| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Joulu aigu saa massinamehest joulumiis | | | | Nutovi Mirjam |
| | | | | | Jouluvana Rätsepä Lembitu leevätüü om massinidõ kaeminõ. | | | | |
Joulu aigu oll’ Põlva mehel Rätsepä Lembitul (47) kipõ tüüaig: joba 25 aastakka käü tä jouluvanas. Jouluvanno siäh om tä peris kõva tegejä: võit’ seokõrdsõ jouluvanno talvõmängu Pärnuh.
Jouluvanno talvõmängu om sääne ettevõtminõ, koh jouluvana tulõva kokko, peetäs tsõõriklauda ja võetas mitmõvõistlusõl mõõtu. Võistlusõl tulõ postikotti hiitä, vankritsõõri tougada ku suusata.
Et inne pühhi lummõ es olõ, tull’ joluvannol puusuusõga muta piteh sõita. Muidogi hinnati ka tuud, määne jouluvana om kõgõ jouluvanaligumb. Lembitu sõnno perrä om üts õigõ jouluvana sõbralinõ, karm ja õiglanõ. Esi kuts tä hinnäst reipas jouluvanas, kiä om viil peris noorõkõnõ.
Jouluvana oll’ Lembit edimäst kõrd sis, ku alost’ näütlemisega. «Ku ma jouluvanno kokkotulõkilõ lätsi, oll’ mul uma nimi olõman – Ärni. A et kokkotulõgi kõrraldaja jouluvana nimi oll’ Ärbi, sis ma kai, et na omma väega ütesugudsõ nime ja nii saa-i. Üts koolipoiskõnõ ütel’ mullõ umal aol, et ma olõ Umblõja ja nii saigi taa mullõ nimes,» kõnõlõs Lembit.
Jouluvana piät olõma peris hää näütlejä. Lembitulõ taa asi passis ja tä tege näütemängu ka muul aol: mäng Vahtsõ-Kuustõ näütetsõõrih. «Parhilla, ku inemiisil omma kipõ ao, om rassõ truppi kokko saia, a iks käüdäs kuuh ja tetäs asi är. Ku saias tükk selges, sis käüdäs väläh ja näüdätäs tõisilõ kah,» kõnõlõs tä. «Jouluvana mängmine om mu jaos näütekunsti üts osa. A lava pääl rollih olõminõ ei olõ nii hää, ku joluvana mängmine:sääl tulõ jutt kotusõ pääl vällä märki ja kõgõ oma egä ülesastminõ esimuuudu.»
Leibä tiin massinidõ kaemisõga
A leevä-ammõt om taal sõbraligu olõmisõga mehel hoobis tõistsugumanõ – massinidõ tehniline ülekaeminõ. Perämädse viis aastakka om tä olnu Põlva tehnilidse ülekaemisõ punktih tüül. Inne tuud oll’ Vahtsõ-Kuustõ koolih oppaja ja direktri ni juhtnu ka Põlva keskkuuli.
Sündünü om Lembit Tõraveren – tuu om tsillokõnõ kotos Elva ja Tarto vahepääl. Põlva kanti tull’ tä 1982. aastagal, ku lõpõt’ pedagoogilidse instituudi, sai käsitüüoppaja ja matõmaatigu-füüsigu paprõ.
Naasõ võtt’ Lembit Vahtsõliina kandist. Võro kiil om tälle esihindäst külge naanu. «Inemise kõnõlõsõ ja sõs äkki lövvät, et mõistat kah kõnõlda,» seletäs tä.
Himo om mäesuusataminõ
Et Lembit om kasunu säändse kotussõ pääl, koh mäe omma ümbretsõõri, sõs poiskõsõst pääst tä talvõl mugu suusat’. «Selle mullõ mäe väega kalli ommaki,» arvas Lembit tuu kotsilõ, mille täl parhilla himo mäesuusatamist tetä om.
Küsümise pääle, kas täl ka miil hallõ om, et Eestih lummõ olõ-i, ütel’ kangõ miis, et täl om vahtsõaastakuu lõpuh üteh ummi sõpruga kimmäs plaan Austriahe minnä, koh nä 3000 meetri korgusõst mäest alla nakkasõ laskma.
Lembit kõnõlõs, kuis tä oll’ üte sõbra üle naardnu, ku tuu kaivas’ väsümise üle pääle mäkist allalaskmist.
«Ma ku füüsigat opnu inemine es saa taast as’ast arvo: nõstuk vii jo inemise mäkke üles – sis tä tüüd ei tii – ja raskusjõud tuu tä tagasi alla: jälki tüü tegemist ei olõ! A ku ma esi olõ sõitman käünü, saa ma arvo külh, minkast taa väsümine tulõ,» muhelõs miis.
Umast parhillatsõst tüüst mõist Lembit niisama helkvide silmiga kõnõlõda nigu jouluvana ammõdist vai mäesuusatamisõst.
«Meil om hää kollektiiv, ku vaihõl om tüüvahe, sõs mõistõtas väega häste lõbusa olla. Iks proomitas ütstõsõlõ määnegi uutmalda nali tetä. Näütüses võtat määndsegi tüüriista peio, et uma egäpäävätüüd tetä ja sõs avastat, et massin tüüdä-i. Taa om päämine vimka – kiäki om patarei vällä võtnu,» kõnõlõs nal’ast luku pidäjä miis.
«A kundõdõga proomitas meil väega sõbraligu olla. Ku massinal om iks määnegi muting man, püvvämi tuud nii üldä, et inemisel halv ei saa: inemine piät siist är sõitma tiidmisega, et tä sõiduriist om kõrran,» märk Lembit ja ütles, et tä tüü man omma säädüse ette kirotõdu ja timä asi om näist kinni pitä.
Perämidses küsse ma Lembitu käest, midä tä soovisi, ku saasi kuldkalakõsõ kätte.
«Ma saadasi kuldkalakõsõga määndsegi riuka vai tervitüse umilõ sõbrulõ. Tõõsõs võisi kuldkalakõnõ mi elo energeetika poolõ päält kergembäs tetä: ku energiä om hää hinna iist käeh, sõs saat kõkkõ perräjäänüt niisama tetä,» ütel’ Lembit.
| | Mis sa arvat? |
|
|
|
