Nummõr' 119
Vahtsõaastakuu 3. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Hüvvä vahtsõt aastakka!
  • Uudissõ
     
  • «Mino Võromaa» võistlus tulõ joba 20. kõrda
  •  
  • Haanimehe pei talvist püürüspäivä
  • Elo
     
  • Leevaku-luust tulõ näütemäng
  •  
  • Joulu aigu saa massinamehest joulumiis
  • Märgotus
     
  • Pääliinast ja kodokotussõst
  • Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Päält joulu-õgimist
     
    Ruitlasõ Olavi, viil elon
     
    Mäledä, et minevaasta jouluõdagul sõidi mika üten bussin kalmuaida õnnõ vanõmba inemise. Ja inämbus säält tagasi es tulõ. Esi lätsi ja jäi…

    Seo joulu aigu oll’ asi hoobis tõistmuudu:hää oll’ nätä, et Võro inemise omma aastaga kõvva noorõmbas saanu, vast teno nuurusligulõ liinapääle. A kalmuaida vanno inemiisi seokõrd es sõida, kõik säändse eloterve ja rõõmsa… Esiki bussijuht baranka takan oll’ kõvva noorõmb…

    Mi imäga pannimi kipõstõ uma kümme künneld är ja padavai bussi pääle. Mõtli, et piät kipõstõ tegemä, rahvast pall’o, muido mahu-i viil pääle… A läts’ niisama nigu minevaastagi! Kalmuaida tull’ uma 40 inemist, a tagasi liina sõitsõ säidse vai katõssa…

    Ma saa arvo, et jouluaol süvväs hinnäst koolnus, viirmädsel juhul mindäs kuun kuusõga palama vai perämädsel juhul juvvas puupiiretüst… A esi tipa-tapa raudtii taadõ? Mille jouluaig nii pall’o hingi är vii?

    Ma arva, et jouluaol koolõs inämbüs inemiisi igävüse kätte. Võrolaisi keskmäne vannus om kõvva noorõmbas saanu, a ellä õks kiäki ei taha, ku ümbretsõõri nii ikäv om. Eski üts luik Koreli päält visas’ joulus vedro vällä. Jätt’ poja maaha ja lõppi är.

    Ma kai telekat ja säält tulli täpsäle sama filmi, määndse säält joba 15 aastat jouluõdagidõ tulõva: «Ütsindä koton», «Joulumiis 1», «Ütsindä koton 2», «Joulumiis 2», «Pruudi esä», «Uno Buck», «Pruudi imä, uno, sõsar, veli»…

    Eesti televisiooni päält tull’ kas kisakuurõ piiksmist vai kodomaist gospelimuusigat, säänest, midä Ameerigan neegri kerikon laulva. A mi uma neegri omma kõik narkokur’atöie peräst kinnimajan: Emelai ja Deluuna. Meil lauli tandsusaatõ Mikk ja Sillamaa Jaanika ja Ines ja nii edesi. A gospel om sääne muusiga, et tapp hullõmbalõ ku elektriga kalapüüdmine.

    Suurõtiiohutusamõt murõtsõs, et väega pall’o inemiisi saa aastan pur’on juhtõ peräst surma. Tervüsehoitmisõtegeläse kirotasõ suidsupakkõ pääle, et suidsutõmbaminõ või tappa. Aidsi ärhoitja kirotasõ noku pääle, et sugulinõ vahekõrd tapp maaha… A joulutülgästüse kah’olinõ olõk om niisama umas tunnistõt nigu lümfinäärmevähk.

    Ku suidsupaki pääle kirotõdas, et suits või tappa, tulõsi kõgõ kasuligu pääle kirota, et seo või ello jättä. Ostat poodist värski põrkna, loet ja pistät rahun meelen suuhtõ…

    Ainukõnõ sääne olõmanollõv ja positiivnõ juhtmõtõ om muutunu vanasõnas – kiä kannahtas, tuu kavva eläs! A tuu om kah mu meelest rohkõmb noilõ mõtõld, kellel jouluõgimisõ peräst kõtust vallalõ lüü.

     
    Näkk
     
    Ämariku Volli
     
    Seo lugu juhtu väega ammu, kohki tsaari_ao lõpuh.

    Mu vanaimä oll’ sis viil väega nuur.

    Kar’alatsõst oll’ joba vanavõitu, a tütrigust viil noorõvõitu.

    Timmä oll’ võet Pääväkeste küllä peremehe mano mõlõmbit töid tegemä.

    Ku oll’ vaia, läts’ karja, ku oll’ vaia, nüsse lehmi ja tekk’ tütrigu tüüd.

    Oll’ suvistõpühi hummok. Lehmä saiva är nüssedü, vaia oll’ kari vällä aia.

    Kar’alats oll’ viil väega nuur, uni makus. Pernaanõ ütel’ mu vanaimäle: «Anne, las lats maka täämbä hummogu kavvõmb, ütskõik pühi aigu ei tetä põllu pääl vai aiah midägi.»

    Nii sis vanaimä karja läts’ki. Kar’amaa oll’ sääne mõtsanõ ja võsanõ. Eläjä naksi ruttu süümä. Hindäl es olõ midägi tetä.
    Vanaimäl tull’ miilde, et timä es mõista häste valssi taasperilde keerota. Mis muud ku paras aig om no oppi.

    Sääl oll’ suur läpp (lump) ja mõnõ kivi läpü perve pääl. Nuur iho hõlpu täüs, jala nakasi esihindäst ümbre läpü keerotama. Rõõmulõ tull’ pia ots, selle et timä esiki es saa arvo, kuis läppü sattõ. No oll’ vaia rõivit kuivada.

    Vanaimä kisk’ kõik rõiva säläst, pand’ puhmõ ja kivve pääle vasta päivä kuioma. Esi istõ ka üte kivi pääle läpü perve pääl.

    Timäl olli ka hiusõ hämmä. Vanaimäl olli pakso musta kossa (patsi) vüüni. No timä lask’ ka hiusõ kossõst vallalõ ja kuivat’ näid.

    Kõik oll’ häste, a vanaimä hingekene es tiiä tuud, et samal aol silmäs’ tedä naabri sulanõ, kes tull’ läbi võso tagasi hobõsit karja veemäst.

    Vanaimä näko timä es näe, hiusõ olli näo iih. Edimäne mõtõ, mis sulatsõlõ päähä tull’, oll’ «näkk». Sis oll’ rahvas väega usklik, usuti ka näkki.

    Sulanõ pand’ kodo poolõ ajama. Kotoh selet’ tõisilõ, et läpü perve pääl oll’ «näkk» läpüst vällä tulnu ja istõ kivi pääl. Näet kos imeh õkva suvistõpühi hummogu.

    Vanaimäl oll’ aig kari lõunalõ aia. Kodotii pääl näkk’ vanaimä, kuis mõnõ mehe sinnä läpü poolõ hiile, kost timä kar’aga tulõ.

    Kotoh pernaanõ küsse:«Anne, sa olli sääl läpü man kar’aga, kas sa «näkki» ka näi?»
    Vanaimäle visati nigu kuuma vett sälgä. Pernaanõ ütel’: «Siin terve külä käve keeroh. Naabri sulanõ juhtu «näkki» nägema. No mehe lätsi asja uurma. Ütle Anne, mis sa olõt näost verrev nigu lihavõttõmuna?»

    Anne naas’ ikma. Timäl oll’ häbü, et meesterahvas om tedä ihoalastõ nännü. No sai ka pernaanõ arvo, et tuu «näkk» oll’gi timä hindä näitsik Anne.

    Anne ikk es lõpõ inne, ku pernaanõ lubasi salahust hoita. Nii es saaki kiäki tiidä, selle et pernaanõ oll’ kimmä sõnaga. Nii jäigi külä uskma, et «näkk» ilmut’ hinnäst sulatsõlõ.

    Või-olla viil parhillaki kõnõldas Pääväkeste kandih «näkist».

     
    Ei või ilman teedä
     
    Taa luu kõnõl’ mullõ Bussireise päälik, kiä kuulsõ taad umakõrda Talina-Võro liini bussijuhi käest.

    Olnu puulpääväne päiv, ku pääliinast tulnu pääle üts tordikarbiga mammikõnõ, kiä Võrro piledi ostsõ.

    Tartust tulli pääle kats tudõngit koogikarbiga ja istsõ mammi taadõ pingi pääle.
    Rahvast pall’o es olõ ja nii sai mammi uma tordikarbi hindä kõrvalõ istmõ pääle panda.

    Pikk sõit ja lämmi buss aiva unõ pääle ja nii tä sis suigaht’gi. Heräsi sis, ku buss oll’ Võrro jõudnu.

    Suur oll’ timä hiitümine, ku tordikarbi asõmõl hindä kõrvalt koogikarbi löüdse.
    Tudõngi olli nall’a tennü, karbi är vaihtanu ja tordikarbiga maaha lännü.
    Mammikõnõ ikkõ mis hirmus, hallõ oll’ kaia.

    Bussijuht pruuvsõ lohuta: «Tah bussijaama takah om puut, kost saa vahtsõ tordi osta, ikku-i, olõ-i viil maailmalõpp!»

    «Oh pojakõnõ, mis mul tuust tordist, mul oll’ karbih Miisu, kiä liinah är kuuli ja kedä ma lätsi kodomulda matma!» oias’ mammi.

    Müürsepä Külli

     
    Vana-aastaga üü
     
    Oll’ üts ammunõ vana-aastaga õdak, tallitusõ olli tettü. Tarõ oll’ hääd kuusõ ja süüke lõhna täüs. Oodõti küläliisi vanna aastakka är saatma.

    Kerigulidse vuursõ mi majast müüdä. Mul tull’ ka tahtminõ kerikulõ minnä. Algusõn oll’ imä minegi vasta, a peräkõrd lubasi. Ütel’ kimmähe, et pääle jutlust tulõ är.

    Nii ma sis teigi, et naksi inne tõisi tulõma. Tii kerikulõ läts’ läbi Ulknaoru ja läbi kalmuaia. Minnä oll’ hää, rahvast läts’ ja pelädä olõ-õs midägi. Tagasi tullõn oll’ kalmuaian inemiisi ja kündle palliva haudu pääl, a midä ma taadõpoolõ jõudsõ, tuud veidembäs inemiisi jäi. Kabõli takan es olõ inämb kedägi, a iinpuul oll’ mõtsik org. Oll’ tuulõnõ üü. Oru viirde olli är pilludu vanaaigsõ plekist krantsi ja nuu kõlisi tuulõ käen. Mul tull’ perädü suur hirm pääle, et es julgu inämb edesi minnä. Tagasi es või kah minnä, selle et imä käsk oll’ varõmb är tulla. Võti sis viimädse julgusõ kokko ja panni juuskma. Joosi nii, et inämb midägi es kuulõ. Saisma jäi koduussõ takan.

    Külälise kaiva kõik minnu imeligult, ku tarrõ lätsi. Üts sugulanõ naas’ minnu hurjutama, et tütärlats om hindä kerikun käümises nii är värvnü. Võtt’ nõnaräti ja naas’ mu põski hõõrdma, a rätt jäi puhtas. No sai nä arvo, et seo värv oll’ suurõst hirmust ja juuskmisõst.

    Kruusamäe Maimu

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Kaup umalõ rahvalõ!
     
    Haanin käve jo Vinne aol suvõl kõgõ väega pall’o turistõ. Egä kõrd astsõ nuu ümbretsõõri aelõja ka koopõratiivi puuti sisse.

    Vinne aol oll’ hääd kaupa veidü, kaupmehe mõtli kõgõpäält iks uma rahva pääle.
    Ütskõrd, ku vahtsõnõ kaup oll’ vällä säet, kõlist’ poodijuhataja miis kotost ja and’ teedä, et näkk’ aknõst, kuis üts suur buss jäl Munamäe jala pääl kinni pidi. Juhataja haard’ kitli säläst ja säädse hindä tõsõlõ poolõ letti, nigu olõsi ostja. Müüjä naas’ tälle müümä.

    Varsti oll’ puut võõrast rahvast täüs. A noil and’ uuta, selle et tuu «ostja» ost’ puha parõmba kauba näide nõna alt är.

     
    Kuis Võro naanõ mustlasõ är pett’
     
    Võro naanõ oll’ Tarto bussijaaman, kon käve ümbretsõõri ka mustlaisi.

    Äkki näkk’ tuu naanõ, kuis üts makõ näoga mustlasõnoorik õkva timä poolõ tulõ. Nigu võisõ arvada, tahtsõ mustlanõ Võro naasõl kätt kaia ja tulõvikku ette kuuluta.

    «Oi, a ti joba ennustit mullõ!» hõigas’ võro naanõ viil inne, ku mustlanõ suu sai vallalõ tetä.

    Muidoki oll’ tuu võlss jutt. Mustlanõ ai silmä peräni, a es nakka pikembält kauplõma.

    Tuud vigurit kasut’ kavval võrokas mõni tõnõ kõrdki viil, ku mõni mustlanõ tälle ligi tükse.

     
    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
     Uma Lehe sõbõr!