga olõ-i kõik' kõrran.
    Ku kõik' kutsutu nuur'mehe olli üle kaetu ja sõaväe kõlvulidsõs arvadu, tull' Liinamäe poisilõ miilde imä oppaminõ. Tä tekk' vallalõ ussõ, kon tohtrõ istsõ ja ütel' väega hallõ helüga: «Mul olõ-i pääga kõik' kõrran!»

    Tohtrõ Piho Ruudi nõsta-õs säändse jutu pääle nõnnagi papridõ kotsilt. «A kellel meil taa pääga iks nii väega kõrran om!» mühät' tä õnnõ.
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
     Kae, miä ütel´!

    Or'apidämine es kao kavala massu ala pandmisõ pääle, a tuu pääle, et inimõigusõ panti jõuga masma.

    Strandbergi Mareki meelest olõ-i kasvuhuunõgaasi kvuutõst kassu (KesKus)


     
       
     Uma Lehe sõbõr!