Nummõr' 111
Mihklikuu 12. päiv 2006
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Vana ehitüs moodun
  • Uudissõ
     
  • Suurõmb toimõtulõgitoetus: hää ja halv ütekõrraga
  •  
  • Roosiku laadulõ tulõ jäl elo sisse
  •  
  • Ilo ja häädüs olõ-i viil ilmast kaonu!
  •  
  • Suguvõsa-huviliidsi oodõtas Võrolõ
  •  
  • Ivaski Alberti kirätöie ja pilte näütüs
  • Elo
     
  • Ivaski Albert 100
  •  
  • Sügüsene Lapimaa om helde
  •  
  • Külä ütine postkast
  • Märgotus
     
  • Ku palgast kõnõlõ-i...
  •  
  • Kanepi Leeni: olnu hää, ku Järvekülän viil kuul olõsi!
  • Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Ivaski Albert 100
     
    Ivaski Albert vanan iän.
     
    Taivaskua miis
     
    Esko Enn
     
    15. süküskuu pääväl saanu 100-aastadsõs kuulmeistri, piltnik, luudusõ- ja kirämiis Ivaski Albert. Et timäst sai nii mitmõsugumaidsi huvvõga inemine, mõot’ kimmäle ka Taivaskua müüre lähküne kodukotus.

    Alberti latsõpõlvõ mängumaa oll’ Ahja jõõ ürgorg ja Saesaarõ kivistü, miä uputõdi elektrijaama paisjärve põhja. Alberti esä mõistsõ ehitüs- ja pottsepätüüd, puutüüd (tekk mitu koduorelit) ja oll’ ka piltnik.

    Pääle Põlva kihlkunnakooli Võro Oppajidõ Seminärri minnen trehväs’ Albert edumiilse koolimehe Käisi Johannese, kunstnik-kiränik Vahtra Jaani ja kirämehe Reimani Rudolfi käe ala.

    Kuulmeistri ammõtit alust’ Albert Karilatsin, sõs oll’ Tsolgon, Adistõn, 1941. aastal juhat’ Mooste kuuli. Sakslaisi aigu oll’ aasta poliitvangin Ellamaa turbaraban, kon jäi radikuliiti.

    Pääle sõta oll’ tä neli aastakka Põlva Mittetävveligu Keskkooli direktri, sõs kolm aastakka Võrol haridusosakunna juht ja nikagu pinsi pääle jäämiseni Võro Tüülisnuuri Keskkooli direktri.

    Tihtsämpä puttu ma Ivaski Albertiga kokko aastil 1967-1971, ku tüüti Võrol rajoonilehe toimõndusõn. Kuun kävemi Lämmijärve iä pääl kalla püüdmän.

    Tä tundsõ pia kõiki Võromaa järvi. Hariligult võisõ tedä nädälilõpun löüdä Lämmijärve veerest. Albert ütel’ sakõst, et päiv kalal om niisama hää ku päiv kuurordin.

    Tä oll’ tark, tasalik ja nal’asoonõga miis. Niisama hää kirämiis.

    1972. aastal ilmu Põlva rajoonilehen Koit timä võrokeelidse jutu. Ivaski jutu ja luulõtusõ olnu kimmäle vaia raamatuhe kokko kor’ada. Tä pand’ kokko ka raamatit erinevide kotussidõ kotsilõ: üten Vahtra Jaaniga raamat «Taevaskoda ja Valgemetsa». Nii ütsindä ku kuun tõisiga pand’ tä viil kokko raamadu Haani, Rõugõ, Vahtsõliina, Piusa, Põlva rajooni ja Võro liina kotsilõ.

    Albertilegi miildü pilte tetä. Timä tettü saa pildi Tartu-Petseri raudtii ehitämisest omma alalõ Eesti Rahva Muusõumin.

    Ivaski Albert kuuli 27. joulukuu pääväl 1995. aastagal ja om matõt Põlva kalmuaida.


    Hädä: opilasõ kirodi mugu kalapüüdmisest!
     
    Valpri Liina

    Ivaski Albertil oll’ sääne muud, et suvõl kuts’ tä poiskõisi varra hummogu hussiõngõga jõõ vai järve viirde.

    Ku ma 60. aastidõ algusõn Võru 1. 8-klassilidsen koolin tüül käve, näi ütspäiv säänest tiidüstüst koolimajan saina pääl. Esi mõtli, et kiä tuu iks kell viis hummogu, kõgõ magusambal unõaol, kalalõ lätt. A ma essü: minejist puudust es olõ.

    Tuunsaman koolin, sis, ku kuul oll’ säitsme klassiga, oll’ Ivask olnu eesti keele oppaja. Ku ma 1956. aastal naksi Võrusuu päält liina keskkuuli käüma, tull’ mi klassi ka hulga latsi 1. koolist.

    Eesti kiilt opas’ meile ülikoolist tulnu nuur kuulmeistri Reimani Ilmar. Tä kõnõl’ viil takkaperrägi, ku hädän timä oll’ olnu kerigukooli poiskõisi kirätöiega. Mitte eesti keele peräst, õigõkirä oll’ Ivask umilõ opilaisilõ ilosalõ är opanu. Häda oll’ tuun, et nuu poiskõsõ kirodi mugu kalapüüdmisest, a Reimanilõ oll’ sääne värk võõras.

    Ivaski Albert käve sakõstõ rajoonilehe Töörahva Elu toimõndusõn. Tõi kirätüüd ja pilte, mõnikõrd astõ ka niisama läbi – lehetoimõndaja Paaveri Mango oll’ kah kõva kalamiis. Nä mõlõmba kiroti juttõ kalamiihi välläandõlõ «Õngemeeste meenutusi», miä ilmu aastil 1959-1973.

    Sääl jagasi Ivask ummi kogõmuisi: kirot’ hindä vällämärgitüst vedruõngõst, hindä tävvendedüst havvõpüüdmise landist ni pall’ost muust.

    Albert oll’ koolipapa egä kell: ütskõik, kas kirot’ raamatit vai aolehejuttõ, opas’ latsilõ pildistämise saladuisi vai selet’ suurilõ inemiisile luudusõ hoitmisõ tarkuisi.

     
     
    Magasi eski telefonitoro otsan
     
     
    Partsi Elmar (77), Ruusmäe kooli juht aastil 1961-1992:
     
    Lähkümbält putsõmi Ivaski Albertiga kokko sõs, ku direktri ollimi:ma Ruusmäel ja timä Võro Tüülisnuuri keskkoolin. Albert visas’ nall’a, oll’ hää süämega inemine. Ku tälle küllä lätsit, paksõ tä kõgõ pall’o ja esisugumaidsi sissetettüid kallu.

    Miilde tulõ, kuis tä võisõ kõrrapäält magama jäiä – olku bussin vai autun vai eski telefonitoru otsan. Kõnõldi, et ku telefonin jutt väega pikäs ja igäväs läts’, sõs Albert jäi magama, a lõpun heräsi üles.

    Om teedä eski andsak juhtuminõ. Ivaski Albert, haridusosakunna juhataja, ja inspektri Üksiku Paul olliva Tal’nan nõvvupidämisel. A tuu pikä olõngi oll’ Albert maaha maganu. Tagasitii pääl ütelnü Paul: «Mi kotsilõ üteldi väega halvastõ». «Kas tõtõstõ üteldi halvastõ?» küsünü Albert vasta.

    Taivaskua lähkül oll’ Eesti aigu üts puhvet, midä kutsuti Villa Hortensia. Sääl miildü Ivaski Albertilõ, Vahtra Jaanilõ, Tuulingu Ennulõ ja Ploomi Elmolõ kokko saia. «Pääideoloogilõ» Vahtra Jaanilõ miildü kõgõ üldä: viinavõtminõ ei kõlba mitte koskilõ, a väärt om mol’otaminõ taa ümbre!

    Liikmisega oll’ Albertil peräotsan hätä, a vaim oll’ herksä korgõ iäni. Ku tä käest vannust ja nimme küsti, ütel’ tä, et inämb ei mäletä: tulõ telehvoniraamatust kaia! Albert ütel’ pinsile jäien, et elul omma uma plussi ja miinusõ. Pluss om tuu, et ei piä inämb ekäütte teretämä. Teredä noid, kedä taha. Miinusõ puul om tuu, et ku inne sai tüü aigu riigi aost maada, sõs no tulõ maada umast aost!

    Küsse Allasõ Tiia
     
     
    Taivaskualõ
     
    Ivaski Albert
     
     
    «Imä, mi läämi Taivaskualõ kaema, kuis nuu liinamehe naidõ õngitsõmisõ massinidõga kallo püüdvä!»

    «Ah tsusku teid kõiki ummi massinidõga – kas lehmähaina umma otsidu ja tsiakartohvli tsaedu?»

    «Imä, vanatsõdsõ lubas’ täämbä esi haina tuvva ja mi olõmi tagasi nigu ütskui hüdsi õnnõgi!»

    «Imä, mi käümi iks kõrra tsuklõmah kah – jõõh um vesi joba lämmi nigu sann!»

    «Kaegõ, et ti karja aos tagasi olõt! Lehmä tulõva täämbä väläh nüssä ja teid olõsi vaia tsämbläisi kaitsma. Juhan, peräpõrgolinõ, tsusksõ süümaigu hüürläisi pessä – nuu no kah nigu maruh, ei piä eski eläjit paigah. Vas’k, peräpõrgolinõ, karas’ki jo üle aiamulgu kapstaluumõ sisse ja sõksõ kõik ütte rukka – kos ti ollit, et eläjä nii ummapääd jätit? Ku esä kah lupa, sõs võiti kävvü!»

    «Esä, imä kässe meil Taivaskualõ kaema minnä, kuis nuu liinamehe naidõ õngitsõmisõ massinidõga kallo püüdvä, et mugu ajava õnnõgi vändäst ümbre ja viputasõ vapa ja õng aja kalla jõkõ piteh takah niikavva ku kätte saa. Kas sa kah lupat, esä?»

    «Tohoh mulkus, tuu no mõni jutt! Aiah olõsi ka jo vaia midägi tetä, a tii aelõt ümbre nigu mõtsalise. Kaegõ, et ti prohvusõ mul säändse hulkmisõ perämädses jätät – ja ku vesi külm um, ei tohe tsuklõma joht minnä!»

    «Hääkülh, hääkülh – mi tulõmi õkva väega ruttu tagasi!»

    «Osvalt – uu, Krõstjan – uu, mi jo läämi Taivaskualõ!»

    1939



    Seltskunnan vai määndselgi olõngil pallõldi sakõst, et Albert seo luu esi ette kandnu. Tä mõistsõ tuud väega häste, mäletäs sõbõr Partsi Elmar.

    UL
     
     
    Ivaski Alberti tarkusõterri
     
    * Kõgõ ohtligumb om vägüsi targas tettü ull.
    * Olõ-i nii halva kuuli, kon hää opilanõ es saanu häste oppi.
    * Õnnõ ullikõisi suhtlõminõ käü läbi tülü ja tapõlusõ.
     
     
    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
     Uma Lehe sõbõr!