| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | | | Valimiisist villänd! | | | | Ruitlasõ Olavi, kõva valija | | | Är väsütäse minno raisa ummi valimiisiga. Ei saa inämb telekat kaia, ei saa lehte vallalõ tetä…
Inne valimiisi sõit mõistus vist kõigil. Näütüses riigikogo liigõ Sooääre Imre alost’ allkirju korjamist Eesti teie tolmuvabas muutmisõ toetamisõs…
Mul om tõist nädälit kriis. Ja ku ma lehte loe vai teleka käümä panõ, lätt kriis süvvämbäs. Pruuvsõ eurovisiooni lauluvalimist kaia. Nal’alinõ saadõ, tege vast olõmisõ parõmbas.
Näi kümmet luku ja ikk tull’ pääle. Süätalvinõ aig, vitamiinipuudus, ja sõs näüdätäs sullõ kümmet hallõstegevält halva luku, millest üts lätt Eestit eurovisioonilõ narris tegemä.
Loi Tuiksoo Esteri eesti toidu jurra, rahvuskala valimist ja es saa millesti arvo.
Põllumajandusministri mäng ministeeriumi rahho ja söögiga… nigu lats… Mängi tiluga, Ester, tuu võetas umas, a kiluga üts põllumajandus -ja mererahvas ei mängi!
Mul om ülepinge ja mitte õnnõ mul. Suurõst ülepingest ja psühholoogiliisist üleelämiisist Otõmpää võimuvõitlusõn naksi Raidali Jaanussõ hiussõ pääst är sadama. Ku tä tohtri man kinnütüst sai, et asi om tõtõstõ närvisüsteemiga köüdetüin hätin, es jää mehekesel muud üle ku hiussõ tävveste maaha aia…
Ei taha üttegi eräkunda inämb. Ei taha hääpoolitsit, ei taha kurapoolitsit. Ei taha verevit… Ku rohilidsõ tulõva, osta hindäle trimmeri. Kõgõ jällembä, tuu, mis bendsini päält tüütäs, räuskäs ja ütiskunda püretäs ja tõmba kõik rohilidsõ maaha. Tuu, et rohilidsõ üleskihotust ei tii, om kah üleskihotaminõ. Tõtõ om tuu, et ütiskunda ja suurõmbit eräkundõ juhtva uhvodõ puult paika pantu robodi. Kaegõ Reiljani Villulõ otsa, timä näon ei liigu ütski lihas… miis om päält polümeerist, tuu all omma juhtmõ. Verevä, nigu kurapoolitsilõ sünnüs.
Reiljani Villu om tegeligult valgõvinläisi vällämärgit puutri ja tõsõ rahvaliitlasõ omma kõvaketta, miä omma kuigimuudu ilma juhtmilda Villu külge pantu. Tuu Lukašenka om pall’o targõmb ja kavalamb ku Gatesi Bill!!!
Savisaar om külh lihast ja luust, a Sepiku Ain on külmäkimmäst kummist tapjarobot, kiä Edgari päähä säändse targa uhvodõ hussi lask’, kiä Edgari aju hindä sõnna kullõma panč ja no mehekese iist kamandas.
Laari välläütlemine om tävveste persen, timä helüpailuga kamandas vähämbält neli hussi!
| | Mis sa arvat? |
| Kuis ma Vinne aigu rahha tei | | | | Sika Aavo |
| | | | | Süväl stagna-aol, ku olli kroonu päält tagasi ja jõudnu ka naasõ är võtta, tull’ äkki sääne mõtõ, et olõssi vaia veidükene rahha tetä.
Tõõsõlpoolõl naas’ põllõ all peenükene kah ümärikus minemä. A gaasitehässen es olõ mu palk kukki suur. Tulõvadsõl ilmakodanigul oll’ vaia kärukõist, hällükeist, sipupükse ja viil ütte ku tõist.
Umalõ esäle maalõ käve nigunii ütesttüküst abis ku vähägi aigu sai. Esä ütel’, et ku tahat, ma anna sullõ puul sotkõmaad, esi tiiät, midä tiit.
Maatükükene oll’ õnnõ Paganamaa oru perve pääl vasta päiva – sääne liivasavimullanõ.
Kardukidõ kasvatamisõs parõmbat kotust es mõistnu inämb tahta.
Sügüse vei laudast mõnõ vankripäälse põlluhüvvä kah pääle ja sõbramiis tõmmas’ traktoriga maalapi paheldõ.
Keväjä varra naas’ kardukidõ kasvatamisõ tegu pääle. Joba urbõkuu algusõn võti siimne keldrist vällä ja panni lauta aganigu nukka idanõma. Mõnõ ao peräst, ku ilm vähägi lubasi, hellässi maa viil kõrra harkadraga üle. Ütel aol oll’ asi nii kavvõl, et võisõ virkse sisse aia ja karduka nigu lämmähe imä üskä kasuma panda.
Käve tõisi pia egä nätäl maal kaeman ja kitskman, äestämän ja hellämän. Piimäkuu algusõn olli päälse jo nii suurõ, et naksi häitsmenuppõ ajama.
Jaanipäävä puulpääväl tulli liinast maalõ ja täämbädse pääväni ei olõ mu meelest ilusampa häiermät ku kartuli ninn – sääne violett-lillanõ ja valgõ segunõ. Põld oll’ õkva nigu illus vaip vai nigu nuur naasõkõnõ, kedä olõs võtnu üskä, mus’utanu ja kallistanu ja täst ei olõski viländ saanu. Jaludi põllu viirt piten alla oru põhja ojakõsõ poolõ ja paiti peoga häiermätuttõ.
Ja sõs ku piaaigu ojakõsõ perve pääle põllu otsa jõudsõ, hiitü nii hirmsahe, et veri tull’ näkku ja süä naas’ seen nii pesmä, et olõs rinnust vällä karanu.
Nii kümne meetri pikkudsõlt ja lakjudsõlt olli mu kartuli segi käänedü nigu olõs kat’alauda Sass uma põkaga tahtnu mu kardukapõllu otsa mudsolat tsungada, vai nigu olõs purupur’on traktorist uma lintmassinaga üte kotusõ pääl tsõõritanu.
Mullõ sai selges, et mu illus kardukapõld oll’ naanu ka mõtstsia perrele miildümä. Ime viil, et nä suurõmbat kahju es olõ tennü.
Säälsaman oll’ mu pään valmis hirmsa kättetasumisõ plaan. Seo asi ei saa jäiä karistamalda.
Esäl oll’ üte ravvaga häste pikä toruga müristäjä (nii tä ummi püsse kutsõ). Püssä oll’ esä saanu sõa aigu saksa ohvitseeri käest nellä kilu soolapeki iist.
Säälsaman kardukapõllu veeren oll’ esäl paar redelit hainu üles pant ja redeli takast ma mõtligi õdagu passma naada.
Jahimiihi meist kummastki es olõ ja laskõmuuna ka kotun es olõ, selle pidi päivä naabrimehe käest üte patruni küsümä. Ma tiidse, et täl om, selle et tä oll’ hädän ummi kannuga, repän oll’ jo mitu tükkü är veenü. Naabrimiis es olõ kidsi, a umast tsia-jandist es nuudsahta ma tälle sõnnagi.
Ku päiv es olõ viil lännü, säi hainaredeli taadõ kergokõsõ kah, kon olõs hää kükädä. Panni toru puku täüs ja säi püssä nii, et toru oll’ läbi hainu ja säält oll’ nätä ka kõik kardukapõllukõsõ alumanõ ots.
Päiv oll’ lännü, a suvõõdak oll’ kavva valgõ. Sääl ma sõs kergo pääl końudi ja passõ. Vast olli eski kõrrakõsõs silmä kinni lasknu, ku äkki näi, et nigu maa alt oll’gi põllu veeren suur tsiga, ilmadu suur, kärss taiva poolõ pistü: arvada nuusut’, kas ümbretsõõri olõ-i määnestki liikmist vai võõrast haisu ja kattõ niisama ruttu pervest alla.
Ma mõtli, et no om lännü, a säälsaman veitü ao peräst ilmu vällä terve kar’a põrsidõga, lei uma nõna mulda ja nakas’ kardukit tsungma, põrsa sibisi ka säälsaman ümbre.
Mul hindäl käve sada mõtõt pääst läbi, süä pesse ja käsi tükse värisemä. A pikält es olõ aigu – mine tiiä, vast mõtlõs ümbre ja kaos nigu tina tuhka.
Võti tsia kirbu pääle – pobisi viil hindä ette, et vai latsi kah vargilõ oppama – ja vaodi trikli pääle.
Käve ilmadu pauk ja suur suitsupahmak, nii et midägi es olõ nätä. Paganamaa mõtsa ja mäe hauksõva viil veidü aigu perrä ja ku suits kah oll’ är kaonu, oll’ kõik vakka nigu inne. Kai taadõpoolõ ja näi, ku naanõ juusk’ mäest alla, kirvõs peon. Tõõnõpuul tiidse, et mul rohkõmb ei olõ ku üts pauk, a juttu, et mõtstsiga või jahimiist rünnädä, oll’ timägi kuuldnu.
Järgmäne hummuk tull’ naabrimiis alla mu manu uurma, et kas ma varõsõlõ pihta ka sai. Tä oll’ kah pauku kuuldnu. No seledi tälle uma jahiluu är.
Ku naabri päält süämest naardmist jäl kõnõlda sai, ütel’, et sa olõt õks üts jobo külh, läät tsirgupauguga mõtstsika laskma, kas sa es näe, et tropi otsa pääle oll’ 3 kirotõt.
Mõtstsiapere jätse päält tuud mu põllu rahulõ ja ma sai Võro Koopõratiivist varajaidsi kardukidõ iist hindä arvatõn peris ilusa kopika.
| | Mis sa arvat? |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | | Viinaravi | | | 1970. aastidõ algusõn läts’ terven Nõvvokogodõ Liidun vallalõ kõva juumisõ vastalinõ kampaania. Naati tegemä viinaravikotussit, üts sääne oll’ ka Võro müüblivabrigu man. Müüblivabrik sai niimuudu hindäle odavat tüüjoudu.
Viinaviast võõrutaminõ käve niimuudu, et sissevõet viin tetti väega vastikus – joodik ossõnč tuu õkva vällä.
Tohtri mano viinaravilõ saadõti tõisi hulgan ka üts gaasianalüsaatoridõ tehasõ miis. Tohtri anč mehele topka, miis lask’ tuu ilosalõ är ni kitte: «Mis hambidõ takan, om uma!» Ku viil kats klõmakat oll’ mehe keren pidämä jäänü, saat’ tohtri ravialodsõ minemä. Ega viinaravi es tähendä viina raiskamist!
| | | | Ülikunna ostminõ | | | Nuur Võromaa kuulmeistri sõitõ Tartohe suurtõ rõivapuuti ülikunda ostma. Pojaga läts’ üten ka imä.
Ku poig proovikabiinist uhkõlõ vällä astsõ, et imäle vahtsõt rõivast näüdädä, hõigas’ imä üle poodi: «Är taad joht ostku, taa kisk persest!» Kuulmeistrist pojal naas’ väega häbü.
Tä tekk’, nigu ei tunnõsigi hõikajat ja porisi: «Ei tiiä, mis taal vanamutil hädä om!»
| | Mis sa arvat? |
| Hüvä nõu | | | | Hüvä nõu hambavalu kõrral |
| | Olli külän üte uma sõbra puul, kel naas’ kõrraga sääne hambavalu, et hoia ja keelä. A täl oll’ rohi tuu jaos õkva olõman. Et tä kokandusõga kah veidükene tegeles, tiid õkva haarda noid söögitegemises olõvit maitsõkasvõ. Ja tollõs kõlbas nelk.
Kaksas’ nelgi otsast terävigu vällä ja panč õkva hambamulku. Tuu surõtas hamba närvi är. Ei lää kuigi kavva aigu, ku tuu suur valu är kaos. Haigõ hammas külh peräst tsipakõnõ tuikas, a avitas külh.
Tuu nelk hambamulgun tulõtas miilde hambatohtri man käümist. Tuu rohi, mis sääl hambalõ pääle pandas, om veidikene nelgi maiguga.
Vot tuud vigurit saa esi kah koton tetä, ku hambahädä suurõs lätt. Muidogi tulõ hambatohtri mano ka õks minnä, tu nelgiga tsurkminõ om aotlinõ abi.
Mul naanõ tiidse toda vigurit kah, a opas’ viil umalt puult üte nipi mano. Ku igimä omma paistõn, sõs tulõ võtta harilik sipul, lõigada üts rõngakõnõ ja panda põsõ ja igimä vaihõlõ. Või ka suuhtõ sissepuulõ panda ja keelega kinni hoita.
Neo mõlõmba võimalusõ omma perräproovidu rahvatarkusõ.
Mandli Sulõv
| | | | Mis sa arvat? |
|
|
|
