Nummõr' 112
Mihklikuu 26. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Määne Uma Pido tetä
  • Uudissõ
     
  • Haigõmajan kipõ röntgenimassin
  •  
  • Vahtsõnõ kodoluuraamat seto latsilõ
  •  
  • Karula näütüs Tarton
  •  
  • Kor´atas mälestüisi postitiist
  •  
  • Põlvan tulõ ökopido
  • Elo
     
  • Võõpson kalamiihiga kitsas käen
  •  
  • Lindal jakkus mälestüisi pikäst elost
  •  
  • Kaegõ no pinikuuti!
  • Märgotus
     
  • Rahmani Jan: häist asjust tulõ inämb kõnõlda
  •  
  • Bussipiätüisi nimmist
  • Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Lindal jakkus mälestüisi pikäst elost
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
      
     
    Pindmaa Lindal saa külälisist hää miil. 
      
    «Ma külh ei tohe üteldä, a ma tahtnu Rüütlit tagasi, tuu tõnõ um säändse kurja näoga,» om Sännä-lähküdse Ossipe talo vanapernaasõl Pindmaa Lindal (85) Eesti poliitigast uma kimmäs arvaminõ.

    «Telekat kae, raadiot kullõ, lehte kah loe, a kellä ütsä aigu lää är magama,» kõnõlõs Linda hindä tegemiisist. «Latsõ ütlese iks, et mamma, sa es näe tuud, es tuud, a um sis kõkkõ vaia nätä?» Mis taast poliitigast, ku tervüs olõ-i inämb tuu, mis inne. «Mul um Rõugõn kotus valmis ja...»

    Uma Rõugõ valla tüütäjä ei olõ viil trehvänü kaema, kuis sis Lindal kah lätt. «Mullõ Kõva Kalvikõnõ tegeligult miildüs, selle kah, et timä vanaesä olli ju siist – seo oll’ Eesti aigu suur talu,» kõnõlõs Linda. «Kõvadõga oll’ meil kõva läbikäümine!»

    Ku Kalvi vanaesä Edgar tull’, sis pinikese iks haugõ kõvva. «Tuu oll’ suurõ jutuga, oll’ kirä-käskjalg,» mäletäs Linda.

    Ku Linda oll’ 11 aastakka vana, naas’ tä lehmä nüsmä. Es kästä, esi tahtsõ. Keskkuuli es julgu tä matõmaatiga peräst minnä. Uno (Linda kasvataja, vanõmba olli täl koolnu) pand’ sis Linda Väimälä kuuli.

    16-aastast taheta-es võtta, tuudaigu oll’ seo «rassõ kuul väega». «Sääl es tiiä, miä om magaminõ: piim oll’ Võrru tellit, kell kats üüse tullit üles, kelläs neläs pidi olõma 400 pudõlit piimä täüs pantu!» seletäs Linda. «Meid oll’ kolm tükkü, kes tuud tüüd tei. Nii kolm nädälit, sõs tull’ vahtsõnõ vahetus. Kell katõssa naksi tunni.»

    Väimälä koolin sai Linda ka uma tulõvadsõ mehe Richardiga tutvas. «Ku joba ellimi üten, sis ütli õks hummogu: oi, tere kooliveli!» naard Linda.

    A nigu hulgal Võromaa naisil, olõ-õs Lindalgi õnnõ mehega rahuligult kuun ellä. Miis läts’ vindläse iist mõtsa, a saadi kätte ja viidi Vinnemaalõ vangilaagrihe.

    Linda elo olõ-õs sõs miilakminõ: kotost pidi är minemä (kolhoosnigu tei pia vahtsõhe elomaia kanala) ja kiäki julgu-es vangi naist hindä mano võtta. Tüüle oll’ kah rassõ saia, tä tüüt’ mõtskunnan ja tii-ehitüsel.

    Väiku pojaga ütsindä jäänü Lindalõ tull’ vahepääl mõni ütsik väikene kiräkene: miis and’ teedä, et om elon. Ku Stalin oll’ joba koolnu, sai Linda kodo tagasi. Ütel pääväl tull’ tä tüült kodo, oll’ väega väsünü. Naabri tull’ suurõ joosuga: «sul um miis kotun!» Tuu oll’ 8. mai 1956. 13. mail sai Linda 35.

    Miis oll’ koton külh, a 12 aastat eräle oll’ uma tüü tennü. «Säänest armastusõ-tunnõt inämb es olõ,» ütles Linda. «No ellimi, timä naas’ tüül käümä, ma jäi kodu. Tuuperäst kah – mul tull’ ju viil väikene! Nigu ma iks ütle: Raivo um nuurusõ ull’usõst, Aigar um vanadusõ ull’usõst!»

    Ku elo jäl rahulikku rata läts’, naas’ Linda kerigukoorin laulma. 42 aastat laul’. «Ainukõnõ, mis um imäkene mullõ perändänü, um lauluhelü,» ütles Linda.

    Kerigukoorin olõ-i Linda inämb puultõist aastakka laulnu. Lehmä ei piä kah inämb ammu. Noorõ ei taha, kellega Linda kuun eläs. «Üte lehmä ja üte tsia olõsi iks pidänü,» löüd Linda.

    Lindal saa armõdu hää miil, ku kiäki küllä tulõ ja saa juttu aia. «Kas ti kassi ei taha? Mul um viis tükkü!» pakk tä, ku nakkami hääd aigu ütlemä. Ja pand süäme pääle, et tulku ma iks kimmähe tedä viil kaema.
     
    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
     Uma Lehe sõbõr!