| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Kõva käsitüümemm Mõnistõst |
| | | | | | Jalaja Aino sai peenembä käsitüü raamadu perrä selges sis, ku lats joba suurõs kasvatõt. Mõnistõ ja Varstu kandi käsitüünaasõ omma Aino käest pall’u nõvvu saanu. | | | | |
Mõnistõ naist Jalaja Ainot (80) tuntas nii Varstun ku Mõnistõn ku kõvva käsitüütegejät. Sukkõ ja kindit om tä joba latsõstpääst kudanu, a peenembä käsitüü sai raamadu perrä selges sis, ku lats jo suurõs kasvatõt.
Aino alust’ raami pääl villatsidõ rätte kudamisõga. Peelepuid es olõ jo. Sis sai tä 25 rubla iist naabrikülä memme käest peele osta, naas’ vaipu ja rahvarõivit tegemä. Laudan olli lamba, säält sai langa.
«Tutva ütli külh, et mis sa naist rahvarõivist tiit? Kellelegi olõ-i sääntsit vaia. A sis mõnõ aasta peräst oll’ vaia nii rahvatandsurühmäl ku koolil. Sis tulli rahvarõiva muudu.
«Ma olõ tennü pulgaga umbõs 35 vüüd,» om juubilar uhkõ. Uma rahvarõiva om Aino täämbädses jo latsõlatsilõ lakja jaganu.
Mõnistõ ja Varstu maanaisi seldsi ja kotusõpäälidse käsitüühuvilidsõ omma Aino käest pall’u api saanu. Ku kangast om üles veet vai rahvarõividõ tegemise man api vaia, sõs om Aino alasi käsitüüraamadu ja oppaja iist olnu.
Kangakudamist om Jalajasõ Aino kümme aastat ka Mõnistõ muusõumi opipäivil iist vidänü. Tuu iist om muusõum Aino talutöie meistrijuhendajas nimmanu.
Käänüline elukäük
Papridõ pääl sais, et Aino Jalajas om sündünü 26. märdikuu pääväl 1926. aastal. Tegeligult sündü Aino mõisamoonakõisi perrede paar päivä inne tähtaiga. Olli lihtsäle säändse ao, et es saa tuud õigõt päivä sündümise papridõ pääle kiruta.
Aino elun om olnu viil andsakit juhtumiisi – tä lõpõt’ Vahtsõ-Roosa algkoolin 6. klassi, a mõnõ aasta peräst saiva võimu vinläse, Eesti Vabariigi haridusõst peetä es inämb ja Aino pidi viilkõrd kuus aastakka koolin käümä.
Aino olõssi ka Võru liina keskkuuli tulnu, a vanõmba es jõvva umma nellä last nii korgõlt koolita. Ku tetti Vahtsõ-Roosa külänõvvukogu, sai Aino sekretäris. Edesi tull’ meheleminek, poig Raivo, mehe haigus ja ütsindäjäämine. Ka tõsõ mehe vei haigus.
Mõnistõ naist Jalaja Ainot (80) tuntas nii Varstun ku Mõnistõn ku kõvva käsitüütegejät. Sukkõ ja kindit om tä joba latsõstpääst kudanu, a peenembä käsitüü sai raamadu perrä selges sis, ku lats jo suurõs kasvatõt.
Aino alust’ raami pääl villatsidõ rätte kudamisõga. Peelepuid es olõ jo. Sis sai tä 25 rubla iist naabrikülä memme käest peele osta, naas’ vaipu ja rahvarõivit tegemä. Laudan olli lamba, säält sai langa.
«Tutva ütli külh, et mis sa naist rahvarõivist tiit? Kellelegi olõ-i sääntsit vaia. A sis mõnõ aasta peräst oll’ vaia nii rahvatandsurühmäl ku koolil. Sis tulli rahvarõiva muudu.
«Ma olõ tennü pulgaga umbõs 35 vüüd,» om juubilar uhkõ. Uma rahvarõiva om Aino täämbädses jo latsõlatsilõ lakja jaganu.
Mõnistõ ja Varstu maanaisi seldsi ja kotusõpäälidse käsitüühuvilidsõ omma Aino käest pall’u api saanu. Ku kangast om üles veet vai rahvarõividõ tegemise man api vaia, sõs om Aino alasi käsitüüraamadu ja oppaja iist olnu.
Kangakudamist om Jalajasõ Aino kümme aastat ka Mõnistõ muusõumi opipäivil iist vidänü. Tuu iist om muusõum Aino talutöie meistrijuhendajas nimmanu.
Käänüline elukäük
Papridõ pääl sais, et Aino Jalajas om sündünü 26. märdikuu pääväl 1926. aastal. Tegeligult sündü Aino mõisamoonakõisi perrede paar päivä inne tähtaiga. Olli lihtsäle säändse ao, et es saa tuud õigõt päivä sündümise papridõ pääle kiruta.
Aino elun om olnu viil andsakit juhtumiisi – tä lõpõt’ Vahtsõ-Roosa algkoolin 6. klassi, a mõnõ aasta peräst saiva võimu vinläse, Eesti Vabariigi haridusõst peetä es inämb ja Aino pidi viilkõrd kuus aastakka koolin käümä.
Aino olõssi ka Võru liina keskkuuli tulnu, a vanõmba es jõvva umma nellä last nii korgõlt koolita. Ku tetti Vahtsõ-Roosa külänõvvukogu, sai Aino sekretäris. Edesi tull’ meheleminek, poig Raivo, mehe haigus ja ütsindäjäämine. Ka tõsõ mehe vei haigus.
| | Mis sa arvat? |
|
|
| | | Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
