| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Õkvalt tulõ pääle naada* | | | | Umast laulupääväst inneskidse koorilaulja nägemise perrä |
| | | | Pulga Jaan, kirä- ja laulumiis |
| | Ammuq oll’ aig, a põrõlt om tuu aig tävveste kütse. Suvõülikoolin om jo mitu aastakka arutõduq, kas tasus yks säänest asja edesi pitäq.
Ma pannu vällä, et ku 2008. aasta suurõst pidust asja saa, võinuq suvõülikooli tol aastal ärq jättä. Nii proovis. Edesi võinuq noid asju pitäq vaeldumisi, suurt pito jo egä aasta pitäq ei sutaq.
Väega hää, et mõtõq tull’ Põlvast. Jo näil sys uma keele häömine inämb süäme pääl ja elu om näüdänü, et miä Põlvan ette võetas, tuu tetäs ärq häste.
Repertuaarist. Kõik miiq tiiä, miä om koorilaul. Ma tiiä võtta võrukiilset koorilaulu. Üts om Rihhard Iheri synnu pääle (vist Sarvõ Tõnni viis) «Oh Võhandu vesi oh Vagula järv» ja tõnõ mu hindä synnu pääle Verdi kuur «Nabuccost». Esiq ei olõq tuud kuuldnu, a ollõv olnuq hää. Tutva tulli silmäviiga tennämä.
Olõs tiidnü, lännüq esiq kah kullõma, a vast and Taivaesä viil elupäivi ja trehvät kuuldma. Mitte lindi päält, yks elusan ettekandmisõn.
Midäs viil pääleq naidõ katõ võinuq lauldaq? Kygõpäält ma tulõda miilde, et elun omma viil nii Rahmani Jan, Ilvese Aapo, Ruitlanõ, ma esiq ku ka mynõq vanõmba põlvõ kirämeheq. Ei massaq Ruitlast sukugi mahaq kanda, tä mõist muudki ku ropõndamist. Ja mineq sa noid nuurigi tiiäq.
Viise kotsi päält ma tulõda miilde, et Eesti tuntumbaq koorilaulu omma pall’uq prantsusõ viise pääleq («Kui siit pilvepiirilt»). Ütesynaga: ku kiäki telnü, võinuq maahaq istu ja kambaga mynikümmend laulu valmis kiruta. Sys pidänü olõma kommisjon, et ärq hinnada, määne laul passis ja määne mitte.
Sys pidänü olõma inemiseq, kiä raamadukõsõ ärq olõs trüknü, kon lauluq sisen. Tuntumbaq kooriq pidänü tuu raamadu küländ ruttu kätte saama, et kipõstõ harutama saia. Meelega mõista, et tuud raamatut müüdü ka rahvalõ, a tuu tulõ esiqhindäst. Ja sys võinuq ollaq viil tõnõ raamat, kon seen koirõmba lauluq, tuu raamatuga olõ-õiq nii kipõ ku edimädsega.
Noid laulõ võinuq pruuki näütüses rongikäügin ja noidõ laulõ pääle võinuq kah konkursi tetäq. Nuuq omma lauluq, miäq tegevä kassat.
Tõisin maakundõn tulnuq asja kuuluta ja määnegi telehvon pidänü olõma, kon kiäki otsan, kiä kykkõ tiid ja kõrraldas. Võrukõisi eläs arvada ka välänpuul Eesti piire. Arvada võit, et nõsõs jälq üles vana vaiõlus: mis nimi om tollõl keelel, minkan pitu peetäs. Mynõlõ ei miildü «võru kiil». Ma külh ei tiiäq, et võrukõsõq perämädsel aol uma margi eriti täüs olõs lasknu, a kadõhus om ka peris suur jõud. Ku ka mulgi kiil, sys olnu nimes lõunaeestikiilne laulupidu ja «võru» nimme es lännüqki vaia.
Aigu, nigu ma aru saa, om jäänüq alla katõ aasta. Tuud ei olõq ei pall’u ega veidüq, kyik saanuq hää tahtmisõ man ärq tetäq. Pääle piät nakkama õkva põralt ja kimmä käega.
Jõudu tüüle, Põlva!
* jutu kiräviis kirotaja tahtmisõ perrä
| | Mis sa arvat? |
|
|
|
