| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Kallis toimõtusõ rahvas! | | | Olõ Uma Lehe lugõja seo ilmomise algusõst pääle. Edimält es mõista taad kuige lukõ, peris nal’akas oll’.
Kõnõlda om mi keeleh pall’o kergemp ku lukõ vai kirotada.
Jo tuuperäst om ti tüü väega rassõ, tenno ja kitüst väärt.
Ku peris ausa olla, sõs minno vähäkene häiris tuu, ku üteh luuh vai artikleh om kasutõt mitmõ kandi murdit läbisegi. Olõ tõõsilt kah säänest nurinat kuulnu.
Kenämb olõssi, ku ega kirotus vastasi paikkonna murdõlõ. No saati arvo külh – ku kirotat võrokõsist, sõs iks tuuh õigõh võro keeleh, setosist seto keeli, haani rahvast näide õigõh murdõh ja niisaadõ kõigiga.
Räpinä ja Leevako rahvas ei ütle kunage heräse, naas’, kukki, muiõ, tugõva vai tegünü, iks üteldäs virgo, nakas’, kuige, tõisi, toetasõ ja tekkönü. Õigõhõ kirotõdu luul om jo harimise maik kah man.
Soovi teele jõudo ja tervüst lehe tegemises, et meil iks umakiilne aoleht lukõ olõssi.
Paabu Inge Räpinält
| | Mis sa arvat? |
|
|
|
