| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Herne ja maasiga | | | | Ruitlasõ Olavi, Rahvaliit |
| | Kai ütspäiv telekast nal’asaadõt. Lavva takan istsõva rahvaliidu miis Tammsaarõ Tiit, keskpartei poiss Seppiku Ain (ei tiiä, mille leevä sugulanõ uman nimen trüküvika är ei paranda?), rehvormi iist oll’ välän Atoneni Mell, esämaa ja republika iist astsõ vaiõlusõn vällä Reinsalu Urr.
Tõnõpuul ütel’, et mis sa õks seost sitast kaet, et kanal kolmõ päält tulõ Siiei Ai Maiaami, a ma es vaihta kanalit.
Selle, et mullõ tull’ miilde, et aastit tagasi, ku ma Laevan elli ja sääl kohaligu valimisõ olli, lätsi ma kah Rahvaliitu. Tuujaos, et Keskeräkunna puuduligõ kandidaatõ iist mõnõ helü är kor’ada.
Korssigi. Ma sai ilma egäsugudsõ kampaanialda säidse hellü, Rahvaliit võitsõ ja Keskeräkund jäigi pikäs aos lutti nutsutama.
Parhilla ma taha poliitikahe tagasi tulla, selle et aig om käen ja muido jääski Rüütli tagasi valimalda.
A saatõst edesi. Üts intelligentne miis saatõn oll’gi ja tuu oll’ Tammsaarõ Tiit, nigu arvada võisõ. Ku saatõjuht küsse hernide kotsilõ, sõs Tiit oll’ olokõrra korgusõl ja pidi pikä jutu maasikist.
Ku Atonen tedä narritama naas’, läts’ näost vereväs ja naas’ ähvärdäjä muudu hünisemä. Reiljani muudu.
Ma Rahvaliidu miihi tiiä: kõgõpäält tulõgi pikk hünnin, miä tähendäs, et litakas ei olõ inämb mäki takan… ja sis ei tulõ midägi. A mis tuust.
Kuradi rehvorm, rehvimehe raisa, kummiparandaja poliitigan – paikasõ rikkide kantossõ, a mi – rahvaliitlasõ ja keskeräkundlasõ – piämi vaest inemist sardellinahaga edesi trukma!
Saatõl oll’ pääteemä kah. Et mille om Rüütli hää ja mille Ilves ei olõ. Ja vastapiten. Sepik es mõista kah muud üteldä, ku et Rüütli om riigimiis.
A Tammsaar-poiss tekk’ suu vallalõ ja ku lassõ läbi nõna… Kõgõ pikemb jutt oll’ ja nii tark, et ma es saa arvo... A umbõs niimuudu, et Arnold om vana nigu imäkene maa ja tuul aol, ku Ilves vällämaal munnõ kõhvits’, käve Rüütli maad piten ümbretsõõri, kor’as’ määndsitki allkirju ja tiiä-i midä kõkkõ viil...
Sõs läts’ jutt jälki hernide pääle, puttu veidükese maasikit ja ku kellelgi inämb meelen es olõ, midä saatõjuht küsse, tull’ Tammsaarõ Tiit ilosahe Rüütli mano tagasi. Ja kõigilõ tull’ jälki ilosahe miilde, millest jutt oll’.
Mi, rahvaliitlasõ, ei olõ esisaisvas saamisõst pääle midägi võlssi tennü, ku minevä talvõ pardsi-õlitaminõ vällä arvada. Tuu läts’ persele jah…
A innemb mingu sitt suidsupääsläse päähä, ku mõni kipõn mullõ taldrikuhe.
| | Mis sa arvat? |
| Juhani korsnapühkmine | | | | Saariku Lille | | | Ku viimäne lehmäkuurma laudast minemä viidi, tullimi Maaliga ikuga kodo poolõ. Tüü ja olõk sääl oll’ läbi. Algusõh oll’ väegä ikäv ja võõras, nii et and’ kavva harinõda. A no elämi päälegi umah majakõsõh mõtsa veereh.
Meil omma naabri kah, Sepä Juhan Liidega. Oi, Liide om halv inemine! Tä ei ütlegi mi kotsilõ muud ku «naa rõipõ» vai «ti rõipõ». Juhan om laadna, tulõ õks appi ku saa ja muido saami häste läbi.
Elo om jo sääne, et vahepääl tulõ tõist inemist appi kutsu. Nigu toona, ku meil es nakka truuba tõmbama ja korsnast es tulõ suitsu vällä.
Vanastõ käve korsnapühkjä küllä piten, a no ei olõ inämb säänest musta tüü tegijät. No läävä kõik tüümehe Soomõmaalõ vai kohe suuri rahhu tiinmä ja tii uma korsnaga mis tahat.
Ma es mõista midägi vällä märki, a Maali, nigu tä õks targõmb om, ütel’, et ma kae. Tõigi sis mõtsast kuusõkõsõ, küünüst pikä kabla ja savikivi, köüte mõlõmba kuigi kokko ja lubasi katusõ pääle minnä.
Lätsimigi vällä ja Maali naas’ redelit piten üles minemä.
Ma es julgu üles kaia, mugu oodi, et mis no saa ja saigi. |
Ülevält tull’ säänest hellü, midä vast põrss tege, ku aia vahelõ jääs, vai viil hullõmbat. Ma ütli poolõ helüga, et tulõ är alla, a ülevält tull’ hädädse helüga vasta, et ei saa, pää käü ümbre.
Ma es mõista muud ku naksi Sepä poolõ minemä. Köögiaknõst müüdä minnen joba kuuli, ku Liide ütel’, et mis tuu rõibõ jälki taht.
Ussõ pääl tull’ Juhan vasta ja ma sai är üteldä, mis om, ja naksimi minemä.
Liide tull’ kah ja õnnist kõik tii ja kiildse Juhanit. Viil ütel’, et las jääs vana jämehide jalguga rõibõ katussõ pääle ja et ega taa retel ei piäki kattõ inemist vasta.
Juhan es hooli ja alla nä saiva. Tuu õdak es saa mi tuld tetäki, selle et Maali oll’ kuusõkõsõ korsnahe jätnü ja tuu tõmbus, mis innemb oll’, oll’ kah no lännü. Tarõ oll’ külm ja süvvä es saa kah tetä.
Seimi rasvaleibä ja ronõmi ütte sängü magama. Esä reisikaska võtimi viil pääle ja sääl mi sis ollimi.
Hummok tull’ sama murrõga vasta võtta. Sis tull’ Juhan. Liide oll’ lännü rätsepä mano ja nii tä saigi tulla. Ronõ katusõ pääle, pühke korsna ja peräst truuba kah är.
Ma tei tulõ ala, panni kohvi käümä ja Maali tõi aida mant kirstust pudõli.
Rahha annimi kah Juhanilõ, ma anni viiskümmend, a Maali and’ saalidsõ, et eelädse iist kah, ja sis istsõmi lavva taadõ. Noh, jõimi kohvikõist ja kõnõlimi.
Maalil tull’ ka naar joba valla, a sis läts’ köögiuss vallalõ ja käve röögähüs: ti vana rõipõ! Noh, noid sõnnu tull’ säändsit ja määndsit. Maali naas’ ikma nigu kõgõ, a ma ütli, et lasõ olla, taa asi om jäl kõrrah ja elämi edesi.
| | Mis sa arvat? |
| Üts illos süküskuupäiv | | | Elotii om õks käänüline, kos tulõ ette juhtumiisi, mis jääse terves elos miilde ja hinge. Ütest säändsest ma tahagi kõnõlda.
Oll’ päivline süküskuu päiv. Ku ma kodo tulli, uut’ minno puhas lille ja päivä täüs tarõ. Imä oll’ terve hummokuspoolõ kõvva tüüd tennü. Aknõ olli mõstu, aknõrõiva vaihtõdu ja lilli väläst tarrõ tuudu.
Suvõl tahtva ka tarõlilli parõmba meelega väläh olla, et pikäs ja pümmes talvõs jõudu saia.
Väega omma miilde jäänü asparaagusõ. Suvõ joosul olli nä hulga nuuri ossõ mano kasvatanu ja vanõmbidõ ossõ küleh olli valgõ häitsmekese. Tuu lill ei häitse egä aasta, a sis külh, ku om saanu meeleperälidseh kotusõh kassu.
Imä oll’ esi kah uma tüüga rahul, midä võisõ vällä lukõ timä naarunäost ja häädüst täüs silmist.
Luudus oll’ tälle kõgõ tähtsä olnu. Ütski hädähollõv eläjäkene vai tsirgukõnõ es jää abilda.
Esieräline huvi oll’ täl lille ja ekäsorti kasvukõisi vasta.
Kõgõ olli tiihaina umast käest võtta ja timä tiidse kõgõ, mis määndsegi haigusõ vai hädä vasta avitas.
Mullõ miildü lille egäsugudsõ suurusõ ja kujoga vaasõ sisse säädi.
Kõrd ütel’ imä mullõ peris hallõ helüga: «No mis sa ummõhtõ naist lillest är kakut, lasõ näil väläh häidsedä!» Tuukõrd ma es saa arvu, midä mullõ üteldä taheti. Ku vanõmbas sai, sis sai arvu, et lilli elo om jo nii lühkene ja vaasih viilgi lühemb.
Imäkese jalg ei astu inämb aastakümnit kodomuro pääl, a jälgi timäst ei olõ aotuul viil är pühki jõudnu.
Süküskuuh oll’ timäl sündümise päiv. Mälestüseh jääs tää õks mu kõrvalõ kas midägi toimõndama vai hüvvä nõvvu andma.
Laanekivi Õie |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | Edimädsel koolipääväl
1950. aastal Võro liina 1. 7-klassilidsõn koolin, parhilla kerigukooli nime perrä tunnõtun majan, kässe koolioppaja latsil 1. süküskuu pääväl aabidsa valla tetä.
Edimädse lehe päält kai vasta tuuaigsõ riigiesäkese vuntsõga naarahtus.
Kuulmeistri küsse sis latsi käest, kiä om mi juht ja oppaja. Poiskõnõ Kaseoja Kalev nõst’ kõrraligult käe, saistas’ viisakalõ pingist üles ja ütel’: «Taivaesä!»
A kuulmeistri tekk’, nigu tä ei olõs kuulnugi ja küsse vahtsõst latsi käest.
Pütsepä Evel oll’ käsi pistü ja oppaja taht’ timä vastust kullõlda. «Stalin!», hõigas’ Eve julgõlõ. No sai tütrik koolioppaja käest kittä, et om tubli lats.
Hummogu tagasi!
Esä tull’ latsiaida pojakõsõlõ perrä. Päämidselt oll’ latsõ perän käünü imä. Kasvataja es tunnõ essä ni küsse: «Millise ma teile annan?»
«Kas tuu ei olõ ütskõik, hummogu piä tä nigunii tagasi tuuma,» ütel’ esä süämerahuga.
Ei kunn, ei pini, a hoobis inemine
Poiskõnõ tull’ Väimeläst ujomistrennist kodo. Vahepääl oll’ näile küllä tulnu ka vanaimä. Tä küsse latsõ käest: «Kas sa ujot pinni vai kunna?»
Poiskõnõ kai vanaimäle otsa ja põrot’: «Ma ujo inemist!»
|
|
|
|
