Nummõr' 114
Viinakuu 23. päiv 2006
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võrokiilne lavavõitlus, džuudo ja märdisandioppus
  • Uudissõ
     
  • Vannapapõrd kor’atas kehväst hinnast huulmada
  •  
  • Tähtraamatut saa Lindora laadu päält
  •  
  • Tulõ võrokõisi tõnõ tsõõriklaud
  • Elo
     
  • Veriora mänguas’ameistri
  •  
  • Kõnõldi õdagumeresoomõ kodost
  •  
  • Mihklipidol mõõdõti kardokit ja kürvitsit
  • Märgotus
     
  • Loka Toomas: miljoniga minno siist är ei meelütä!
  •  
  • Jälle öko ja rohilidsõmb elo
  • Kirä
    Innembi
    Perämäne külg
     
     
    Uma Lehe suur sügüsene jutuvõistlus!
     
    Uma Leht kuulutas vällä periselt juhtunu juttõ võistlusõ suurilõ ja latsilõ.
     
    Jutuvõistlusõlõ oodami kirätükke nal’aliisist johtumiisist hindä perren, tutvidõ-sõpruga juhtunu as’ust, külä pääl ette tulnuisist vipõruisist, kala- ja jahimehenall’u, bussin, tohtri man ja muial kuultuisi ummamuudu jutuajamiisi jne.

    Väega omma oodõdu kirätüü tohtridõ, bussijuhtõ, autopoodi müüjide ja tõisi käest, kink tüü man pall’o rahvast käü ja egä päiv midägi nal’alist sünnüs.

    Jutu piäsi olõma periselt juhtunu (vähämbält piäsi kirotaja tuud esi uskma), anõkduutõ pallõsi mitte saata.

    Kotussõnimmi uurja Saarõ Evar and eräle avvuhinna noilõ, kiä kirotasõ kotussõnimmist võlssi arvosaamisõga köüdetüid juttõ: bussipiätüse nime võlssiminek, vussiaedu nime peräst essümise jne.

    Vanavanõmba, avitagõ latsil juttõ üles kirota!

    Latsõ võiva kirja panda ka vanõmbidõ ja vanavanõmbidõ käest kuultuisi juttõ. Oodõdu omma ka nal’alidsõ johtumisõ kodoeläjidega, koolinal’a jne. Pallõmi vanõmbit-vanavanõmbit: avitagõ latsõl jutt võro keelen kirja panda!

    Latsi ja suuri juttõ hindas jutuvõistlusõ žürii eräle. Parõmbit juttõ nakkami joudupiten Umma Lehte pandma. Noidõ kirotaja saava honorarri kah.

    Oodami juttõ 24. märdikuu pääväni! Jutu saatkõ: Uma Leht, Tartu 48, 65609 Võro liin. Mano kirotagõ uma nimi, vannus, aadrõs, telehvoninummõë ja ku om kimmäs avvuhinnasuuv, sis tuu kah.

    Parõmbilõ kirotajilõ om avvuhinnas hulk umma ja hääd kraami: Küläoro puutüümeistri Otsa tegevä jutuvõistlusõ võitjalõ üte ilosa puust as’a. Viil jaetas vällä Sulbi maanaisi seldsi kingitü vaip, mustriga villadsõ suka ja linanõ põll Põlva käsitüüpoodi puult (FIE Kersti Sein), miipurk Leevakult Virro mesindüstalost, ütte-tõist tarvilikku Räpinä paprõvabrikult ja ütte-tõist hääd Nopri talomeiereilt!

    Uma Lehe toimõndus pand avvuhinnas vällä Uma Lehe hammõ, võrokeelidse raamadu, lasõrtsõõri, kaseti, vana Võromaa sainakaardi ja priikutsõ 2007. aasta Kaika Suvõülikuuli.

    Uma Lehe toimõndus
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Oda om taldrikust kõvõmb!
     
    Ruitlasõ Olavi, leheneegri
     
    No om kõik aokirändüs ja televisuun ja ütiskund odamiis Värnigu vasta üles nõsõnu. Et ei piä hinnäst üllen niimuudu nigu piäsi.

    Kõrd ei miildü tuu, kuis tä Kanterit sarjas, sõs tuu, ku kipõstõ Värnigupoiss autoga tiid piten edesi lätt.

    Kaegõ – Värnik om odamiis, oda piätki kipõstõ lindama. Kiä om kergejõustikku kaenu vai kunagi esi tennü, nuu tiidvä, et oda külge piduriklotsõ ei pandaki. Oda ei saa midägi tetä, ku kongi om üles säet kibõhusõ piirdmine 30 kilomeetrit tunnin. Luudusõsäädüse ei lupa täl õhon ei hääle-kuralõ, ei ümbre käändä.

    Ja midä Kanteril Värnikulõ vasta panda om? Ah? Odaviskaminõ om kuninglinõ spordiala, oda oll’ vanan Kreekan teküs sõariist, odalõ om esiki malõlavva pääl uma kotus lövvet, om sääl üts kõva ja teküs vikur. Mille sõs ei olõ ütegi viguri nimi ketas? Ettur om, ratsu om, kuningas om… a kuradi Kanteri ümärikku tsõõri ei olõ?

    Selle, et tsõõrihiitmine ei olõ määnegi spordiala. Mulle tulõtas tä kõgõ rohkõmb taldrigupilmist miilde. Umbõs, et närv läts’ mustas ja viska serviisi vasta saina.

    Loi koskilt, et Värnik ollõv välläopnu pekri. Timä mõist tsõõrikit kuukõ kütsä. Ja ku mõni kõrrastinõ Kanter vai Tammert kuukõhiitmisega kuulsas saa, sõs Andrusõ jaos ei olõ sääl määnestki välläkutsõt.

    A odaviskõn om! Ja no – maailmameistri Värnigu seletüisi aokirändüsen uma pall’o kipõ sõitmisõ ja muu kotsilõ tippsportlasõlõ sündmäldäs pidänü olümpiäkomitee juhi võti neläs kuus är timä 15 000 krooni suurudsõ stipendiumi.

    Kiä tuu olümpiäkomitee sääne ülepää om? Siimani Mart vai? Moosilõug, paksu kõtuga vassja.

    Kohe tuu raha no lätt, ah? Siimani korsnahe ja tuu palotas tuud nii nigu taht. Vast and Taldrigu-Kanterile kah kanakoiva.

    A Andrus ei olõ vassja vai keerutaja. Ütles kõik õkva vällä. Odaviskaminõ om sääne ala, et sääl tulõ sirgjoonõlinõ olla. Oda vars ei paindu ketta muudu tsõõri, midägi ei olõ tetä. Tuu, et Võromaalt Värnigupoisi sugutsit häid odaviskajit mano tulõsi, om väega pall’o latsivanõmbidõ tetä. Ku esä õks pand tähele, et poiskõsõlõ üten kimmän vannusõn näpmise muud mano tulõ, sis võit luuta, et saa asja… pikemb vars kätte, las näpp pall’o jõud, ega tõistmuudu tulõmit ei saaki.

    Sõs olõ-i midägi imes panda, ku mõni pekri vai välläopnu keevitäjä vai viil mõni hinnäst Andrusõ muudu maailmameistris tsurgatas.

    Mis sa arvat?
     
     
    Võlss tohtri man
     
    Läti Vaike
     
    Tuun majan, kos prõlla Võro liinavalitsus om, oll’ Vinne aigu alomadsõ kõrra pääl hambatohtri Laane. Hambatohtri mano sai tuudaigu niimuudu, et pidi ussõ taadõ sappa minemä.

    Ette võeti nii 10-15 vai veidükene rohkõmb iistotsast ja nuu perämädse lätsi kodo järgmäst hummogut uutma. Õkva nii: kes ees, see mees!

    Ütel vanapapil Väimäläst trehväs’ kah ütel hummogul nii, et vaia hambavalust valla saia. Ku tä mõnõ ao peräst tõsõ hambaga läts’, oll’ tä õkva edimäne ussõ takan. Papil hää miil. Ku sis ussõ valla tetti, astsõ tä õkva edimädsenä uutmistarrõ.

    Võtt’ kaska säläst, lundi pääst, arot’ jala kirsadõ ja jalgrätte seest vällä, pand’ pehme tsossi otsa ja jäi uutma, kuna kutsutas. Esi kai külh, et täämbä om hää lahe kõrd.
    Alost’ vastavõtminõ ja papi astsõ ussõst sisse. Õdõ pallõl’ rindkere pall’as võtta. Papi arot’ hindä pall’as ja õdõ käsk’ istu, et tohtri õkva tulõ.

    Arst tull’ ja naas’ torrõga papikõsõ süänd kullõma. Papi istsõ rahuligult ni naas’ kõnõlõma: «Näet, elo mugu lätt edesi, no joba kullõldas inne hambatohtri mano minekit süänd!»

    «Kas papil oll’ asja hambatohtri mano?» küsse arst. «Jaa, jaa!» ütel’ papi. «Sis panõ ruttu rõiva sälgä ja joosõ üles tõsõ kõrra pääle, vast viil jõvvat. Hambatohtri omma no üllen.» Vanapapi rehäs’ käega ja kõndsõ kodo vahtsõt hummogut uutma.

    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Kaara kasvi halvastõ
     
    Vanal aol Lindora laadun sai kokko kats setot naabriküllist. Jutt käändü sinnäkanti, kuis vilä olli kasunu.

    «Rügä oll’ veiga illos, kesvä kasvi kah höste, a vot kaara jäi lühküsest, terri saa-s sukuki,» kõnõl’ üts miihist.

    «Võõh, ku halvastõ, midä sis hobõsõlõ nõna ala annat vai minkast kiislat keedät,» kahjats’ säändse jutu pääle tõnõ miis. «Halvastõ iks veiga, a mul olõ-s joht kaara maaha tettügi,» kitt’ jälh edimäne miis.

     
    Hiir rätsepäs
     
    Taa lugu juhtu viil tuul aol, ku Võro liinan oll’ teenindüskombinaadi Tamula moemaja. Peenükese nimega asutusõn lasi naasõ hindäle rõivit ummõlda.

    Paiga päält sai ka matõrjaali osta – ateljeen olli rõivakanga tõnõkõrd ilosambaki ku poodin.

    Liinakundõ telse hindäle siididse pluusõ, rõiva sai tä kah säältsamast.

    Umblõja pand’ õdagu rõivatükü lavva pääle. Et tulõ hummogu ja lõikas vällä.

    A hummogu oll’ rõivas kaonu. Külh otsiti ja küsüti kõigi käest, a kiäki es mõista midägi kosta. Joba naati nii üte ku tõsõ poolõ viltu vahtma...

    Sis pand’ kiäki tähele, et saina veeren põrmanduvaihõ man om määnegi imelik tutsak. Tõmmati vällä... ja oll’gi ärkaonu pluusõrõivas. Hiir oll’ rõiva umma urgu vidänu. Kuis tä, väikene eläjäkene, tuud tekk’, tiidse õnnõ timä. A ilosast rõivatüküst inämb ummõlda iks es saa, selle et hiir oll’ rõiva pääle uma iho «odööri» tsiuganu.

    Mis sa arvat?
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
     Uma Lehe sõbõr!