| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Margotus |
| | |
|
|
| | | Hurda Jakobi perändüs ja täämbäne päiv: mis mi saa är tetä? |
| | | | Klaasi Urmas, Põlva maavanõmb | | |
Timahavva vahtsõaastakuuh sai 100 aastakka Põlva kihlkunnast Himmastõst peri Eesti rahvusligu liikmise üte päämehe Hurda Jakobi surmast.
Hurda perändüs om perädü suur. Loi timä kõnnit ja kai üle, midä tä om kirotanu ni proomõ mõnõ timä saisukotusõ ja arvamisõ mi täämbädsehe päivä tuvva – kõnõli tuust ka Hurda mälehtämispääväl 15. vahtsõaastakuul Põlvah suurmehe avvusamba man.
Hurdalõ tekk’ murõht, et kooliharidust saanu eestläse tüke umma rahvust salgama ja olli valmis «kadajasakslaisis» vai «paiuvinläisis» nakkama:nigu noidõ eestläisi kotsilõ, kiä ummapääd sakslaisis ja vinläisis naksi, 19. aastagasaal üteldi. Hurt hoiat’: «Eestimees jäägu Eestimeheks igas ammetis, igas seisuses, maal või linnas…».
19. aastagasaa tõsõh poolõh tähend’ maalt liina minek sakõstõ tuud, et eestläne kaot’ sääl uma juurõ ja ütel’ pikembält perrä mõtlõmalda vallalõ umast rahvusõst. Liina tõmpsi hindä sisse nigu musta mulku ja inemine, kink juurõ olli pall’o nõrga, võisõ sinnä ärki uppu.
Ku veidikene mano ka panda, sis või üldä: Hurda aol võisõ liin tähendä umalõ keelele ja kultuurilõ sälä käändmist.
Kaemi no täämbäst päivä. Mi murõhta täämbägi ummi kombidõ, keele ja meele alalõpüsümise peräst. Hädä omma säändsesama nigu Hurda aigugi.
Mi olõ tükü maad rikkamba külh, meil omma uma suurõ kooli ja uma riik, a tuuvõrra rohkõmb olõsi meil ka tuud, millest ilma jäiä.
Mis om sis mi ao «liin»: panni taa sõna jutumärke sisse, selle et kõnõlõ prõlla liinast mitte kõgõ õgvõmbah mõttõh. Mis om tuu must mulk, mis hindä sisse niild? Mis jahvatas nigu kohviveski kõik ütesugumadsõs pulbris?
Tuu om otav massikultuur ja viganõ inglüse kiil, mis tuud massikultuuri edesi and. Massikultuur ei anna meile jõudu, a võtt mi käest jõu ja ao tetä tuud, mis on periselt tähtsä. Ku kavva aigu puutrimänge mängi vai telekat vahti, ei jää aigu esihindä harimisõs (nii üte inemise ku rahva saisukotusõst kaia).
Tuuperäst om tähtsä tundma oppi, meeleh pitä Hurta ja timä perädüsuurt perändüst. Mi aolugu ja kultuuriperändüs andva meile jõu edesi eestläse olla – taad sõnomit piämi täämbädsih Põlva ja Võro maakunnih, Hurda kodomaal, edesi andma. Vaia om eloh hoita ja tähtsäs pitä tuud, mis tege eesti rahvast rahva. A kõik tuu om tegünü maal, mitte suurõh liinah.
Täämbädse päävä liinuh eläs pall’o luujit. Näide luudu om korgõ tasõmõga ja eski suurõh ilmah avvo seeh. A ka seolõ kultuurilõ om vaia vundamenti. Eestih omma vundamendis iks rahvusligu väärtüse ja korgõ mõttõ. Tuujaos piät elo maal püsümä jäämä ja edesi arõnõma. Siist om mi kultuur algusõ saanu.
Kuimuudu? Maal piäsi täämbädsel pääväl olõma parõmb ellä (kimmämbä elämise, parõmba tüükotusõ), et rahvas liina är es juusknu ni maaelo üteh timä mano käüvä kultuuriga edesi arõnõsi. Mul om hää miil tuust, et president Ilves om pidänü maaelo arõndamist riigi julgõolõgi toes.
A mis om tuu jõud, mis umma kultuuri ja umma miilt kand – tuu om kiil. Ilosat eesti kiilt piät õgal puul kuulda olõma! Taa as’a man tulõ tuud ka kaia, et midä rohkõmb kõnõldas keele mitmõsugumaidsi murdit, tuud kimmämb om ka kiil esi – siist julgust võro ja seto keele avvo seeh pidämises.
| | Mis sa arvat? |
|
|
|
