Nummõr' 56
Põimukuu 3. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
    Uudissõ
     
  • Segädüs kalmuaiaga
  •  
  • Egäüts' piät hindäle kaema uma post'kasti
  •  
  • Kanepi-Otepää tiid piten saa joba sõita
  •  
  • Käsitüüoppus Karulan
  • Elo
     
  • Vana kooli sepp Vahtsõliinast
  •  
  • Udmurdimaa: kangõ mutikõsõ, pliini ja lehmä jõõh
  • Märgotus
     
  • Kõiki võro keele ja kultuuri huviliidsi jaos omma Võro Seldsi ussõ vallalõ
  •  
  • Ruitlasõ Olavi: «Volli» hirmsa as'a omma tõtõstõ sündünü!
  • Kirä
    Kagahii
    Innembi
    Perämäne külg
     
     
     
    Ruitlasõ Olavi: «Volli» hirmsa as'a omma tõtõstõ sündünü!
       
     Timahavvadsõn Kaika suvõülikoolin tuu Võro Teatriateljee trupp' Tagametsa Tarmo lavastusõn lava pääle Ruitlasõ Olavi (35) mõtsavele-luu «Volli». Olavi löüdse aigu Uma Lehe küsümiisile vastada.

    Millest tükk' kõnõlõs?
       
    Taa om perekonnatükk', vanaesäst ja tä elust ja miä Varstu vallan 1940.-1950. aastagil juhtu.

    Algusõn olõ es nigu määnestki ideed, a tull' vällä, et üts' mu sugulaisi om kogunu mu vanaesä Volli kottalõ matõrjaali. Sääne avvukartust herätäv 10 tsendimiitre paksunõ virn KGB toimikit, ülekullõmiisi, lahutusaktõ ja muud säänest. Ja ku lehitsemä naksi, sis löüdse, et mul sääl midägi tetä ei olõki, lugu om olõman ja väega hää lugu.

    Halv om üteldä, et ma tei taa näütemängu valmis kolmõ pääväga. A saman om taa asi, millega ma olõ kõgõ rohkõmp rahul. Jär'ekõrdnõ tõõstus, et ku väega pall'u pingutat, sis lätt asi rappa.

    Mul oll' tekst' valmis ja ma es viisi rohkõmb jamada, näütemänguvõistlusõlõ saadi sääntse toimõndamalda variandi, et poolõ koma ja punkti olli puudus. Tull' edimädse 12 sekkä, nii et ärmärk'mise taa sai. Võõrkiilne sürii hinnas' ja ei olõki jo väega halv tulõmus.

    Vahtsõ-Roosa ei jää kavvõlõ noist su vanaesä paigust.

    Tuu tegevüs käve sääl Varstu, Krabi, Matsi, Mõtstaga vaihõl. Pähni mõtsan vanaesä surma saigi.

    Esialgu ma näi vaimusilmän, et taad võinu sääl (Mõtsavele talun) lavasta. Ma käve paigapääl olukõrda ka kaeman, sai kokku Käärmanni Alfrediga, tä sis näüdäs' mullõ naid punkriid ja andsõ nõvvu. Nii et ma peris lambist es panõ.

    Pall'u sääl sis kunsti om ja pall'u suguvõsaluku?

    Kõik' ei saaki olla täpselt elust, seo om ilukirändüs. A põhisündmüse omma periselt olnu ja nuu hirmsa as'a, miä sääl seen omma.

    Kas noidõ hirmsidõ asju peräst sa ei soovitagi tuud latsilõ?

    Tuu ei olõ mu soovitus, ma ei olõ kellelegi kätt ette pandnu. Lavastusõn om kõik' loogilinõ. Ku lats' televiisorit kaes, tulõ säält viil hirmsambit asju.

    «Volli» om üles ehitet erinevide jupikõisi pääle, taa ei olõ üten jutin. Segi omma aedu tegevüisi-sündümiisi ao, kokku piäs tulõma tuu tervik, midä ma mõtli.

    Nigu taa Volli elugi oll', sääne segilüüd: Saksa-aigu oll' tä valla arvõpidäjä, Eesti-aigu ka määnegi ammõdipulk. Iks tedä nigu pilluti.

    Naisiga läts' täl sammamuudu: katõ kuu joosul oll' kas kats' lahutust vai kats' abiellu, olli naa hüplemise ütest paigast tõistõ. Väega kirriv kuju 20. aastasaa alustusõ kottalõ.

    Näütemängun, ma ei tiiä, ku pall'u om pantu lavastustõ, a põra om elun viil näütemängu peris tegeläisi ja näid saa kah nätä, tulõva kimmäle lavastust kaema. Noid latsi tulõ, kiä umal aol är kiudutõdi, ja sugulaisi kah.

    Tegeligult om mul mõnõn mõttõn vastutus, et äkki ütlese osalisõ mullõ, et kulõ miis', mine mõtsa! Ja intriigi, miä sääl omma, neo omma peris elun toimunu. Et võiolla ma saa saiba sälgä, a ma looda, et sai iks määndsegi kesktii.

    Kas om tõistmuudu kiruta, ku tiiät, et lavastaja ja näütlejä võiva su tüüga tetä, mis esi tahtva?

    Taa om lihtsä tükk', sääl ei anna väega hullult kõrvalõ minnä. Kiä taht, või muidogi raamadu kõrvalõ osta tervigu saamisõs, eks Tagamets pruuvsõ lavastust tihtsämbäs tetä. Pikkus om umbõs 75 minutit, taa om piisavalt sääne aig ja niimuudu är täüdet, et ei tulõ igävüse momente sisse.

    Mul oll' sääne mõtõ ülesehitüse man, et no kuis sa kirutat mõtsavelle-näütemängu. Naid om nii pall'u tett, egäsugutsiid, et umbõs naka tegemä määnestki hallõt luku. Teedä om, et värk' om pasanõ ja pasadsõlt lõpõs ja midägi hääd tulla ei saa. Ma mõtli tõistmuudu tetä. Et ku inemine näge, et üts' kotus om väega nall'akas ja hää ja tulõ naar pääle, et sis õkvalt tä mõtlõs, et kuis ma naarda saa, ku tegeligult om asi nii kuradi sitanõ.

    Ja ku asi om iks parajadõ väega jälle, sis piäs nigu järgmine kotus ümbre toukama tuu, et mis ma iks ikõ, ega tuu asi olõki ei nii hull. Et taa ei olõ nigu määnegi tragöödia. Taa om draamana vällä hõigat, a sääl om kõkkõ. Taa ei olõ ikulaul kül määndsegi mõtsavelle-ao pääle.

    Esi sa proovõn olõ-i käünü?

    Ei olõ, nimelt ei lää. Viil kaema lää. Ma olõ sis nigu puhas leht', päältkaejidõga üte pulga pääl.

    Sul om pääle viimäst raamatut «Kaili» asju ilmunu viil lehtin ja kogumikõn. A vahepääl peris raamatut ei olõ tulnu.

    Ma-i julgu kongi inämb reklaami. Ma hõigassi puul' aastat tagasi vällä, et tulõ sõaväeromaan', perän üteldi raamadupoodist, et ku sa viil nii tiit, sis mi tulõ sullõ kallalõ – inemise tulõva raamatut küsümä.

    Mul om paar'kümend lehekülge viil puudus, sis saa romaani toimõndustõ panda, sügüses, ku vähägi saa. Tuu om kah põhimõttõlidsõlt peris elust võet.

    Ja sis om luulõkogu matõrjaal' ka kuun. A noh, kuigi ei viisi nigu vällä anda, tahas paksõmbat vai niimuudu. Ei saa nigu tervikut kokku. A näütemängu külh ei tiiä, kas ma niipia kiruda.

    Küsse Valpri Valdo
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
     Kae, miä ütel´!

    Or'apidämine es kao kavala massu ala pandmisõ pääle, a tuu pääle, et inimõigusõ panti jõuga masma.

    Strandbergi Mareki meelest olõ-i kasvuhuunõgaasi kvuutõst kassu (KesKus)


     
       
     Uma Lehe sõbõr!