| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Viil viläkummist ja viivaadist | | | | Kae ka 5. ja 19. joulukuu Umma Lehte | | | Taa um täpsäle viläkumm. Mul esä ütel’ taa kotsilõ vilätrumm. Ma tiiä selle, et meil oll’ ka sääne aidan, nisuteräki olli viil seen. Kaas oll’ kah, sääne valtsilõigatuidõ viiriga, et häste sünnüs pääle.
Viivaat, millega katla mano vett veeti, oll’ kah pia säändse kujoga, pikk, a kas oll’ tett lavvost vai väll’ä raot ütest tüküst, tuud ei olõ meelen. Tuul oll’ kah mulk pääl, kost vesi sisse valõti. Vällä lasti arvada punnist.
Vankri oll’ pikkä last ja kats hobõst oll’ iin, üts hopõn es jõvva vitä, säändse määndse külävaihõtii sügüse olli.
Mu esä Navi Ferdinand oll’ kõva vanavarakorjaja muusõumilõ. Vei raamatit, pilte, vanno asju, sainakelli, suurõst jaost Võro muusõumilõ.
Tuukõrd oll’ muusõumi miis Kenk, timä allkiräga viitungit oll’ esäl suhvlin sato.
Mi vilätrumm sai kah muusõumilõ. Määndsele, tuud joht ei mälehtä, olli sõs koolin, egä as’a ärviimist es näeki. Peräst kuuli.
Esä oll’ väega aoluu-huvilinõ, tä kõnõl’ väega pall’o vanast aost.
Ma võisi kah kats nädälit ilma söömäldä naid vanno juttõ aia, a inemine om täpsäle nii laisk, ku täl lastas olla.
Jõeloo Imbi Vagola küläst
| | Mis sa arvat? |
| Jutujakku vana ao pillimehest Eedust | | | 19. jõulukuu pääväl ilmu Uman Lehen Mandli Sulõvi jutt Uibo Eedust. Ku ma tuud loi, sis tull’ kangõ tahtminõ umalt puult kah viil midägi mano üteldä – vot nii hää ja huvitava inemise olliva Eedu uma Roosiga ja mälestüse säändsist inemiisist ei kao.
Eedu Roosiga olli tutva joba mu vanõmbilõ, kellega kuun sai sääl tihtsäle käütüs, sis ku ma viil poiskõnõ olli. Pääle mu vanõmbidõ surma, joba täüsmehen, ja esiki sis, ku naasõ võti, es jää mi tuu perrega võõras. Nä olliva väega lihtsä ja hää süämega inemise. Latsi näil es olõ ja tuuperäst olliva nä väegä rõõmsa, ku näil kiäki külän käve.
Roosi pruumsõ meile kõgõ esitettüisi sahvtõ, salatiid ja präänikit kostis pakku. Ku muud parõmbat es juhtu olõma, sis paksõ värsket umaküdsetüt leibä vai kesväkaraskit piimäga. Tuu oll’ delikatess:midä su hing viil taht.
Eedul oll’ jälki pakku esitettüt puskarit, mis oll’ tihtsäle mar’a- vai tammõkoorõleotusõga tettü ja või üteldä, et eski pall’o parõmb ku mõnõ konjagu. Tä oll’ tõtõst meistrimiis õga ala pääle.
Kooliharidust näil kummalgi es olõ, vai oll’ sis, et klass vai paar, a kirota nä iks kuigimuudu mõistsõva. Ku suurõmbidõ nummõrdõga tegemist tull’, sis jäi külh Eedu hättä. Ütskõrd ma küsse, et mis aastal sa sündünü olõt, sis tä raput’ pääd ja ütel’, et ei tulõ inämb miilde, tuu oll’ nii ammu.
Ütskõrd Eedu puul istmise aigu, ku pruuvsõmi timä mõnusat mõtsakohinat, küsse ma, et milleperäst teil latsi ei olõ? Et kas ei olõ tahtnu vai? Eedu sis tekk’ as’a selges, et olõsi iks tahtnu külh, a Roosist ei ollõv asja – ei jäävät külge.
Mu arvamisõ pääle, et või-olla ei olõ sust asja, ütel’ Eedu nii puul-salahuisi, et timä man vika olla ei saa. Tä oll’ lasknu ütskõrd kah ütel pruuvi, kellel om pall’o latsi, a ei midägi – iks es saa asja. Mul es jää muud üle ku uskma jäiä: külh tä mõistnu latsi kah tetä, ku tä kõgõ muu pääle meistri oll’.
Ja meistrimiis oll’ tä tõtõstõ. Et tä kandlit ja viiulit tekk’, tuust oll’ kah eelmisen luun juttu. A et nuu pilli tulli vällä põlvi vaihõl, piaaigu kirvõ ja saega, selle et peenembä puutüü jaos oll’ täl vast mõni umatett kaabits vai raspli, sis või julgõlõ üteldä, et piät olõma suur meistri.
Ku ma sinnä juhtu minemä, sis tä otsõ õkva kandlõ platsi ja pallõl’ mul är timmi. Ku sis viiul hellü sai, läts’ mängus vallalõ, kuna tä viiuli and’ mullõ ja esi istsõ kandlõ taadõ.
Päämidselt tahtsõ tä mängi ütte vanna polkat «Kikas-Likas», mille olli kunagi ammu esä käest opnu.
Muiduki mõistsõ tä esi kah pilli är timmi, a tuu võtsõ rohkõmb aigu. Ja ku tuu kannõl oll’ joba kavva saisnu ja nii timmist är lännü, et koskilt otsast inämb õigõt hellü kätte es saa, sis tull’ minnä tuud õigõt hellü koskilt otsma. Õnnõs elli Kuura Ruudi (Otsa Rudolf), kellel oll’ kah koton sõrmkannõl ja kitra, paar verstä kavvõmban.
Saanu säält sis õigõ «la» tooni, tull’ Eedu ruttu kodo poolõ ja ümisi tuud õigõt tuuni nii kavva, ku ma kandlõ pääle sai tä paika panda.
Ütskõrd oll’ tälle kiäki tii pääl vasta tulnu, naanu juttu ajama ja Eedul oll’ uma «la» tuun segi lännü. Pääle tuud meisterd’ tä hindäle pedäjäpuust säändse ristipuu, kos oll’ katõ kandlõpulga vaihõl jupp traati, midä sai nii pall’o pingulõ tõmmada, et õigõ helü kätte sai. Nii nutikalõ sai Eedu elon pall’o asju juundõ.
Olõsi säändsel mehel hää haridus ja kõrraligu riista, olõsi tä imet tennü. Tä nuput’ hindäle esiki vihtlõmisõ massina. Sanna sainu sisse puursõ paar mulku, millest telg läbi käve.
Tele külge sannalava kotsilõ pand’ sis uma portsu sannavihtu. Tele otsa saina taadõ pand’ vändä. Roosi sis ai vändäst ümbre ja viha mugu käve vops ja vops vasta ihho.
Ma ei tiiä, kas Roosi kah tuud vihtlõmismassinat pruuksõ vai ei. Tiiä õnnõ tuud, et tõnõtõsõ jaos olli nä valmis tegemä kõik, ütskõik ku nal’aka vai lihtsämiilse näide tegemise tõisilõ kah es paistu. Nä vist es olõ elon kunagi umavahel tõrõlnu. Kõik tu vallalinõ miil ja lihtsämeeline olõk (hään mõttõn) tekk’ nä väega armsas. Ei üttegi salatsõmist, keerutamist egä as’a ilosambas tegemist näide puult es olõ.
Ütskõrd tahtsõva määndsegi filmimehe tetä lühkeist filmi maaelost ja lihtsist inemiisist. Ei tiiä, kost nä haisu nõnna saiva, et õkva sääl, Eedu ja Roosi man om tuu jaos hää kotus. Ja tettigi film, kos oll’ midägi pistmist ka tsia tapmisõga. Perän olli filmimehe kõnõlnu, et nii lihtsit ja loomulikkõ inemiisi om harva löüdä.
Säändsit inemiisi ei suta surm ka eräle kisku. Tuud ütel’ ka joba eelmidse luu kirjapandja, et paar päivä perän Roosi surma läts’ Eedu tälle perrä. Nii sis lätsiki katõ nii esierälidselt hää ja umaperälidse inemise iho kuun hauda ja hinge kuun taivalõ.
Pähna Raimond Viitinäst | | | | Mis sa arvat? |
| Minke näütüst kaema | | | Käve Kandlõn naasõ Ailiga kaeman Nerva näütüst «Lambist võet». Oll’ uskmalda illos kaia maalingidõ koko, kos lambipirn kas õkva vai ümbrenuka egä pildi pääl paistus.
Palaja pirn and valgõt ja lämmind, tuuperäst omgi noidõ ummamuudu pilte seen Jumala looming. Päiv om ku lamp ja vot tuud asja om vaia egälütel säält vällä lukõ. Tuu jaos varugõ õks tsipa aigu.
Kellel viil om käümäldä tuu esieräline näütüs, pruuvgõ uma silmäga üle kaia. Näütüs om üleväl Võro liinagaleriin 5. vahtsõaastakuu pääväni.
Mandli Sulõv
| | Mis sa arvat? |
| Rõõm Umast Lehest | | | Ma elä säändseh küläh, koh eläse suurõmbat jako vigadsõ ja naasõ, kiä omma pensionil. Mõni ütsik miis eläs kah, nigu kikas lilliaiah. Kesk küllä om postkast, kohe pandas aolehe. Säält vinnas õgaüts esi lehe kodo.
Pääle taad suurt jutuvõistlust, mille Uma Leht kõrrald’, lätsi ma lehe perrä. Kavvõst jo näi, et külänaasõ küküti postkasti all nigu kana orrõ pääl, Uma Leht peoh. Jo kavvõst rööge minno.
Mõtli hindä ette, et mis jant taa külh om? Ku jõudsõ näide mano, palssi naasõ, et ma loesi Uma Lehe näile otsast otsani ette, mul palavat lugõminõ parõmbahe vällä.
Naksi sõs lugõma. Naasõ kõik kulssi, suu ammulõ ja pitsiti peenükeist naaru. Vahepääl oll’ hiilnü sinnä ka üts miis kullõma. Tuul mehel läts’ kah vunts katõsaa pääle.
Ku ma lugõmisõ lõpõti, kiti kõik kullõja väegä Umma Lehte ja lehe toimõndajit. Pääle säänest tseremooniat läts’ õgaüts umalõ poolõ, nägo lakja naaru ja süä rõõmu täüs.
Singa Liira Missost
| | Mis sa arvat? | | |
|
|
|
