Nummõr' 120
Vahtsõaastakuu 16. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Vanaimä «lainus»
  • Uudissõ
     
  • Perimüskultuuri talvõkoolin olõ-õs aigu niisama mürrädä
  •  
  • Laulu väest ja asjost
  • Elo
     
  • Havvakivve ragoja pidä kunstist
  •  
  • Seto noorõ saava tiatrit tetä
  •  
  • Mõtsalisõ bussijaaman
  • Märgotus
     
  • Randvere Jaan: Võro kammerorkõstri tulõ tüüle saia!
  •  
  • Kimmüse kaitsõs
  • Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Kimmüse kaitsõs
     
    Paigapäälist tohtriapi om hädäste vaia
     
    Allasõ Tiia, aokiränik
     
    Haigõmaiun ja perretohtrikeskuisin olõ-i tohtri ussõ takan sakõst löüdä priid pingikeist. Hädäliidsi inemiisi om pall’o Võrol, Tarton, Põlvan. Tohtri upusõ tüü sisse. Jo om näil õigus hummõn streikmä naada.

    Ihoavitajit om veitüs jäänü: parhillatsõs om 589 Eesti tohtrit võtnu tervüsehoitmisammõtist lua tüü jaos vällämaal. Kavvõmbalõ maakotussõlõ määndsegi tohtri tüülesaaminõ om jo aastit imetego.

    Ilda aigu märgot’ tervüsehoitmisõpoliitiga tegeläne Aaviksoo Ain Uman Lehen, et nii pall’ot haigõmaiu olõ-i meile vaia, a hää tohtri ja as’atundja piät esi inemise mano tulõma.

    Õkvalt halgahtu silmi ette olokõrd, ku näütüses Kuutsin vai Misson om haigõs jäänü väikene lats. Vai vana inemine. Tävvüpalanikku vai hullõmbahe hättä, midä saa praavita õnnõ haigõmajan.

    Hää om, ku perren om olõman seoilmanõ kipõlt lämmäs minejä massin, minka olõ-i pelädä tii pääle jäämist. Tii haigõmajja – Tartolõ! – om pia 120 kilomeetri kanti.

    A miä saa sõs, ku perren om olõman õnnõ imä vai esä ja umma autot olõ-i? Vai vanainemist huuldas timäga pia üten saisun haigõ inemine, kinkalõ käü ekä muudu üle jõu ni mõistusõ taa minek? Massina välläajaminõ vai muu.

    Ütleti, et taa sõit om kiirabi asi. Ku ette kujota, ku pall’o säändsit pikki otsõ kiirabi pääle jääs, sõs piät noid tohtrit ja massinit pall’o mano tegünemä.

    Parhillatsõstki elost om nätä, et kiirabi vii är külh, a haigõ tagasi kodo tuuminõ olõ-i sukugi nii hindäst mõista.

    Tagasisaamisõ as’aajaminõ om jäl kundi perrä õnnõ häste elojovvuliidsile umatsilõ.

    Ka ligimäidsi kaemankäümine olõ-i niisama moodu asi. Haigõmajan olõjilõ om vaia tuud ni taad. Niisama tulõ umatsil tohtriga nõvvo pitä, haigõ kotsilõ teedüst vaihta.

    Pääliina poliitigu, kiä märgotasõ haigõmajju kinnipandmisõst, piäsi esi läbi tegemä taa Võro- ni Setomaa alomadsõst otsast kiä-tiid-mitmõ bussiga Tartolõ sõitmisõ. Arvada või, et sõs tegünes kahtlus ka tuun, mille piäsi üts hää as’atundja tohtri hädälidse mano kotussõ pääle sõitma. Või-olla õnnõ umbõ unik rahha ajanu hää tohtri Tartost vai Talinast uma kodomaa piire kumpma...

    Ku Võrolt vai Põlvast kaos sünnütüsosakund är, om peris hirmus olla ka noorõ naasõ nahan, kinkal latsõ ilmalõtuuminõ iin.

    Kas mi jõvva iks saa kilomeetri taadõ kohalõ, ku taa tõõnõkõrd nii kipõ asi käen?! Om jo haigõmajju ärhäötämisega köüdüssen kõnõld innekõkkõ sünnütüsosakundõ kinnipandmisõst.

    Teno taivalõ sündü nii Võrol ku Põlvan minevaasta veidü üle 300 latsõ. Ku latsi sünnüs veidemb ku 250, sõs lätt haigõmajjul naidõ osakundõ alalõhoitminõ väega rassõs. Saman om teedä, et pia jõud sünnütämise aig naidõ nuuri aastakäügi kätte, kedä sündü umbõlõ veidü.

    Riik es tohtnu uma rahva häö(tä)misele üten avita. Tuu tähendäs, et sünnütüsosakundõ kinni panda ka sõs, ku nuuri naisi jääs mi kandin perätümä veitüs.

    Taa olnu käopoja teno joba sellegi, et ilda aigu tõi Lõhmusõ Alo Postimehen vällä märkmäpandva fakti. Tuu, et Eesti väikeisin kotussin om kae et aost aigu olnu naisil hulga inämb latsi ku suurin liinun.

    Ku 1989. aastagal oll’ Eestin naasõl keskmädselt 1,8 last, sõs näütüses Põlva maakunnan ja Hiiumaal keskmädselt 2,3-2,4 last.

    Ma olõ ka väikeisi latsi imä ja taha, et olnu iks nii nigu parhilla: kodo lähkül uma tiidä-tunda perretohtri, kiä saat latsõ õkva uman haigõmajan tüül olõva kurgu-, silmä- vai latsiarsti mano, ku tuud piäsi vaia olõma.

    Põlva haigõmaja kavvanõ latsitohtri Kaasiku Aasa küsüs mi käest kõgõ kas kalitori vai huulidsa pääl, kuis meil lätt, kukki mi olõ-i olnu timä tiid-ku sakõ «kundõ». Sääne küsümine tege süäme lämmäs ja elo-olõmisõ kimmäs.

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
     Uma Lehe sõbõr!