Nummõr' 114
Viinakuu 23. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võrokiilne lavavõitlus, džuudo ja märdisandioppus
  • Uudissõ
     
  • Vannapapõrd kor’atas kehväst hinnast huulmada
  •  
  • Tähtraamatut saa Lindora laadu päält
  •  
  • Tulõ võrokõisi tõnõ tsõõriklaud
  • Elo
     
  • Veriora mänguas’ameistri
  •  
  • Kõnõldi õdagumeresoomõ kodost
  •  
  • Mihklipidol mõõdõti kardokit ja kürvitsit
  • Märgotus
     
  • Loka Toomas: miljoniga minno siist är ei meelütä!
  •  
  • Jälle öko ja rohilidsõmb elo
  • Kirä
    Innembi
    Perämäne külg
     
     
    Veriora mänguas’ameistri
     
    Allasõ Tiia
    tiiaallas@hot.ee
        
       
    Põlva ökopidol näüdäs’ Aaviku Silver, kuis kõotohost käevahrõ, kaalahelmit ja võtmõhoitjit tetä.   
        
    «Olõsi hüä, ku taa ökoga jõvvasi nii kavvõndalõ, et mi annasi latsilõ uma elokeskkunna edesi parõmbah kõrrah ku mi taa eis sai. Ku taa öko niisama mooduasi om, sis ei olõ taast õigõt värki,» märgotas Veriora miis Aaviku Silver (57), kiä näüdäs’ Põlva ökopidol kõotohost ja puust (mängo)asjo.

    «Meistri piät tiidmä, mis om tuu asi, miä inemiisile miildüs. Tuuperäst läts’ ökoüritüs mu jaos väega kõrda,» tunnist’ Aavik. Timä oppusõl tei latsõ kõotohost käevahrõ, kaalahelmit, võtmõhoitjit jm. «Vanaimä tahtsõ tükükeist kõotohko raamadu vaihõlõ järehoitjas, et kunagist maaello miilde tulõta,» nimmas’ meistri.

    Põlvan üten olnu kõopuust autokõsõ tekk’ Aavik umalõ timahavva sündünü nelländäle latsõlatsõlõ edimädses kingitüses. «Auto ei olõ huupi tettü:kõgõ vanõmbal pojal Talvaril sündü edimäne poig Mattias,» ütel’ viie poja esä. Aaviku Silveri kolm poiga tiinvä joba esi leibä puu- ja ehitüstüüga.
      
     
    Silver tekk’ seo mänguauto timahavva sündünü pojapojakõsõlõ edimädses kingis. 
      
    Aaviku Silveri tettü kõopuust autokõsõ vasta lats hinnäst är ei lüü. «Vanaimä küsse, kas taaga tasomist kah saa tetä. Imä võiva katõ autokõsõga võimõlda, esä tsõõrikit vormõ kaia…» ütel’ Aavik nal’atamiisi autokõsõ võimaluisi kotsilõ.
    Puu lask häste hingädä

    Luhamaalt peri Silver putsõ puutüü ja meistritega kokko latsõst pääle.

    Timä esä Haaviku Simeon tekk’ esi pille, bajaanõ, niisama kõik mänguas’a latsilõ. «Pall’o aigu viitse ma ka vanatädi mehe Tammõmäe Jakobi man. Tuu oll’ nii peenikene miis, et tekk’ kolmõ- ja viiekopkalidsõst rahast abielosõrmussit, eis jahipüsse ja muido peenikeist puutüüd. Tollõ mehe tüüriista ommaki kõik alalõ mu käen, täämbägi pruuksõ.» Aaviku Silver pruuksõ noid vannu riistu Karulan, kon tä parhilla sääd kõrda ütte vanna maia. «Püvvämi tetä nii, et olõsi-i plastmassi, fibot, kipsi. Jätämi vana hää puu, mis häste hingäs sainust nikagu lastukatussõni,» ütles tä.

    Uman koton Verioral Järve uulitsan taht miis umma tüütarrõ laembas tetä.

    «Käsitüügä olõ-i võimlik är ellä, a naid puust as’akõisi tahtnu inämb külh tegemä naada. Tahtnu inemiisile, kiä määndselgi põhjusõl ei saa tüül kävvü, anda võimalusõ kotoh asju meisterdä ja kohki ütehkuuh müvvä,» plaan Veriora miis.

    «Selle olnugi säänest väikeist ruumi, kuuhkäümise kotust vaia. Muidoki, seoilmaaigu om kõik olõmah – läät puuti, ostat. A emotsiooni, tunnõt ei saa osta. Kõiki umatettüisi asju man omgi päämine tunnõ: ilma tuulda võit massinidõga tetä. Kässiga ei sünnü ilman kattõ ütesugumast asja, egäüts om esimuudu,» ütles Aavik.

    Tuu sääne hää tunnõ om ütehkuuh keremb sündüma, tuud om parõmb hoita, märgotas tä.

    Komõjanti kannata-i

    Olku riigikõrd määne taht, setos om Aaviku Silver hinnäst kõikaig pidänü.

    «Niikavva ku vanaimä elli, olli egä pühäpäävä kerkoh. Edimäne tundõmaailm ja huvi kunsti vasta omgi säält. Kerkoh oll’ pall’o pilte, minkast kõgõst lats arvu es saa. Sõs mõtli umah mõttõh, mis sääl pildi pääl või olla,» mäletäs miis.

    Seto sügäväst kultuurist pidä Aavik väega luku. Komõjanti kannata-i – tä ei olõ tuu peräst ka ütelgi Seto Kuningriigi pääväl käünü. «Seto olli vanast Vene ja Eesti piiri pääl nigu vahesain, miä es lasõ läbi. Seto es segähü ei vinläisi, ei eestläisiga. Eestläse põlgsõ setot ja seto jäl vinläisi.»

    Aavik tiid, kuis seto tahtsõ olla nigu eestläse: «Näil oll’ kolm suurt hõlahust: maja Tarto liinah, talo Villändimaal ja kõnõlda eesti kiilt parõmbahe ku eestläse. Selle või põra üldä, et seto om õnnõlik rahvas – näide kõik hõlahusõ omma täüde lännü.»

    Põra om Aaviku Silveri pään viis asja, mõtõt, määndse võinu olla Setomaa puust meenüsse (suvõniiri).

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
     Uma Lehe sõbõr!