Nummõr' 120
Vahtsõaastakuu 16. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Vanaimä «lainus»
  • Uudissõ
     
  • Perimüskultuuri talvõkoolin olõ-õs aigu niisama mürrädä
  •  
  • Laulu väest ja asjost
  • Elo
     
  • Havvakivve ragoja pidä kunstist
  •  
  • Seto noorõ saava tiatrit tetä
  •  
  • Mõtsalisõ bussijaaman
  • Märgotus
     
  • Randvere Jaan: Võro kammerorkõstri tulõ tüüle saia!
  •  
  • Kimmüse kaitsõs
  • Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Havvakivve ragoja pidä kunstist
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
         
     
     
    Seo kivi passis Aado meelest väega häste stalinismiohvritõ mälestüsemärgi välläragomisõ jaos. «Ku naba pääle vaotat, nakkas vesi juuskma!» om Aado uma viguriga puukujo üle uhkõ. Aado maalit pilt.   
         
    Et Adistõ külä miis Kottise Aado (59) pidä kivvest, tuud om joba kavvõst nätä – maja mano juhatasõ tiid suurõ kivimürägü. Lämmäl aol tege Aado havvakivve. Talvõl nikõrdas puukujjõ vai maal pilte, säändsit lihtsäkeisi (naivistlikkõ).

    «30 aastat olõ taad külh tennü,» kõnõlõs Aado havvakivve ragomisõst. «Aasta aigu olõ taa... füüsiline isik. Asi käü põhimõttõlidsõlt niimuudu, et inemine tulõ ja taht telli kivi. Kõgõpäält küsü är, kas tä taht kandilist kivvi vai luudusõperäst. Ma tii hariligult luudusõperätsit.»

    Kivitahtja inemine kõnõlõs sõs, määne kivi piät olõma. Mõnikõrd käüdäs üten Aadoga eski kalmuaia pääl ja inemine näütäs, et kae, ma taha kah säänest. A tuu mõttõ pruuv Aado maaha laita, ku saa: timäle miildüs, ku egä havvakivi om iks tsipakõnõ umma näko. Nigu inemiseki.

    Ku kaup kuun, silestäs Aado kivi är ja tege kirä pääle. Aado pakk vällä iks esisugumaidsi kirju, mitte säändsit igävit kandiliidsi. Kiä pidävä esierälidsest kiräst, nuu tulõva õkvalt Aado mano kasvai pääliinast: kivinikõrdaja kuulsus küünüs kavvõlõ.

    Kivi iist tä väega krõpõt hinda ei küsü: rohkõmb ku neli-viis tuhat nal’alt vällä käümä ei piä. Kõgõ kallimb kivi massõ kundõlõ 10 000 kruuni. A tuu kivi läts’ ka Põlvan väega avvu seen inemise – kirurg Porila Maie – kalmu pääle.

    Parhilla om Aadol paar kivvi tetä, noid nokitsõs, ku viisis. A suvõl saa-i tä vaihõpääl hingegi tõmmada. Tege kivve hummogust õdaguni, mitu kivvi nädälin. «A ega ma peris säänest massitüüd ei taha kah tetä,» seletäs tä. «Taha iks nii tetä, et mullõ hindäle kah miildüs.»

    Kivi tulõ tetä iks ärlännü inemise perrä

    Aadolõ miildüs kiräga mängi, a ku tahõtas, tege plaadi pääle pildi kah. «Ku inemine taht, sõs iks tammõoss vai midägi,» ütles tä. Aado uur esi kah viil mano, määne inemine oll’, et tuuga kivikujondamisõ man rehkendä: «Ku põllumiis oll’, sõs viläpää pääle tetä vai midägi säänest.»

    Päämine, midä tahõtas, om õks rist. Perämädsel aol om Aado tähele pandnu, et kalla- ja liiliahäitsmit om küsümä naatu. A sõski olõ-i havvakivi-muud perämädse 30 aastaga kuigi pall’o muutunu.

    Reklaami Aado hindäle väega ei tii, inemise löüdvä tä esi üles. Kundõ käävä Põlvast, Räpinält, eski Talinast. Ku pall’o timä tettüisi kivve kalmuaidu pääl om, mõista-i Aado kokko arvada. «Paarisaa ümbre vast või olla,» arvas tä. Vahepääl tä iks käü Põlva kalmuaia pääl ja kaes.

    Tüümatõrjalist Aadol puudust ei tulõ. Kodotalo nelä hektäri pääl kivve pidä.

    Ku kivitüüd olõ-i, sõs ots Aado mõtsast põnõvit juurikit ja om kodoaida meisterdänü egäsugumaidsi viguriliidsi kujjõ. Kõgõ inämb miildüs tälle katõ tsirguga kujo – tuuga sai kõgõ inämb vaiva nättüs.

    Ikäv olõ-i kunagi

    Ku kujonikõrdamisõst kah aigu üle jääs, sõs maal Aado pilte. Päämidselt ilosist kotussist, miä omma silmä jäänü. «Toda hirmu külh ei olõ, et ikäv olõsi!» muhelõs miis.

    Meistrimehes naas’ Aado vahtsõl Eesti aol. Inne oll’ tä muinsuskaitsja ja kultuuritüütäjä.

    Adistõ küllä esä sünnütallo tull’ Aado üten naasõ Marega (59) elämä kümme aastakka tagasi. Ost’ kõrvalolõva maatükü kah är.

    Aado om sündünü Karilatsin, elli pikält Põlvan. Naanõ Mare tunnistas, et es taha kõgõpäält liinast är tulla, a parhillatsõs om är harinu.

    Mare juurõ omma Setomaal, Mikitämäel. Pere saadõti Tsiberihe ja perän elli Mare Lintel. Käve Räpinäl koolin, üten klassin maavanõmba Klaasi Urmasõ imä Kariniga.

    Setomaad avitas meelen pitä verrev kass, kedä kutsutas Setos. Latsõ tõiva eläjäkese Lüübnitsä sibulalaadu päält ja riste kõgõpäält Pekos. A Peko nimi tükke meelest är minemä ja nii saigi kassist lihtsäle Seto.

    Aadol-Marel om kolm last:tütär tüütäs Tarton latsiaian, vanõmb poig opsõ füüsigat-matõmaatigat, oll’ haridustüütäjä, a parhilla Viru keemiägrupi haldusdirektri. Noorõmb poig eläs Võrol ja tege Ihamarun trükütüüd. Latsõlatsi om viis ja nä käävä hoolõga vanavanõmbit kaeman.

    Kivimehe unistus

    A minkast unistas sääne ummamuudu miis nigu Aado om? Naanõ tiid täpsähe: kodotalo kõrdasaamisõst! «Üts asi om viil,» ütles Aado tasatsõlõ mano. «Tahasi tetä Põlva raudtiijaama mälestüsekivi stalinismiohvritõlõ.» Tuust oll’ eski mõni aig tagasi liinaga juttu, a kimmäst kokkokõnõlõmist olõ-i. Üte juragu kivi om Aado joba vällä kaenu ja märgotanu, määne tuu mälestüsekivi võinu olla.

    Vabadussõa mälestüsmärk Põlva keskliinan om timä tett (taastõt). Kaegõ üle, ku sinnäkanti trehväti.

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
     Uma Lehe sõbõr!