| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
Kaegõ noh, määne pinikuut om tan saina veeren! Eski pini om seen. Paistus tõnõ peris vana näoga ollõv! Ja omgi. Peremiis ütel’, et üle kümne aasta om vana. Tsärru om tä nimi.
«Tsärru, Tsärru!,» hõigas’ peremiis, a tä es tii vällägi. Ma kai tuud asja päält ja mõtli tetä üte pildi tuust kuudist ja Tsärrust. Klõps ja oll’gi pilt tettü.
Peremiis ütel’, et ku mõni võõras tulõ ja om autoga, sõs lätt tõnõ õkva nigu palama, piät tä sinnä kinni pandma. Seol kuudil om uss kah iin, midä Põlvan tettüisil ei olõ. Tuuperäst omgi seo kuut peremehe ütelüse perrä «Tsärru maja» – sääne esieräline. «Kelbä viir om ussõ pääl» ütel’ peremiis, «kost saa värsket õhku hingädä ja saa võõrilõ ummi vannu hambit kah näüdädä.»
«Armastusõ ja hoolõga tett majakõnõ, är kah lakit», ütel’ mul naanõ vaihõlõ. Ku hoolõga kaia, om katusõ pääl nätä auto jalamatikõnõ. Tuu om külmembäs aos. Külmä vasta om lämmindet magamisruum, penoplast vaihõl, kõnõl’ peremiis. Ei lasõ tuult läbi ja aknõ omma kah katõl puul iin katõkõrdsidõ klaasõga. Sõs om Tsärrul hää maailmaga kursin olla.
Kõigil omma maja, mille es võinu sõs ka Tsärrul olla vannun päivin eurokuut. Seo peremiis paistus ollõv taipligu nupiga miis, kes säändse vahva majakõsõ om tennü.
Tuu majakõnõ om väega lihtsä ehitüsega, a tegemine võtt’ aigu uma puultõist päivä ütte jutti, kõnõl’ peremiis. «Tei tuuperäst, et sis ei olõ võõridõ tullõn pinni vaia kõik aig köögi kõrvalhuunõlõ kinni panda.» Sääl om Tsärru muust maailmast nigu är lõigat. Siiä saa tä ruttu är kinni panda. Tegeligult lätt tä esi sinnä sisse, selle et tuu majakõnõ om tälle meeleline. Säält või tä vällä kaia.
Mandli Sulõv
| | | | Mis sa arvat? |
|
|
|
