Nummõr' 56
Põimukuu 3. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
    Uudissõ
     
  • Segädüs kalmuaiaga
  •  
  • Egäüts' piät hindäle kaema uma post'kasti
  •  
  • Kanepi-Otepää tiid piten saa joba sõita
  •  
  • Käsitüüoppus Karulan
  • Elo
     
  • Vana kooli sepp Vahtsõliinast
  •  
  • Udmurdimaa: kangõ mutikõsõ, pliini ja lehmä jõõh
  • Märgotus
     
  • Kõiki võro keele ja kultuuri huviliidsi jaos omma Võro Seldsi ussõ vallalõ
  •  
  • Ruitlasõ Olavi: «Volli» hirmsa as'a omma tõtõstõ sündünü!
  • Kirä
    Kagahii
    Innembi
    Perämäne külg
     
     
     
    Vana kooli sepp Vahtsõliinast
     
    Saarõ Evar
    evar@wi.werro.ee
       
     Ruusa Juulus (Julius) Vahtsõliinast om sepp, kinkal om jo 93. eluaasta pääl, a sepätüüd tege viil egä päiv.

    Ku ma timä mano sepäle minekis ravvatükke vällä otsõ, märge iks, et kas vana miis' nii jürret
    «Ega kang' kuumas ei lää, ots lätt kuumas,» kitt Ruusa Juulus, kiä ei olõ elon sepätüü man kindit tarvitanu.  rauda pessä joud. A ku sepikotta astõ ja näi, et Juulusõl om vankrõtegemine poolõlõ, kattõ hirm är.

    Tull' vällä, et hoobis ma ei jõvva kangõ otsa terävästegemise man nii kõvva ja õigõ kotusõ pääle lüvvä, ku vaia. Vana sepä löögi ravva tsagamisõ man olli lühkü ja terävä. Kindit
    tä es pruugi, a ku kuumus raudkangõ müüdä levimä naas', haard' tuud läbi kuvvõhõlma.
     
    Ruusa Juulus (Julius) Vahtsõliinast om sepp, kinkal om jo 93. eluaasta pääl, a sepätüüd tege viil egä päiv.

    Ku ma timä mano sepäle minekis ravvatükke vällä otsõ, märge iks, et kas vana miis' nii jürret rauda pessä joud. A ku sepikotta astõ ja näi, et Juulusõl om vankrõtegemine poolõlõ, kattõ hirm är.

    Tull' vällä, et hoobis ma ei jõvva kangõ otsa terävästegemise man nii kõvva ja õigõ kotusõ pääle lüvvä, ku vaia. Vana sepä löögi ravva tsagamisõ man olli lühkü ja terävä. Kindit tä es pruugi, a ku kuumus raudkangõ müüdä levimä naas', haard' tuud läbi kuvvõhõlma.

    Sepp tekk' valmis kangõ ja lindipoldist meisli, painut' üte sirgõs-tõmmat tsokõri konksi kõvõras tagasi ja küsse: «Kas taa omgi kõik', taaperäst tullitki?» Mul oll' viil ette näüdätä suur' vassar, minka mulk oll' mu meelest liiga väikene. Egäl juhul olli kõik' tuu vasara hanna kõrraga purus lännü.

    «Kas sa tammõpuust olõt pruuv'nu tetä?» küsse Juulus. «Mul olõ-i säänest torni, et nii suurt mulku suurõmbas lüvvä. Mu meelest taa om suur' küländ. Ku tahat, sõs teemi hanna.»

    Elolugu vasara hanna tegemise man

    Hüüvlipink', kreissaag' ja lint'saag', esiki tüüstüsvoolu stepsli om sepäl uma tettü. Hüüvlipingi man kõnõlõs tä är uma eloluu.

    «Olõ mõlõmban sõan olnu,» nakkas algus pääle. Vabadussõa-aigu jäi 7-aastanõ pois'kõnõ kats' kõrda tulõ ala, tõist kõrda lasti esiki suurõtüküga. Viimädsen sõan Sõrvõ lahingun tull' lõhkõkuul' lõvvaperäst sisse ja põsõst vällä. «Miilt pääst är es vii, mõtli, et niimuudu sõs tulõgi surm. Lui mõttõn meieesä är, jäti umastõga jumalaga, a sõs kai, et vist ei koolõki, tulõ naada kedägi appi tänitämä.»

    Juulus jäi kuvvõaastasõlt vaesõslatsõs, oll' kar'alats', talosulanõ ja oppõ lõpus sepäs. A vabariigi lõpupoolõ perisi tä lellä käest Kerigumäe talo.

    Määne om korgõ iä saladus? Juulus: «Ei tiiä midägi tuust! Olõ kõgõ roppu muudu tüüd tennü. Üteldäs, et tüü tapp tervüst, a minno tä ei olõ tapnu. Sulatsõn sai üts'kõrd peremehega riidu mintüs. Kiusuvaimuga sai päävätüüniit poolõ pääväga maaha niidetüs. Peremiis' küsse, et kas jätät õdagulõ. Ma ütli, et lää iks edesi. Õdagu and' 25 senti palgalõ lisas.»

    Sepätüüd oppõ Ruusa Juulus Kar'adsimäel Hillepi Härbärti man. Tuu oll' vankresepp. Vankri tetti sis otsast lõpuni meistre man, ostõti õnnõ kant'rauda, minkast tsaati vällä tele.
    Katõ ravva kokkokiitmine olõ-i Juulusõ meelest määnegi suur' kunst'. Tä om küländ leht'ravvast silmäga ja teräsplaadist kolmõkihiliidsi kirvit tennü.

    A ütest puust vankritsõõrilõ kõdaridõ sisseajamist ei olõ Juulus nännü ja imehtäs seoniaoni, kuimuudu tuud iks tetä võidi. Kar'adsimäe meistre tekk' tsõõri jupõst.
    Talo-aigu tekk' Ruusa Juulus Kerigumäele uma sepikua. Poodist es osta muud ku alasi ja suurõ vasara, kõik' vähämbä vasara, pihi ja ragomisravva tekk' esi. Vinne-aigu tedä kolhoosi es sunnita, arvati sõainvaliidis. Juulus nakas' alõvin võitüüstüse laomehes ja koton sepätüüd tegemä. Tekk' ja ravvut' autokastõ, meisterd' hark'atru.

    Kolhoosi ütes pääväs

    Kõrd tull' täl mõtõ parõmba palga pääle minnä, kolhoosi sepäs. Oll' päävä aigu kolhoositüün är, parand' kar'alauda viivärki. Õdagu löüd', et mõnõ timä tüüriista olli minemä jalutanu.

    Juulus läts' joonõlt võitüüstüse direktori manu ja võtt' lahkumisavaldusõ tagasi. Kolhoositüülise es olõ inämb säändse inemise, määndsidega timä harinu oll'.
    Ku latsõ Ago ja Uuno koolin naksi käümä, tull' Ruusa pere Kerigumäelt är alevihe. Juulus ehit' taha maja ja tekk' maja manu jälleki sepikua.

    Vahtsõl aol om sepätüü jäl moodun, a Juulus löüd, et seoilmaaigsit seppi timä mõistmisõ väega pall'o ei huvita. Timä om eloaig tennü tüüriistu, kon raud ja puu kõrvuisi tõnõtõist hoitva, nigu vankre ja adra. Nüüd tegevä sepä rohkõmb iloasju rikka rahva lõbus.

    «Kunagi oll' Jänedal edimäne Eesti seppi kokkotulõk. Ma võti sinnä üteh vahtsõ vankre, minka ma Kama Kaidolõ olli tennü, üte adra ja üte kartoliharimisõ siili. Perän müüdi ütehvõetu as'a oksionil maaha, a mu atra ja siili es osta kiäki,» om Juulus veit'kese pahanu. A mis tetä – ku olõ-i hobõsit, sõs olõ-i ka hobõsõriistu vaia.

    Kõgõ tuu peräst om Juulus väega peri poja Ago ettevõtmisõga maatõugu hobõsõ välläkuulmisõst är pästä. Ago ja tõsõki vilmimehe omma timä sepätüüd üles võtnu.

    Uut õigõt opipoissi

    Ku saanu, võtnu Juulus hindäle üte peris opipoisi kah, selle et sepätüüd iks vilmilindi päält är ei opi. Hulga aastit piät tuud tüüd tegemä, inne ku käsi ravva tsagamisõga periselt är harinõs.

    Tüüriistu karastaminõ om niisamatõ sääne tüü, et pääle kuuma ravva värvi piät arvõlõ võtma kõgõsugumaidsi asju.

    Juulus kast vasarahanna värvipotti ja lüü sõs vasaralõ perrä. «Kiilo? Noh kiilo võit jo panda, a taa pidä ilma kah.» Vanna meistret tulõ usku.
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
     Kae, miä ütel´!

    Or'apidämine es kao kavala massu ala pandmisõ pääle, a tuu pääle, et inimõigusõ panti jõuga masma.

    Strandbergi Mareki meelest olõ-i kasvuhuunõgaasi kvuutõst kassu (KesKus)


     
       
     Uma Lehe sõbõr!