Nummõr' 120
Vahtsõaastakuu 16. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Vanaimä «lainus»
  • Uudissõ
     
  • Perimüskultuuri talvõkoolin olõ-õs aigu niisama mürrädä
  •  
  • Laulu väest ja asjost
  • Elo
     
  • Havvakivve ragoja pidä kunstist
  •  
  • Seto noorõ saava tiatrit tetä
  •  
  • Mõtsalisõ bussijaaman
  • Märgotus
     
  • Randvere Jaan: Võro kammerorkõstri tulõ tüüle saia!
  •  
  • Kimmüse kaitsõs
  • Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Jäl hädä kopraga
     
    Mi elo om kopridõ puult tävveste hullus tett. Ma ja mu naanõ piät uma silmäga nägemä, kuis nuu kasvusüüjä hindäle koto loova. A maamassu ei massa nä sukugi, tuud tii ma esi.

    Tuu pääle kopra ei mõtlõ, nä mugu ajasõ niidü sisse käüke ja tegevä tammõ.

    Kopra pruukva är madalampi kotussit:Vinne aol suurõ turbanäläga kolhoosi kaibsõ suust turvast, midä veivä tõistõ paika suurtõ unikuhe. Sinnä otsa pidi istutama kürvidsä, mis häste pidi kasuma. A no kasus tuu turbakotusõ pääl katõ meetri korgunõ nõgõsõmõts. Om hää lehmärohi. Tuu tollõs.

    Kopra omma suu paheldõ käändnü. Niidü pääle kasunust võsast om mõts saanu, midä kopra hoolõga maaha võtva. Koorõ söövä är ja koorituist jupõst, midä nä hambidõga parajas jürävä, tegevä tammõ.

    Säändse kolmõ meetri pikkudsõ käevarrõ jämmüdse kõopuu tsuskva nä silla otsa sisse, niimuudu, et puiõl otsõgi vällä ei jää. Vaihõlõ pandva turbamulda kuun hainakamaraga, sinnä saavaki käügi. Ja tuu turvas lättki sillaotsa kinnipidämise jaos. Puiõ ja turba vaihõlõ otsva kopra ka suurõmbit kivve. Ku lasõt näil üle nädäli ummapääd toimõnda ja vahepääl kaeman ei käü, sõs täämbäne hainanõ niit või peräst olla vii all. Proovi sõs jako saia ja sillaotsa valla võtta, ku toro ots vii all om.

    Tull’ sõs mul üten naasõga mõtõlda, kuis kopridõ tüüd saisma panda. Sai ka võrkõ kraavi ette pantus, okastraati veetüs, raudtokkõ maa sisse tsusitus. Kopra omma targõmba. Jürävä puu tüvest läbi, laskva kõgõ tuu mu tettü vaiva pääle sata ja omma võidumehe.

    Kõiksugutsit nippe sai vällä mõtõldus, mis võisi koprit minemä aia. Talorahvas tapsõ oina. Tuu mago kõigi soolikide ja kõtualotsidõ sitatside villuga sai mul sinnä kotsilõ pantus, kost nä käüki tahtsõ viilumpi juhti. Vahtsõst kaivõt lump, ei taha, et tuu puhta vii är tsurkva. Ma lei lapjoga mao katski kah, kost tull’ halva haisu. Panni turbamaa pääle, muido Tuksi, mi armas pini, lüü tuu suutävve hindäle üle.

    Sõs ma mõtli sillaotsa mano kah koprilõ tii kinni panda. Võti lehmälaudast lehmä tagaotsa alt mulgust pangitävve virtsa ja vei tuu koprilõ nuhuta. Ku kivi otsa hüpsi, kost üle kraavi saa, juhtu õnnõtus: jalg nilvõstu ja ma sattõ õkva kraavi. Pang linnas’ kaarõga õhku ja läts ümbre.

    Ku ma hindä sis pistü ai, kai, et saigi seo rohi hüvä kotusõ pääle. Tõnõ nätäl käve kaeman, et kuis om. Õhk oll’ puhas. Eläjä sisikund ja lehmävirts tei kopridõ tüüle lõpu.

    Oodami keväjät, sõs saa jäl kaia, kas kopra omma edesi lumbi poolõ kaibnu ja sillaotsa tõtõstõ kinni pandnu.

    Hädäline (nimi om lehele teedä)

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
     Uma Lehe sõbõr!