Nummõr' 113
Viinakuu 10. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Eläjäpidämine häös kipõlt
  • Uudissõ
     
  • Sulbin alost’ võro keele tsõõr
  •  
  • Mihklilaadu lätsi kõrda
  •  
  • Luvvas ütisüs Kanepi kultuuri hoitmisõs
  •  
  • Avvuhind võro keele tutvastegemise iist
  • Elo
     
  • Himo maaelämise perrä nõsõs
  •  
  • Saru tütrik kai Ameerikat peris lähükesest
  • Märgotus
     
  • Tobrelutsu Peep: maainemise mõtlõminõ tuu Eestile kassu!
  •  
  • Umast laulupääväst inneskidse koorilaulja nägemise perrä
  • Kirä
    Kagahii
    Internetin
    Perämäne külg
     
     
     
    Parm vai herrä?
     
    Ruitlasõ Olavi, Herrä Parm
     
    Psühhiaatri Liiva Anti paksõ vällä, et soliidsidõ, massujõuliidsi leedide ja herräsmiihi jaos võinu tetä uhkõ kainõstusmaja. Sääl piäsi kundõ saama valli kas hariligu hotelliteenusõ vai sviidi üten täüspaketiga: keemiline puhastus, hiusõlõikaja, tasominõ ja hummogu kohv sängü.

    Ei tiiä, kuis vahet tetä, määne joodik soliidnõ om, määne mitte? Vast om soliidsõl joodigul veidükene tõist värvi ja tõistmuudu happõlisusõga häüss lõvva pääl? Et tsuskat lakmuspapre sisse, ku tuu vereväs lätt, om harilik parm ja ku sinitses, sõs om herräsmiis? Vai tetäs ossõ ja pasa perrä kimmäs, kas joodik ossõnd’ vai pasand’ uma püksi täüs kaaraliistagupaska vai austri ja tõisi piinüide süüke jätüssit?

    A kõik om võimalik. Ku pissipruuv nukan näütäs 4000 eeku massvat portveini, lätt joodik pikembä jutulda luksuskainerihe. A ku pruuv näütäs, et sääl haisas 8-protsõndinõ bocki muudu õlu vai harilik lavvaviin, lätt jua autor vai tõisi sõnnoga asotsiaalsõ kontingendi esindäjä kõgõ õgvõmbat tiid täikambrihe. Vai viil parõmb – asotsiaalõ jaos tulõsi Liivi sõnno perrä tetä «likõ osakund».

    Mõtõ om hää. Ku sullõ lask päähä herräsmiis vai leedi, pitsidä silmä kinni, selle et asi olõ-i väega hull. Selle et timä jaos om luksuskainer üten keemilidse puhastusõga. Küll tä perse sääl puhtas pühitäs. Pandas viil puudrit ja lõhna kah, selle et muido või määnegi veretüs tulla ja perän om vallus istu. Egas mersuistõ kah lõpmalda pehme jo olõ-i.

    Tegeligult om Liiva Anti puult välläpakut Eestin ammuilma olõman. Ja sitt om joba veidükene üle 15 aastaga vabalt päähä linnanu. Kujondligult.

    Näütüses ma, ullikõnõ, telse hindäle Võõpso Elioni digi-tv. Lubati, üteldi, et saa ja sooviti pall’o õnnõ. Kotusõpäälitsel Elioni tehnigul (tundu, et ainukõnõ miis, kiä firman midägi jaga) läts’ liini vidämises 20 minotit, perän tuud jobotõdi korgõmbal puul nädäli jago ja sõs üteldi, et ei saa õks tigiteeveed, et jääs vana ütistüs. Sõs kõlisti näile nätäl aigu kümnit kõrdi mobiili päält, mobiiliarvõ tull’ illos, sõimamisõ ja tuu pääle, et toron lastas ullõlõ pikki minotidõ jago muusigat, vahele üldäs «teenindaja on hetkel hõivatud» ja sõs lätt sitt lugu edesi. Üts lugu pääväst päivä, nii et noodiki jäivä päähä. Ja ku lõpus läts’ neti saamisõ pääle mitte kolm päivä, nigu herräsmiihile piäsi, a kats nädälit, nigu asotsaailõ paras, tull’ õkvalt süküskuu arvõ kah. Õks täüskuu iist… nelitõist päivä infosulun munnõkratsmist oll’ kah ilosahe sisse arvadu.

    A ei tiiä? Vast anti viisakalõ mõista: miis – ku kainõstusmajja satat, sõs keemilist puhastust parõmb mitte küssü…

    Mis sa arvat?
     
     
    Lühkeist aigu vägimehe
     
    Läti Vaike
     
     
    Kunagi innembä, iks pall’o aigu tagasi, lepevä kats Kääpä kooli poissi vahetunni aigu kokko: ku kell tunni kõlistõdas, jäämi kõgõ viimätses klassitarrõ minemä. «Klassi ussõst sisse saiõn lüü mullõ väits rindo!» ütel’ üts tõsõlõ.

    Kell kõlisi ja latsõ lätsi klassitarrõ. Tuudaigu olli koolipoissõl säändse värdli külge kroosidu kuhti. Sinnä mahtu egäsugutsit asjo panda. Võisõ kasvai Tootsi muudu väiku pini kuuli tuvva.

    Viimäte tulõva klassi vägimehe. Tõnõ virotaski tõsõlõ väidse rindo. Tuu satas pikäle, nakkas kässi ja jalgoga hirmsahe rabõlõma ja kõgõst kõrist rüükmä.

    A tsuskaja lätt uma kotusõ pääle ja sais sääl nigu pupi. Osa latsi kargas laudu ja pinke pääle pistü, mõni ikk suurõ helüga, mõni rüük appi. No täütsä segähüs.

    Kuulmeistri Eedi juusk’ klassi, haard’ väidse rinnost vällä ja kamand’ «Karga pistü, leeväpäts panõ lavva pääle, kes om tuu tõnõ?!» «Miina!» ütel’ tsuskaja. «Mõlõmba nukka! Saisati kats tunni ja hummõn tulkõ esä vai imä koolimajja!» ütel’ kuulmeistri.

    Mis sa arvat?
     
     
    Dai mne volku!
     
    Illos suvinõ päiv pääliinan latsilaagrin. Käük eläjätallo.

    Kats kasvatajat jalodi latsiga eläjäide vahet, nikani ku üte väiku vinne poiskõsõ käest kuuldu: «Dai mne volku!»

    Edimäne kasvataja käräht’ tõsõlõ kasvatajalõ: «Sdes volku net, no davai, delai volku!» Tõõnõ kasvataja ai silmä punni, nii et hindäl jälle kaia, ai hinnäst viil marutõbitsõlõ kõndma ja tekk’ jället, killõmbat hellü taiva puulõ, mugu: «Uuuu» ja «uuuu!».

    Poiskõnõ ai ummakõrda silmä suurõs ja hiitü nigu är, tekk’ ulli näogi ette ni hoit’ kimmämpä edimädse kasvataja hannast kinni.

    Sis piä-es poiskõnõ inämb toolõ palaganilõ vasta ja rüüke maru ikulidsõ helüga: «Dai mne bulku, ja kušat hatšu!» ja kaksõ süämetävvega kasvataja käest saiatükü, midä sis suurõ isoga niildmä naas’.

    Kasvataja tei ruttu korjunu päältkaejidõ mant minekit.

    Arvada, et häbendäse täämbädse pääväni umma kehvä vinne kiile mõistmist ja viletsät kõrvakuuldmist.

    Tuusise Kristel

    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Rõnnapilt
     
    Inne ja viil perängi sõta tekk’ Võron Kreutzwaldi uulitsan pilte Kepniku Aleksandri. Kundõdõ manotõmbamisõs olli sääl egäsugumadsõ viguri valmis mõtõld. Maatütrigile miildü laskõ hinnäst üles võtta meremehepluusõ ja mütsüga. Kepniku provva Iida ütel’ noilõ kundõdõlõ sis hariligult: «Parasiitputukit ei olõ.»

    Ütskõrd tull’ priskide ihovormõ ja vägevide rõnduga Kasaritsa tütrik Kepniku ärri ja taht’ laskõ hinnäst üles võtta. Kissõ kah meremehepluusõ sälgä, lei mütsü pääha ni istõ aparaadi ette.

    «Kas ma tii teist rõnnapildi?» uursõ vana piltnik viisakalõ.

    Tõõsõs olõsi täl vällä pakku tävven pikkusõn pilditegemine saina pääle joonistõdu mere ja rooliratta man.

    «Ma mõtlõ, et pisu näko võisi kah pääle jäiä,» ütel’ tütrik häbeligult vasta.

     
    Ku presidenti valiti...
     
    Miis kai presidendivalimiisi aigu koton telekat. Naist olõ-õs koton, tä oll’ spordisaalin. Näil oll’ sääne kokkolepmine, et miis kõlistas naasõlõ ja ütles tulõmi. A miis es viisi pikkä saadõt üttejärge kaia ni käve vaihõpääl teleka mant är.

    Saadõ oll’ niimuudu kokko säet, et sekkä näüdäti juppõ presidendivalimisest viis aastat tagasi. Varsti kõlist’ki miis naasõ mobiili pääle ja hõisas’: «Asi om kõrran, Rüütli sai presidendis!» Naanõ es olõ laisk ja kuulut’ uudist ka tõisilõ.

    Tuu, kuis paarirahvas perän koton asja klaarsõ, oll’ niisama tormilinõ nigu terve taa presidendikampaania.

    Mis sa arvat?
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
     Uma Lehe sõbõr!