| Pääleht |
Uudissõ |
Elo |
Margotus |
| |
|
|
| Tenokiri pensioniammõdi tüütäjile | | | Seokõrd taha kirota häist inemiisist. Käve mõni päiv tagasi Võrol. Oll’ asja pensioniammõtihe.
Olõ joba vanõmb inemine, selle tulõ sinnä ammõdimajja iks vahel sisse astu. Vanast, Vinne aigu, pelksi noid ammõdimiihi. Sinno nigu es pandaki tähele ja tundu, nigu sekät tõisi tegemiisi ja viil:pikä ussõ takan saismisõ.
A no võtva sinno vasta lahkõ nooriku. Täpsäle nii oll’, ku käve ummi pensioniasju sirgõs ajaman. Nä omma sääl tarõn kolmõkõistõ. Kõik lahkõ ja abivalmi.
Tuu noorik, kelle mano ma juhtu, selet’ mullõ kõik ilostõ är. Selet’ viil säädüisi ja õiguisi. Esi lahkõ ja naarulinõ. Sääne tunnõ oll’, et minno õkva oodõtigi sääl.
Ku säändsit inemiisi rohkõmb olõsi! Ega maainemine ei tiiä jo kõiki õiguisi ja säädüisi. Eski seol aol ei olõ kõigil võimaluisi noist säädüisist kõkkõ teedä saia.
Nii et tennä Võro pensioniammõdi sotsiaaltüütäjit. Noid, kes tüütäse egä päiv vanno inemiisiga ja avitasõ näid nii hääh ku halvah. Jakkusi näil tuud hääd tahtmist ja arvosaamist viil kavvas.
Tuu noorigu nimi, kelle mano ma juhtu, oll’ Rjagova Maarika. Aiteh!
Jõgi Juta Holsta küläst
| Mis sa arvat? |
Vanainemise elost maal | | | | Ma piä väega hobõsist. Parhilla, talvõl, om näile maru hää haina ette anda, a suvõl oll’ tuu haina saamisõga hulga jahmõrdamist.
Sai jo 70, a õnnõs tuud vannust ei tunnõ. Et mi kandih olõ-i kedägi appi kutsu, tull’ suvõl esi traktoriruuli istu, esi haina niitä ja kaaruta. A parhilla om, midä hobõsilõ ette anda! Nä eläjä andva mullõ egäs pääväs elämise rõõmu.
Kah’o õnnõ, et PRIA ärelämistalolõ suurõmbat rahha toes ei anna. Suta-i ütsindä jo midägi tuuta. Eelektrit olõ-i, vett kaoh kah mitte ja tuud tulõ esi vitä nii hindäle ku eläjile.
Luite Kristina-Maria Viitka küläst
| Mis sa arvat? |
|
|
|