| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Õigõ vai võlss? | | | | Ruitlasõ Olavi, pühämiis | | | Poivaki nä mi Saddammikõsõ üles. Leivä jalaga tabureti alt. Hää mitukümmend aastat Iraaki juhtnu mehekese kaal läts’ prõks katski ja hengekene juussõ umma tiid, selle et heng om nii piinü värk, et tuu määndsegi jämme kanepidse kabla otsa ei jää. A miä juhtu? Tuu, et õks ei olõ kiäki rahul!
Bushpoiss niuksõ, et Saddammipoissi olõsi väärikambalt är hukada saanu, Blairipoiss kahitsõs, et ülepää võlssi hukati... Om rummal jo! Kuis võlssi, ku tä pääle hukkamist är kuuli… Mu meelest saadi, miä tahõti:tullõm om jo katõkõrra kaalaga Saddam!
Saddam, tark miis jo, paksõ esi vällä, et laskõ minno püssäga maaha, olõ sõaväeläne ja maahalaskminõ om sõaväeläsele hää. A es kullõlda targa mehe juttu, naksiva kablaga tsurkma ja no ei saa Bush ja Blair üüside und. Nii pall’o asjo läts’ Iraagiga võlssi ja ku kavvaoodõt karnõval käen, lätt tuu ka summa. Nigu kingitüse olõsi üten joulupuuga maaha palanu…
Saddammikõsõ hukkamisõst tetti video kah. Perrevideo. No om muslimmel kah säändse mobiiltelehvoni, minka saa latsi sündümist, ramadanni vai sõs hukkamist üles võtta. Nokia, eeriksoni ja motoroola. Vot säändse hää mobiiltelehvoniga võetigi hukkaminõ üles ja sääl ütel’ Husseinipoiss, et kablakäändjä piäsi mehedsembä olõma. A nuu olli õnnõ Husseinkese pääle rüüknü, karanu hääst meelest üte jala päält tõsõ pääle ja tsusknu tedä nime ja rõividõ ja vanõmbidõ perrä…
Husseinikene pidi hinnäst terve taa sõa man kõgõ parõmbidõ üllen. Es pelgä määnestki puumist, elektritoolitsärdsähüst vai mürkü. Puuminõ om Iraagin normaalnõ vanahusõsurm, maahalaskminõ niisama ja autopommiplahvatusõ tapva sääl niisama pall’o inemiisi ku meil süämeinfarkti.
Sadammikõnõ oll’ jo üle kuvvõkümne, a Iraagin om tuu sääne vannus, midä egä lihtsä inemine ei näe. Iraagin om neläkümnene miis sama vana ku meil saa katõkümne viiene. Husseinpoiss oll’ puumisõ aos sama vana kui Eufrat ja Tigris kokko. Ja sama tark!
Vähämbält hoitsõ kõrra majan – parhilla om sääl autopommi-infarktõ 20 kõrda rohkõmb ku sõs, ku Husseinikene ammõtin oll’.
A hukkaminõ lätt kõrrast inämb muudu ja ku kõrd Ameerigamaalõ ja Inglüsmaale jõud, sõs ma soovitasi nii Tonilõ ku Georgilõ (et perän küsümist ei olõsi, kas oll’ võlss vai õigõ hukkaminõ) – tõmmakõ uma limusiini nelända tsilendri päält kündlejuhe, tsusakõ hindäle persele, tõsõ jalaga tougakõ gaasipedaaliga mootorihe 7000 pööret sisse ja hoitkõ nii kavva suud kinni, ku taivas paistma nakkas.
| | |
| Esä pöksinöpsi | | | | Tsääro Elmar | | | Seon luun olõ-i midägi nall’akat, innembi murõt ja süämehallu.
Sinnä om pall’o aigo tagasi, üle säitsmekümne aasta. Olli sõs katõtõistaastanõ poiskõnõ.
Ellimi tõõsõlpuul Peipsi järve üten eesti küläkesen. Esä tekk’ sepätüüd: ravvut’ hobõsiid, parand’ põllutüüriistu, vankriid ja reki. Oll’ veidü põllumaad kah, nii pall’o, et sai är eletüs.
Sääl elli pall’o eestläisi, mõnõ peris jovvukahe. Sõs naas’ elo mõtsa poolõ kiskma. Oll’ kuulda, et rikkambiid peremiihi ollõv vällä saadõtu, Tsiberihe. Jutt läts’ edesi talost tallo, küläst küllä. Raadiot ja telehvonnõ es olõ viil. Käve külh eestikeeline aoleht «Edasi». Ega’s sääl kõgõst kirotõda kah es.
Esä ja imä märgoti hindä vaihõl, et kavvõhe seo asi lätt? Esä arvas’, et nimä olõ-i joht rikka ja kiudutamisõ ala ei käü. Ummõhtõgi!
Oll’ üts keväjäne päiv aastagal 1934. Esä oll’ sepikuan, imä oll’ tarõn. Ma olli moro pääl. Sepikua uss oll’ valla, säält oll’ kolksnat kuulda.
Sõs tulli kats miilidsämiist ja lätsi õkvalt sepikua mano, selle et uss oll’ valla. Ma joosi tarrõ imäle ütlemä. Imä hiitü är, es lausu sõnnagi. Läts’ aknõ mano kaema. Ma kah.
Veitü ao peräst tulli kõik kolmõkõistõ sepikuast vällä. Esä hoitsõ üte käegä pökse üleväl. Tõõsõga näüdäs’ tarõ poolõ. |
Mille esä pökse hoitsõ? Selle, et miilidsä olli võtnu pöksirihma är ja nöpsi iist är lõiganu, et esä es saanu juuskma panda. Esä selet’ midägi ja näüdäs’ iks käegä tarõ poolõ. Sõs tulli kõik tarõ poolõ.
Ku esä tarrõ tull’, oll’ tä näost hahk, kai imäle silmä ja ütel’: «Nimä tulli minolõ perrä, tulõ minnä. Om sul midägi üteh panda?»
Imä es ütle iks viil midägi. Võtt’ riioli päält puul pätsi leibä, köüt’ räti sisse ja and’ esäle. Käändü sõs miilitside poolõ ja küsse: «Potsemu?»
Miä timäle üteldi, ma saa-õs arvo, selle et mõista-õs vinne kiilt. Ma vist vahe miilitsiid, suu ammulõ. Üts miilits tsusas’ minolõ rusku nõna ala ja ütel’: «Nu pagadi!» Esä ütel’ miilitsäle: «Ne naada.» Ussõ päält kai esä viil tagasi ja ütel’: «No ma sõs lää, kaegõ noh, kuis ti saati.»
Seo oll’ viimäne nägemine. Esä es tulõ kunagi inämb tagasi. Mino külest olõsi nigu tükk är kaksat, süämehe om kriibit süvvähe hallus haav elos aos.
Imä om ammuki kaonu, ma elä viil seo haavaga süämen. Om pall’o kiudutamiisi viilgi olnu. Om haigõt saanu süämega inemiisi viil tõisigi. Ku näe politseid, sõs tulõ silmi ette esä… niimuudu, ku mä tedä perämäne kõrd näi … kaegõ noh, kuis tii saati...
| | |
| Koorõmüüjä | | | Tuu jant juhtu kunagi Võro turu pääl.
Üts vanamutikõnõ kaubõl’ rõõsa koorõga, mis oll’ pudõlihe pant. Ostjit jakku ja pudõli naksi jo otsa saama.
Kõrraga küsse üts nuur preili vanamemme käest, et kuimuudu tä taa paksu koorõ pudõlihe pand’.
Vastus oll’ ka õkva olõmah: «Kulla tütrekene, mis kunsti tah õks om. Mul kotoh om illos puhas vasiga juutmisõ pangikõnõ, tuuga nõsti ahoveere pääle, et vedeläs lääsi. Peräh võti kulbiga suuhtõ ja suust lasi pudõlihe. Huuli piät häste toroh hoitma, muido lätt pudõli pääle. Ma esi jo uma puhta suuga panni…»
Järekõrd oll’ naanu lagonõma kõrraga nii iist- ku ka takastotsast. Või-olla jäigi vanamemmel uma suumulgu peräst osa kuurt möömäldä.
Keldri Enno
| | | | |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | | Sõna jäi kurku kinni | | | Väiku liina tütrik naas’ sügüse ülikoolin käümä. Elo läts’ väega põnõvas, nii et koolioppus mõnikõrd peris meelest läts’. Edesi läts’ki nii, kuis pidi minemä: ku pääle vahtsõt aastakka sess naas’, sattõ tütrik õkva edimädsel eksämil läbi.
Ikk vallalõ ja umma kodoliina kakma!
Ku tütär oll’ koton imäle uma äpärdüse üles tunnistanu, es jõvva imä är imestä.
«Latsõkõnõ, kuimuudu tuu sis juhtu? Sul jutt juusk kõgõ häste,» es saa imä as’ast arvu.
«Seokõrd jäi sõna kurku kinni!» ütel’ tütär läbi iku.
| | |
| Agitaator tull´ ! | | | Taa lugu juhtu päält kolmõkümne aasta tagasi.
Ütel Võro mehel oll’ tsipa kergide elokombidõga naanõ, kiä aost aigu kotost hulkman käve. Mehele oll’ kõnõld, et timä naanõ käävät ehitüsmiihi ütitsen elämisen vahtsõ kavaleeri man. Miis tahtsõ säänest asja ilma pikembä jutulda kontrolli.
Miis kõnõl’ umast murrõst naasõsõsaralõ. Nä märge vällä, et naasõsõsar lätt sinnä, kon tuu arvada avvustaja om, ja kaes perrä. A niisama minnä es sünnü kah, pidi olõma hää põhjus.
Parajalõ olli valimise vällä kuulutõdu (tuukõrd, Vinne aol, olõsi külh õigõmb üldä: hääletämine) ja naasõsõsar lubas’ agitaatorit mängi. Nii tä ka tekk’: marssõ julgõlõ miihi elämise ussõst sisse, ütel’, et om agitaator ni kirot’ sis miihi nime ja muu andmõ üles.
Juttu aeti köögin, a uss köögi ja tarõ vaihõl oll’ vallalõ. Tarõn es olõ mitte üttegi inemist.
Ku nädäli peräst õigõ agitaator sinnä ütidse elämise tarrõ läts’, tei mehe tälle selges, et näid om üts agitaator jo üle kaenu.
| | |
|
|
|
