Nummõr' 115
Märdikuu 7. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kobrast ei tahõta jahti
  • Uudissõ
     
  • Uma Pido tulõ Põlvan
  •  
  • Kõiva Inda laulu- ja mängupäiv Mõnistõn
  •  
  • Räpinä vald tähistäs kolmõ aastapäivä
  •  
  • Käü võro keele nätäl
  • Elo
     
  • Hiina hirvõ Võrumaal
  •  
  • Suur ja väkev Lindora laat
  •  
  • Kuis ma hindäle harivesiligu sai
  • Märgotus
     
  • Kaivandus vai kaitsõala?
  •  
  • Kats Piitret: Uma Pido tegejä saava kittä, a kimmähe tappa kah!
  • Kirä
    Kagahii
    Perämäne külg
     
     
    Kuis ma hindäle harivesiligu sai
     
    Mandli Sulõv
      
     
    Harivesiligõ jaos kaivõti suvõl sääne lump. 
      
    Teküs kar’avirtsahvt ja kõrrast suurõmb tahtminõ umma aiamaad parõmbidõ är pruuki tähendäs, et nakkami aiamaad kunstväetüsega üle tsiukma ja kallu ummi ilosidõ lumpõ sisse laskma. A mi ei tulõ tuu päälegi, et häötämi uma ilosa maakõsõ är.

    Kuimuudu? Kunstväetüs lätt maa sisse ja jõud viisuuni piten lumpõ sisse. Suurõmb hädä om viil tuun, et kunstväetüse graanuli võiva nurmõ vai hainamaa pääl liikvile tsipakõisilõ eläjäkeisile naha külge kinni jäiä. Sõs saa eläjäkene likõs, graanuli nakkasõ sulama, kihvt lätt läbi näide ohkõsõ naha organismi ja elläi koolõs är.

    Vot millen om hädä, mille meil Eestin noid pikähannaliidsi sisalikkõ, harivesilikkõ nii veidü om. Muidogi om kunnõ ja tõisi eläjäkeisi ka veitüs jäänü.

    Tõnõ hädä: mi lasõmi kogrõ ummi lumpõ sisse ja loodami, et saami näid ildampa säält püüdä. Naidõ kokriga om tuu hädä, et nä tegevä tiigi vii ruttu rohilidsõs viikasvomassis, miä läbi ei paistu.

    Näide sugu lätt kipõstõ edesi ja nä ajava kõik mua, mis lumbipõhjan om, lakja. Nii häöse är viikasvo ja tuu lüü rivist vällä terve lumbi ökosüsteemi. Neo kats asja ommaki sisaligõsugudsõ eläjäkese är häötänü. Kinnikasunu lumbi ummi korgidõ viikasvõga om kolmas hädä. Sääl ei saa imäsisaligu kudõmisõ aigu ummi munnõ kasvõ külge jättä.

    Ja omgi sääne lugu, et siiä Lõuna- ja Lõunahummogu-Eesti kanti ei olõ seo teküs kar’avirtsahvtivärk viil jõudnu. Siin või viil egäsugumaidsi sisalikkõ – näide siän ka harivesilikkõ – nätä.

    Ka näile om oht olõman. Häöse är. Viil õigõl aol om meile appi tulnu Euroopa Liidu LIFE Nature fond uma projektiga: harivesiligu kaitsmisõ kõrraldaminõ.

    Tuu om üts väega hää kõrd, selle et noidõ harivesiligõ alalõhoitmisõs kaivõtas lausikidõ viiriga lumbi ütstõsõ küle ala. A tuu projektiga om kipõ, selle et neläst aastast om puul aigu joba lännü.

    Mu talo maiõ pääl löüti ka harivesilikkõ ja mõtõldi sinnä kaiba uma neli vahtsõt lumpi. Vana lumbi, mis olli muatsungõrmaa, tulõ üle kaiba. Sis saava harivesiligu sinnä vahtsõ kodo.

    Vot noin lumbõn olliki inne kogrõ, kes kääni lumbipõh’a paheldõ, ai pervist mua põhja piten lakja. Üten lumbin olli kogrõ üte varõmba-aastadsõ kuiva suvõga är koolnu, selle et lump kuivi är. Tõsõn lumbin oll’ vesi alalõ ja kogrõ jäi ello.

    Et näist vallalõ saia, tull’ vii vällälaskmisõs läbi perve kraav kaiba. Perän sai hainamaa päält kogrõ üles kor’ada ja panni pääle panda. Niimuudu saigi umbõs 50 kooni 100 meetriliidsi vaihidõga kuus tiiki.

    Pidi olõma hää kotus harivesiligõ jaos, saava talvõs lehtpuumõtsa minnä ja keemiät ei olõ kah näile tur’a pääle kinni jäämän.

    Pildi pääl om üts lumbõst, kos luuduskaitsõas’atundja kaesõ ja uurva, ku sükäv lump om. Silmäga kaiõn oll’ tuu lump umbõs puultõist meetrit sükäv. Löüti, et päälmine savikõrd oll’ ohkõnõ. A alomanõ savikõrd umbõs puul meetrit süvvämbän, kohe kopp joonõ sisse tõmmas’, oll’ paksõmb.

    Seo lumbi kotsil ei olõ võssakasunut mõtsa, a koskil 50 meetrit kuralõ poolõ kaivõt lumbi kotsil oll’ õkva sääne mõts, kost sai uma paar rummi ahopuid.

    A edesi tulõ uuta keväjä tulõkit, ku harivesiligu mõtsast võiva tulla umma vahtsõt koto kaema.

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
     Uma Lehe sõbõr!