Nummõr' 112
Mihklikuu 26. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Määne Uma Pido tetä
  • Uudissõ
     
  • Haigõmajan kipõ röntgenimassin
  •  
  • Vahtsõnõ kodoluuraamat seto latsilõ
  •  
  • Karula näütüs Tarton
  •  
  • Kor´atas mälestüisi postitiist
  •  
  • Põlvan tulõ ökopido
  • Elo
     
  • Võõpson kalamiihiga kitsas käen
  •  
  • Lindal jakkus mälestüisi pikäst elost
  •  
  • Kaegõ no pinikuuti!
  • Märgotus
     
  • Rahmani Jan: häist asjust tulõ inämb kõnõlda
  •  
  • Bussipiätüisi nimmist
  • Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Määne Uma Pido tetä
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
      
     
    Võro segäkuur Hilaro laulsõ Kandlõ kultuurimaja vallategemisel võrokeelidse luu «Linda, vaim» Pulga Jaani sõnno ja Verdi viie pääle. Tuud luku pasnu ka Umal Pidol laulda. 
      
    Minevä tõsõpäävä käüti Põlvan vällä mõtõ, et aastal 2008 võisi tetä ütidse vana Võromaa laulupido võrokeelitside laulõga. Määne võisi taa «Uma Pido» olla, märgotasõ Põlva ja Võro maakunna muusigajuhi.

    «Ku sääne pido tetä, sis mu jaos om kõgõ tähtsämb, et es olnu nii, et lava pääl lauldas, päältkaeja istva ja kullõsõ,» löüd Võro Muusigakooli juht Roose Celia. «Pidolidsõ piäsi saama kõiki laulõ iks üten laulda. Nigu oll’ seto kirmassil 10-15 aastakka tagasi: kõrraga lauli näütüses viis punti, egäüts umma lemmiklaulu. Kiä tahtsõ, astsõ mano ja naas’ üten laulma.»

    Et ütitsest laulmisõst asja saasi, tuujaos tulõsi Celia meelest inne vällä anda lauluraamat noidõ laulõga, midä pidol laulma naatas. Vai vähämbält lauluvihu inne pito.

    «Võisi olla nii ja naa:nii lava pääl laulmist ku ütenlaulmist,» märgotas koorijuht Otsari Silja, kiä om Hilaro koori juhataja ja Parksepä kooli muusigaoppaja.

    Otsari Silja om kimmähe säändse pido puult, a ütles, et nigu vahtsõ as’a puhul iks, tulõsi taa asi inne väega hoolõga läbi arota. Näütüses piäsi märkmä, kuis saia mano võrokeelitsit laulõ, midä om, a mitte väega hulga.

    Määndsit laulõ Umal Pidol laulda: Roose Celia arvas, et neo võisi olla rahva lemmiklaulu. Nii vanõmbidõ ku noorõmbidõ laulu, koorilaulu, poplaulu jne. «Kimmähe ei tohe är unõhta Võromaa rahvalaulõ,» kõnõlõs tä.

    «Võrokeelitsit koorilaulõ pall’o ei olõ, rahvalaulõ tulõsi iks mano võtta,» arvas ka Põlva muusigakooli oppaja ja Vana-Koiola kultuurimaja juht Määri Andres. «Pido om hää mõtõ, mi uma nuuri miihi kooriga olõmi kah mõnõ võrokeelidse laulu är opnu. Umast as’ast piät iks kõnõlõma ja tedä näütämä.»

    Määri Andrese meelest piäsi «Uma Pido» ütte köütmä kõiki inemiisi, kiä võro kiilt mõistva kõnõlda, mitte õnnõ lauluinemiisi. «Tuuperäst võisi pidol olla algusõn kultuuriprogramm, perän võisi tuust saia peris ehtsä rahvapido, kos saa nii üten laulda ku tandsu lüvvä,» märgotas tä.

    Põlva muusigakooli direktri Ratassepä Ester pidä pido kõrraldamisõ man väega tähtsas lavastajakätt.

    «Põlva pido omma tuuperäst korgõl tasõmõl, et lavastaja om olõman,» kõnõlõs tä. «Tuud oll’ nätä perämädsel Peipsi-viirside maakundõ laulupidol, kos kõik oll’ ilosahe raami sisse pant, tuu pido oll’ etendüs.»

    Viil võisi Ratassepä Estri meelest säändsel Umal Pidol ka ütsikit esinejit lava pääle laskõ, näütüses kandlõ- vai lõõdsamängjit.

    19. süküskuu pääväl istsõva Põlva maavalitsusõn üte lavva takan Põlva ja Võro maavanõmba, mõlõmba maavalitsusõ arõngu- ja kultuuriosakundõ juhi ja Võro instituudi inemise.

    Pääle mõttõ tetä «Uma Pido» plaanitas maavalitsuisi ja instituudi kuuntüün tetä 2007. aastaga keväjä ütine uma keele, kultuuri, kombidõ ja aoluu konvõrents.

    Viil kõnõldi kokko, et joba seost sügüsest naatas katõ maakunna kultuuritüütäjile ja volikokõ kultuuriinemiisile tegemä ütitsit koolituisi.

    Ütenkuun löüti, et parlatsit kattõ maakunda (Põlva ja Võro) köütvä kimmä kultuuri- ja keeletraditsiooni. Naidõ hoitmisõ ja edendämise jaos tulõ üten tüüd tetä.

    Mis sa arvat?
     
     
    JUHTKIRI
     
    Uma Pido kõigilõ võrokõisilõ
     
    Harju Ülle, päätoimõndaja
     
    Nätäl tagasi vällä hõigat mõtõ, et katõ aasta peräst võisi tetä ütidse vana Võromaa laulupido, om lämmält vasta võet. Täämbädsengi Uman Lehen löüdvä muusigajuhi nigu ütest suust, et taa pido tulõ kimmähe är tetä. Ja mitte õnnõ üts kõrd, a muuta traditsioonis. Om tunnõ, et sääne asi om meil, võrokõisil, õkvalt puudus. Setodõl om Kuningriigi päiv, kohe egäl suvõl kokko tuldas, ütitselt lauldas, parõmbit meistrimiihi ja sootskat valitas jne. Võrokõisil säänest ütist ettevõtmist olõ-i. Egä maakund kõrraldas ummi pitõ, a tuu ei olõ tuu.

    Võrokõisil om suvõülikuul, a nigu nimigi ütles, tuldas sinnä kokko inämb märgotama ja vahtsit tiidmiisi saama. Rahvapido om iks midägi muud.

    Olõ nõun Määri Andrese mõttõga, et Uma Pido piäsi kimmähe olõma peris ehtsä rahvapido, kon om üttemuudu hää olla nii vanaimäl ku latsõlatsõl. Kon saanu nii laulõ kullõlda ku esi üten laulda. Ja kimmähe perän ka tandsu lüvvä, juttu aia ja ütitsest võrokõsõs-olõmisõst häädmiilt tunda.

    Pido mano pasnu eski väiku käsitüülaat, vanna muudu ehitüse opitarõ vai muu sääne. Looda, et taad Umma Pito ei nakka vällä märkmä õnnõ väiku seltskund ja Võromaa rahvas saa kah vällä üldä, midä as’ast arvas. Kasvai tansaman Uma Lehe külgi pääl. Tsärrembä, tekke kasvai järgmädsen lehen ots vallalõ!

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
     Uma Lehe sõbõr!