| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Mõtsaeläjä külmetä-i | | | | Nutovi Mirjam |
Jõulu tulli musta ja vahtsõnõ aastak kah. Pall’o inämb es usuki, et lummõ tulõ, kooni ütspäiv visas’ Vanakõnõ hää peotävve valgõt rõõmu mustalõ maalõ ja nii es lää kavva, ku ka külmä tull’.
«Õga külm mõtsaeläjile ja tsirgokõisilõ liiga tii-i. Nuu eläjä ja tsirgu, kiä mi kanti elämä jääse, omma külmäga är harinu. A neo eläjä, kiä olõ-i talvõs süvvä kogonu, a siski mi kandih elässe, omma talvõunõh, näütuses siil ja kahr,» kõnõlõs Orava mõtskunna ülemb Sepä Andres külmä mõost mõtsarahvalõ.
Tä ütel’, et innembi om eläjide jaos väega kehv lämmä ja külmä vaelduminõ vai hoobiski lämmi talv. Edimädse variandsi puhul om lumõlõ koorik kimmäs tulõma ja nii lahkva eläjä uma jala är, tõõsõ variandsi man jää-i kahru talvõunnõ ja nä võiva inemiisile ohtligus muutu.
Viil kõnõlõs Andres, et täämbädsel aol olõ-i mõtskundõ asi eläjile mõtsa süvvä viiä, taa as’a jaos omma jahiseldsi.
A Orava mõtskund om kõgõ valmis koolilatsilõ oppuspäivi tegemä: taa olõsi põnnõv iistvõtminõ olla latsiga päiv mõtsah, koh jahimehe võiva ummi tiidmisi jaka.
Küsümüsele, kas mõtskunna inemiisil ka külmäpühhi om, vastas’ Andres naardõh, et mõtskunna rahvas tege tüüd egä ilmaga.
«A samah kehtise ka meile tüükaitsõ säädüse. Näütüses või-i mõtsah tüüd tetä suurõ tuulõga, pall’o külmä ega lämmä ilmaga,» ütles tä.
Suur külm tege Andrese sõnno perrä inemiisile ja puiõlõ hätä. Kärre külmäga või langõtõt puu pilpis sata, miä umakõrda olõsi kalli matõrjaali raisku laskminõ.
| | Mis sa arvat? |
|
|
|
