| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Ilma püssäldä jänessejaht | | | | Uma Lehe suurõ jutuvõistlusõ võidujutt! |
Elämi mõtsa veeren ja siinkandin om väega pall’o mõtseläjit: kitsi, jänessit, tsiko, rebäsit, ilvessit ja eski karrõ olõvat.
Nä kõik omma ilosa kaia külh, a nä rõipõ tüküse ka pall’o kurja tegemä. Ma olõ talvõl kõgõ tsirkõ ja eläjit süütnü, a mis sa tiit, ku osalõ noist miildüse kodoaia puu ja puhma rohkõmb. Nii es olõki meil kah muud tetä ku võtimi pini ja naksimi aida tegemä. Kae, pini hellü iks pelksivä ja aid sai kah piaaigu valmis, õnnõ hoovipuulnõ ots jäi viil tetä. Kõik oll’ illos ja hää ni talv võisõ tulla.
Sis juhtu meil üts väega hallõ lugu. Mi aastanõ nuur illos esäne kollisorti pini kattõ ütel pümmel talvõõdagul är, kattõ nigu olõsi maa tä är niildnü, kiäki es olõ kuulnu ega nännü. Mõni arvas’, et äkki sei ilves är vai jummal tiid, mis täst sai.
Kae, a tuu asi om iks nii, et mis ütele halv, om tõsõlõ hää. Et meil inämb pinni es olõ, tuust sai jänesse ruttu arvo. Või taivanõ arm, ku ma ütel pääväl näi, et aid om kõik jänesse jälgi täüs. Kõgõ hullõmb oll’ tuu, et viltkirsi puhm oll’ õkva nigu hekikäärega är pöetü, ümbretsõõri suur sitarada nigu olõsi sada jänest pidol olnu.
Naksi sis asja uurma ja sai teedä, et kuradilise olli takanpuul aiavärehti ja posti vahelt löüdnü suurõmba mulgu, kost olli rõõmsahe sisse ja vällä käünü, et rada takan. Tsusksi sis aiamulgulõ saiba ette, esi mõtli viil, et ega nä põrgulisõ üle hoovi iks ei julgu tulla.
Õdagu es tulõ und, vahtsõ televiisorit, latsõlatsõ ja miis joba magasiva. Vällän oll’ täüskuu ja tähe joba hilksi taivan. Oll’ joba kesküü, ku mõtli, et lää õigõ kae, kas jänesse omma jälki platsin. Tsusksi esikust pallidõ jalgo otsa suurõ vildikaloski ja võti ussõ kõrvalt millegiperäst luvva kah viil üten.
Ja kae räbäkut, mis mu silmä pidivä nägemä! Jänesse olli aian. Kos läts’ madinas vallalõ, üts põrot’ üle hoovi, kae, et alla ei jää, tõõnõ juussõ tuu aiamulgu poolõ, kohe ma päivä saiba ette olli tsusanu. Kae no naas’ nalja saama. Pruuvsõ mis tä pruuvsõ, a kõik aig pääga vasta saivast.
Ma joosi kohva-kohva, undruguhand jalgo vahel ja kaloski lummõ täüs, luvvaga jänest rehkmä. Kae kos sis võtt’ vungi sisse, mõtõl’, et põrotas õkva aiast läbi, a tutkit, kinni jäi. Edimäne puul oll’ vällänpuul ja tagomanõ seenpuul aida.
Millegiperäst lätsi esi kah nigu ekstaasi, rehässi mito kõrda tälle luvvaga, a mis kinni tuu kinni. Ei tiiäki, kost ma tuu julgusõ võti, a mõtõ tull’ hää ja tettüs kah sai. Võti sis üte käega täl põrgulisõl läbi aia kõrvost ja tõsõ käega tagajalost kinni ni kätte ma tä sai. Mõtlõ, ma ei olõs elon usknu, et üts tsillokõnõ eläjäluum nii hirmsat hellü või vällä aia. No helü perrä olõsi võinu arvada, et tsika tapõtas. Terve külä helisi ja esi vinnü mu kässi vahel vast kats meetrit pikäs.
Mõtli, mis ma tii, tarrõ es julgu tuu hulluga miist appi kutsma minnä: mis sis ku vallalõ päses! Sis tull’ miilde, et mul jo tõõnõ jänessepuur tühi, tsuska sinnä, esi mõtli joba mõtsjänesse praadi pääle.
Lätsi sis kuuri poolõ, jänes pasund’ iks edesi ja ku hirmsa punnsilmä täl viil olli, õkva hirm tull’ pääle. A jälki es lää mu plaan nii kuis tahtsõ. Es olõ meelengi, et päivä olli tühä puuri haino täüs topnu, et hää lähkust haino tuvva, ku umma jänest söödä.
Egä midägi, lei sis jänesse tagomadsõ jala hindäle kintsõ vaihõlõ ja naksi vabassaanu käega haino vällä kakma. A kae, mõtsjänessel omma kõrva pall’o lühkumba ku kodojänessel, ega mu peost naid piaaigu vällä es paistuki ja ma es tulõ tuu päälegi, et tä mullõ edimäidsi käppiga käevardõ kah või lüvvä.
Mul pässi tuu kribimise pääle kõrva peost ja jänes sattõ kintsõ vaihõlt kah vallalõ. Jänes oll’ joba peris hullus lännü, hüpäs’ puuriida otsa nigu kass, a es jää pidämä. Sattõ nigu määnü upin puu otsast alla.
No oll’ mul kah joba süä täüs lännü. Ma olõ sääne suurõmbat sorti naistõrahvas, lei sis hinnäst jala harki ussõmulgu pääle ette ja röögäti kah, et siist sa nuhtlus joht vällä ei lää, a sattõ hoobis ijä pääle käpile ja jänes kattõ küünü põrmandu ala nigu tuulispää.
Ma olli kõrraga nii är väsünü, käevars katski, põlvõ lahki, jala külmeti nii mis hirmus.
Kell oll’ vast joba katõ ümbre, ku tarrõ sai. Inne tuud panni viil küünü ussõ seen olõvalõ kassimulgulõ kasti ette, et las tä sink sääl ku taht, esi tä tahtsõ tuud. A jänessest es olõ inämb kippu ega kõppu. Keväjäni oll’ rahu, ümbre aia es olõ kah inämb üttegi jälge.
A mu miis sai kõtutävve naarda. Ütel’, et tuust rahmõldamisõst olõsi hää filmi saanu.
| | Mis sa arvat? |
| Armõdu viisakas miis | | | | Uma Lehe jutuvõistlusõ latsi võidujutt |
Jutt om kuultu vanaimä käest, kiä tüüt’ gaasikontorih. Petserih juhtu gaasiavarii ja Põlva mehe pidi minemä sinnä appi. Läts’ sis üts miis üte mutikõsõ mano ballooni vahetama. Vahetõdigi är ja mutikõnõ tennäs’:
«Kulla pojakõnõ, aitüma! Tulõ süü, ma tei õkva värskekapstasuppi!» Miis tennäs’ ja istõgi söögilavva taadõ, viisakusõ peräst vai nii. Olõ-õs õigõt isso olnu. Ja ega tuud saaki-is tulla kah – supikausih ujosi leeme pääl priskõ kapstavagla. Miis oll’ nigu kits katõ kuh’a vaihõl – süvvä vai ei? Kuimuudu sa hing är ütlet, ku sai maaha istutus ja tennätüski? Midägi, ammut’ kulbiga supi umma taldrikuhe, tõugas’ vaklu luidsaga veerekese poolõ ja mugu sei. Ku kannatus otsakõrral oll’, saistas’ pistü ja tennäs’ viil kõrra. Mutikõnõ tahtsõ teedä: «Kas oll’ hüä? Ma panni pall’o lihha sisse!» Miis kitte: «Tuu jo vana asi, kapstas lihalda ei käü! Hüä, iks hüä!»
Ku tuu miis umma luku tõisilõ kontorih selet’, es jõvva nuu är imehtä. Näile oll’ innembi tiidmäldä, et näide ammõdiveli nii armõdu viisakas meesterahvas om.
Liini Hedy, Vilustõ Põhikooli 7. klass | | | | Mis sa arvat? |
| Niigrilugu | | | | Ruitlasõ Olavi, leheniigri |
| | Minno ajava mi tuima ütiskunna ütsigu üleherksä punkti vihatsõs. Omma as’a, minkast või kõnõlda ja omma as’a, midä puttu või-i.
Näütüses ilda aigu olnu Kanal 2 saatõn Top 10: Kojamiis ja Riisalu Aivar võti niigriteemä üles, Riisalu tõi näüte De Luna ja Emelai kotsilõ, ütel’ näide kotsilõ «pigi» ja pidi tarvilidsõs kõik tuud värvi mehe narkootiguäri iist saina viirde panda.
Umbõ jama tull’. Riisalu pidi andis pallõma, Kanal 2 pidi andis pallõma ja ma ei tiiä, kiä viil andis pallõma pidi. As’a iva om sääne, et umalõ naabrilõ võit päähä sittu, a ku sa ütte musta miist, vai viil hullõmb, juuti, arvostat, om suka pistets.
Üts nuurmiis, kiä internetiportaalin Minut «Juudi ahjo» kirot’, sai kaala kohtuas’a ja trahvi. Mi saimi jälki nätä, et uma konstitutsiooniperädse sõnavabadusõga võimi kõgõ rohkõmb perset pühki.
Ma ei usu kuigi, et ütski kõrran mõistusõga miis vihkasi niigriid vai juutõ ku inemiisi. De Luna ja Emelai sugutsit valgit om meil hindälgi kooni-maani.
Nuu mõnõ sitadsõ Iisraeli kodanigu, kiä parhilla Tal’nan perädüsuurõ narkootigulaari siiätuumisõ iist kohtu all omma, ei esindä kah kõigi juutõ arvamist narkoäri kotsilõ.
Millen sis asi?
Kõgõ takan om poliitiga. USA toega Iisraeli, alalõpmalda sõta pidävä riigi jaos om väega kasulinõ arvaminõ, et nii juudi ku jumala nimme niisama suuhtõ võtta ei või.
Juudiõigusõ ekstremisti ja sõna «holokaust» omma Iisraeli valitsusõ ja rikkide juudi ärimiihi jaos täämbädse pääväni taiva kingitüs, mille taadõ saa kõik sita är matta. Proovi sa meid puttu, kaegõ kuis mi kannatanu olõmi!
Niigritega om sammamuudu. Näide ahistaminõ om joba tükk aigu tagasi är lõppõnu, a et valgõ inemine kunagi lehmä kõrval orja pidi, piät tä no häbü peräst musta mehe perset aoluu lõpuni uma roosa alandligu keelekesega lakma.
Millegiperäst pandas inemise arvama, et juut om kas sis persest kõrvõtõt vai pistürikas kitsõhabõnaga põrgukavval vanamehenäss.
Mille ei näüdädä telekan filme lihtsist ja vaesist juudi perrist, miä näüdänü, et tegemist om inemiisiga?
Mille näüdätäs Ameeriga filmen niigriid päämidselt ku püssäga gängimõrtsukit?
Näüdäke, juudi ja niigri, hinnäst meile ku inemiisi, sõs teid inämb «ahjo» ei aeta. Selle, et inemise tapminõ om inemise jaos väega rassõ!
|
| Tossu-Tilda pajatusõ | | | | Halvast saat jako halvaga | | | Üten suurõn liinamajan oll’ katõl noorõl tütrigul kortõr, kon miildü nuurmiihil külä pääl kävvü. Pido läts’ vahel nii suurõ huuga käümä, et larm kuuldu kalitori pääle.
Trepikuan hoitsõva provvakõsõ kõrvu kinni ja siunsi nuuri inemiisi ülemeelikut olõkit.
A sääl majan elli ka miis, kinkal oll’ väega kõva helü. Ütskõrd, ku trepikoda oll’ jäl hirmsat larmi täüs, läts’ tä tütrige ussõ taadõ ja röögät’. Tarõn oll’ õkva sääne vaikus, nigu ei olõsi sääl üttegi inemist seen olnu.
«Halva tulõ iks halvaga vällä aia!» kitte miis umma tarkust.
|
| | | Vällämaa munnõst | | | Säästumarketin uursõ vanamemm karpi, kon seen oll’ kümme kanamunna. Munnõ valima tull’ viil üts noorõmb naistõrahvas.
«Naa omma vällämaa muna,» ütel’ tä vanamemmele. Muna olli peri Leedumaalt.
«Kuis nuu võõramaa tibukõsõ ka munõsõ?» tund’ vanainemine huvvi. «Õkva nigu mi Eestimaa kanakõsõ. Muud vahet ei olõ, ku kaagutasõ õnnõ leedu keelen,» arvas’ noorõmb naanõ. | | | | Mis sa arvat? | | |
|
|
|
