Nummõr' 111
Mihklikuu 12. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Vana ehitüs moodun
  • Uudissõ
     
  • Suurõmb toimõtulõgitoetus: hää ja halv ütekõrraga
  •  
  • Roosiku laadulõ tulõ jäl elo sisse
  •  
  • Ilo ja häädüs olõ-i viil ilmast kaonu!
  •  
  • Suguvõsa-huviliidsi oodõtas Võrolõ
  •  
  • Ivaski Alberti kirätöie ja pilte näütüs
  • Elo
     
  • Ivaski Albert 100
  •  
  • Sügüsene Lapimaa om helde
  •  
  • Külä ütine postkast
  • Märgotus
     
  • Ku palgast kõnõlõ-i...
  •  
  • Kanepi Leeni: olnu hää, ku Järvekülän viil kuul olõsi!
  • Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Sügüsene Lapimaa om helde
     
    Fastrõ Mariko
        
     
     
    Kolmõn keelen silt. Põh’apõdra löperdi rahuligult suurttiid müüdä. 
        
    Mitund sorti marju, kalla ja põh’apõdralihha, suuri mäki, merd ja avarust pakk Lapimaa noilõ, kiä viisvä pikä reisi ette võtta.

    Reisiliidsi om tan tõtõstõ hulga. Trehvsimi kokku hispaanlaisiga, kinkal oll’ armõdu kalapüündmisisu, a autul pents otsa saanu. Pühäpäävä oll’ külä pendsujaam kinni, a kõgõ lähembäle liina maad 80 kilomiitret. Kõnõldi viil ütest sakslasõst, kiä oll’ üte aasta oktoobrikuu tundradõ jalutama lännü, ohukõsõ rõiva sällän, ja kiä külmäs’ sinnä är, selle et äkki tull’ lumi maha. Ja ütest tõsõst saksa esäst, kiä tahtsõ laagriplatsin umalõ perrele lämmistüses tuld tetä: tä oll’ võtnu suurõ puuhalu ütte kätte, tsäksi tõistõ kätte ja pruuvsõ niimuudu puu palama saia...

    Parhilla piäsi Lapimaal olõma joba ruska: tuu om sääne «eksootiga», midä turismifirma vällämaalaisilõ tutvustasõ ku imeasja. Saamlaisi jaos olõ-i tuun as’an määnestki imeht ja egä võrukõnõgi om nännü, kuis puiõ pääl lehe sügüse kõllatsõs-vereväs-rohilidsõs läävä! Mi jäl imehtimi väega põh’apõtru üle, kiä umast aiast vällä olli päsnü ja rahuligult suurttiid müüdä löperdi. Nä olli küländ rahuligu, nigu lamba, kedä kah teie veeren ja pääl hulkman võisõ nätä. Põh’apõtru ja harilikkõ põtru iist hoiati mõnõl puul esiki eri liiklusmärgi. Lambidõ jaos olli uma märgi.

    Parhilla om põh’apõdrakasvatajiil kipõ aig: nä omma lännü tundradõ ummi põtru kokku ajama, et hillä-tassa nakada talvõkodu poolõ tulõma. Kokkuajaminõ võtt uma kolm nädälit, kodutulõk tõsõ kolm nädälit.

    Talv om sääl katõssa kuud pikk. Põh’a-Ijämere veeren olõ-i harv ka sääne päiv, ku kõrraga satas maha kats meetrit lummõ, a tõsõl pääväl või tuu joba ärki sulla. A mõnõ korgõ mäe päält sula-i lumi är esiki suvõl: mäe all häitses põdrakanep ja om kardulinurm, kilumeetri edesi mäe pääl om igilumi.

    Lihha moosiga

    Marju oll’ sääl armõdu hulga ja kõik nuu olli valmis saanu piä ütel aol. Murakiid oll’ suu pääl kül õnnõ mõni ütsik alalõ, a siski oll’. Mustikiid, palukiid, kikkamarju ja joba ka kurõmarju oll’ egäl puul.

    Kõkõ tuud pakutas ka küläliisile: murakamuusi saia vai koorõga, kikkamar’ahüübüst (tarrõtist) vai -siirupit... Mõnõ rohiliidsi sõrmiga inemise aian olli kattõloori all valmis saanu edimädse maasiga.

    Saamlaisi põhilinõ süük omgi ollu põh’apõdraliha moosiga, sekkä ka kalla ja tsirgulihha. A mere veeren elänü põllupidäjist kainulasõ pidivä vanastõ suladsõ tüülepingulõ ammõtligult sisse kirutama, et egä päiv ei tohe lõhekala söögis olla, piät muud süüki kah andma.

    Kõik saamlasõ olõ-i põh’apõdrakasvataja. Meresaami ja inarisaami omma kalapüündjä. Lapimaal kõnõldas nellän riigin kümmend eri saami kiilt ja noidõ kiili kõnõlõja ütstõsõst arru ei saa.

    Joba kolmsada aastat omma mere veeren elänü ka kainulasõ, kiä omma vällärändäjä Soomõst ja kink kiil’ om vanaaolidsõ soomõ keele muudu.

    Sis massaki-i imetellä, et kotussõnimesildi võiva olla katõn, kolmõn vai nellän keelen, nii nigu kongi umavalitsusõn eri rahviid eläs.


    Mis sa arvat?
     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
     Uma Lehe sõbõr!