| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Pääliinast ja kodokotussõst | | | | Nii pall’o häid ja vastatulõlikkõ inemiisi, nigu meil tah Võromaal om, olõ-i ma viil muial nännü |
| | Es olõki tuu nii ammu, ku mul oll’ jälki pääliina asja. Tuu om iks suurõmb sündmüs: pääliinah käügis otsi ma parõmba rõiva kirstu põh’ast vällä ja seokõrd lei eski saapa helkämä.
Küsse viil targõmbidõ inemiisi käest nõvvo, kuimuudu sääl suurõh liinah ello jäiä.
Nii opati minno üttemuudu ja tõistmuudu. Taad tiidse ma esi, et sääl kõik uhkõ bussi, trammi ja trolli omma, kõnõlõmalda uhkist kohvipuutõst.
A sõs naa targõmba ütli, et tah tulõ iks «natsaid» kah massa – tuu ollõv sääne illos kommõ liinah, et ku sa olõt taksoga sõitnu vai mõnõh nooblih kotusõh söömäh käünü, tulõ suurõlõ arvõlõ veidikene pääle anda.
Ku mul oll’ vaia liinast minemä saia, es saa ma taast bussi-trolli-trammi liikmisest midägi arvo. Nii tull’gi mul takso võtta.
Tuu tsõõrit’ ja heegeld’ lõpmada aig, inne ku mi bussijaama saimi.
Ja ku läts’ arvõ õiõndamisõs, anni ma toolõ hääle herräle, mis tä küsse.
Viil inämb: ku ma ussõst vällä naksi astma, tsusksi käe kõrrast karmanihe ja võti säält kats ilosat tsukrutükkü vällä. Anni nuu sohvrilõ ja ütli tälle naarunäoga ja sulaselgeh eesti keeleh: «Siin on teile natuke natsaid.»
Ma lei ussõ takast pauguga kinni – no niimuudu, kuimuudu meil maal naa kuuri ussõ käävä – ja astsõ minemä. Sohvri jäi mullõ ulli näoga perrä vahtma.
Ku ma bussijaama sai, oll’ mul jo vahtsõnõ murõ kaalah. Mu telehvoni aku oll’ tühäs saamah. Ma lätsi sõs ütte puuti ja pallsi, et vast saasi ma kõrrast uma aparaadi saina tsusada: mul viil pikk reis iih ja asju vaia aia.
A mis nä hõela liinainemise:õkvalt nõudsõ mu käest rahha! Ma kai, et nii külh asju saa-i aia ja lei käega: vai nimä tulõva mu käest säändse tsillo as’a iist hääkeist tahtma! Terve uma reisi joosul es jõvvaki ma taa suurõ liina ulluisi är vannu.
Ja ku ma Võrolõ jõudsõ, oll’ mul õkva vaia edesi minnä. Minno jo oodõti säändseh kotussõh nigu Piusa ürgoro puhkõmaja. Kuis sinnä sõitma piät, tuud ma joht es tiiä.
Lätsi jälki taksojuhi mano ja uurõ timä käest, a taksojuht kah tiiä-es. Nii käve ma üte man ja tõõsõ man, a targõmbas es saa sukugi.
Sõs võti nõus minnä bussijaamast api pallõma. Tah oll’ üts verevide hiusidõga näüdsik, Laine Maia.
Tä otsõ kõrraga vällä targa raamadu ja ai sõrmõga järge. Veidü aigu ildampa tä jo kõlist’ uma telehvoniga raamatust saad numbri pääle ja küsse perrä, kuimuudu hädäline puhkõmaja mano saa. Hää inemine kirot’ mullõ viil aadrõsi paprõ pääle ja suuvsõ hääd reisi.
Ku ma jo sinnäpoolõ minemäh olli, oll’ mu süä nii pall’o tsälgäh, et ma iks taa kandi inemine olõ!
Nii pall’o häid ja vastatulõlikkõ inemiisi, nigu meil tah Võromaal om, olõ-i ma viil muial nännü.
Pääliinah oll’ näil rassõ mu telehvoni akut laati, a Võromaal es piä inemine pall’os uma raha iist kõlista, et hädäline saasi edesi minnä!
| | Mis sa arvat? |
|
|
|
