| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Oodami Suurt Pelgäjät! | | | | Ruitlasõ Olavi, julgõ miis | | | Pia tulõ Eestimaalõ maailma kõgõ pelgäjämb miis.
Ütsindä timä jaos om kinni pant terve Radissoni hotell, hotelli ümbrekunda tuvvas tsimmendikamakist barrikaadi, tervest Eestist tulõ tedä valvma 1200 politseid ja nigu tuust viil veidü olõsi: pelgäjä miis võtt egäs juhus Ameerigast viil 1000 politseid mano. Kae, kos om mõnõlõ elo armas! Sääne ei saa kuigi inemise muudu surma saia – taht, sis sõit talvõl suvõkummõga, Ameeriga ja mi holdo pühkvä luvvaga kipõstõ lumõ tii päält iist. Sääne miis ei jää esiki haigõs, selle et õhk om inne pisiläisist puhtas tett, viimäne ku üts.
Ei saa vihmaga likõs kah! Tuun mõttõn, et külmetäsi, selle et pilve omma Bushi kotsilt lakja aedu ja päivä peetäs nii kavva, ku miis Tal’nan om, üllen kinni, et maailma pelgäjämb tagaots lämmi püsüsi.
Bush om kõgõ suurõmb täht, kiä Eestihte kunagi tulõman om. Siin om nättü Tsäksoni Maikelit, Madonnat ja Pinki, kiä võti hindäga ilmaldu uhkõ valgusehvekti ja tulõmassina üten. Persele üts valgõndõt Tsäksoniniigri, a valgusehvekti olli külh kaemist väärt. A om kimmäs, et Bush ei võta üttegi ehvekti üten.
Bush pelgäs suurt valgust ja pauku nigu tuld. Bush pelgäs tuld kah. Ja suitsu. Selle et kon suitsu, sääl tuld ja kon tuli, ei olõ pauk ka kavvõn. Ilda aigu võeti säädüs vasta, et latsilõ ei või inämb vahtsõaastarakettõ müvvä. Vällä es üldä, mille, a tuu om niigi teedä – pelätäs, et mõni koir poisiklunn tsuskas Bushilõ paukherne perse vaihõlõ ja sõs om skandal rahvusvaihõlinõ.
Jah, peräst 11. süküskuu päävä kaubanduskeskusõ pauku omma mehekesel kõrva täämbädse pääväni lukun. Ei kuulõ inämb süäme hellü ja kamandas uma mitmõtuhandõpäälidse turvamiihi kaëa vaihõl ummapääd.
Ei tiiä, kas Tal’na linnujaaman kah midägi tetäs, et julgõmb olõsi? Et mõni muslimipoiss lindama es tüknü. Ega tä sõs linnukiga joht Sakala keskustõ es põrotanu, miä tennü hulgalõ inemiisile häädmiilt, a kõgõ õgvõmbat tiid Radissonni. A Tal’na vanaliinan om linnukiga umbõlõ rassõ nööverdä. Nigu kõrras kõrvalõ kaet, olõt uma alumiini-uniguga Kaarli kerko tornin, vai ku suurõmb linnuk ja käe värisese, sõs ei mahu Viru ja Olümpiä vaihõlt läbi.
Vast ei lää nii sitastõ, ma looda. Et kiäki lindama nakkas. Käü Bush Tal’nan är ja kõik.
Valitsus võisi tälle õnnõ vasta tulla ja pidoligu vastavõtmisõ Ulle Mäe pääl kõrralda. Harju uulidsan. Sääl kõrval om viil üts vinläisi neläkümnendide pommipauk nätä. Varõmõ omma perrä. A usu-i, et nii vana kärgähüs inämb kõtust vallalõ lüü.
| | Mis sa arvat? |
| Kattõ kallikõnõ | | | | Säinasti Asta | | | Esä uma poja ja pojanaasõga pidi ütspäiv kotost liina sõitma, et ummi hädäliidsi asjo aia. Kiä pidi tohtri mano minemä, kiä vahtsõt undrukku vai massinajuppi ostma.
Istuti kolmõkese autohe. Esä istsõ edimädse istmõ pääle poja kõrvalõ, pojanaanõ taadõ istmõ pääle ja sõit läts’ valla.
Tii pääl küsse esä poja käest, et kas mobiiltelehvon üteh om, ku vaia umalõ eidele kõlista. Tuu pääle ütel’ poig, et mobla om naasõ käeh. Tsipa ao peräst küsse esä vahtsõst: «Kuulõ kallis minni, ega sa telehvonni kodo es unõhta?»
A kiäki es tii hellü vasta. Sõs kai poig piiglist ja näkk’, et tagomanõ istõ om tühi. «Ot sa kurrat! Olõmõ kallikõsõ är kaotanu!» hõigas’ poig hiitünü helüga. |
Auto jäteti saisma ja mehe naksi arotama, kohe kallis naasõkõnõ võisõ kaoda. Vast sattõ autost vällä!
Massinal kääneti ots ümbre ja naati tultut tiid piteh tagasi sõitma. Hoolõga vahiti katõlõ poolõ tiid…
Umbõs kilomeetri inne koto näi mehe, et üts kogo astsõ tiid piteh.
Tuu ähkjä ja puhkja tiiline oll’gi näide kaonu kallikõnõ.
Naanõ oll’ miihi tiidmäldä autost vällä lännü tarõst rahha tuuma.
Vaihõpääl olli mehe massinaga minemä pandnu.
Ku miihil aru päähä pantu ja armu antu, läts’ sõit liina poolõ edesi.
| | Mis sa arvat? |
| Võro kiil | | | Ütskõrd Vinne aol oll’ Võro liina rahvasaadikil jäl väega illos pido.
Leevänummõr oll’ tuu, ku õdagukooli direktri kand’ võro keelen ette nal’ajutu. Jutt käve tuust, kuis vas’k liina opma saadõti ja sääl herräs koolitõdi. Ja kuis tä sis ütskõrd kodo tagasi tull’ ja maaello inämb sukugi es mälehtä. Tuud juttu oll’ direktri väega mitmõn kotusõn kõnõlnu, a egä kõrd paistu nigu vahtsõnõ.
Kõik naari ja plaksuti. Kõgõ kõvõmbalõ naard’ telefonivõrgu vahtsõnõ ülemb, kiä oll’ mi, võrokõisi sisse tulnu mõni nätäl tagasi Õdagu-Eestist.
A perän, ku süümine-juuminõ jäl edesi läts’, küsse tä tassakõistõ uma lavvanaabri käest: «Mis selle Vaskaga siis ikkagi juhtus?» Tä oll’ pikä jutu seest vällä märknü üteainukõsõ tutva sõna...
| | |
| Poiskõisi tülü | | | Koolivaheaol lätsi naabripoiskõsõ karvupiten kokko. Peräkõrd üts poiskõnõ pässi vallalõ ja naas’ iist är juuskma. Tõnõ visas’ tedä kiviga.
Iistjuuskja poiskõnõ sai halusa obadusõ vasta olga ja läts’ suurõ rüükmisega imäle kaibama.
Imä tull’gi naabri perre asja klaarma. Perän ütel’ kiviviskaja poiskõsõ imä umalõ võsukõsõlõ: «Kivve massa-i sul joht pillu. Ku tõnõkõrd midägi halvastõ om vai ei miildü, tulõ ütle parõmb mullõ.»
«Jah, a sa ei saa kiviga eski sainalõ pihta. Miä viil Mardist kõnõlda, kiä minemä taht paeda!» kahel poiskõnõ uma imä võimun. |
|
|
|
