Nummõr' 110
Põimukuu 29. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
    Pääleht
     
  • Võro mängu internetin
  • Uudissõ
     
  • Lõõdsapido Võro liinan – Teppo avvus mängiti säidsmendät kõrda
  •  
  • Sibula- ja kalalaat Lüübnitsan
  •  
  • Ehitämisoppus Karulan
  • Elo
     
  • Mõtsaülembäst pinikasvatajas
  •  
  • Võro tütrigu suvõkursus ekvaatori pääl
  • Märgotus
     
  • Metsuri Marje: andminõ tege ilma parõmbas
  •  
  • Küläkiil ja liinakiil
  • Aholämmi
    Kagahii
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
     
    Nokk kinni, hand ammuki!
     
    Ruitlasõ Olavi, jalamiis
     
    Ildaaigo oll’ leinapäiv, massinil olli antenne ja piiglide külen musta lindi, tuuperäst et liiklusõn om seo aasta hukka saanu joba üle ütsäkümne inemise.

    Andsipipoiss pritse televiisorin tatti, ütel’, et politsein om meil inemiisi viil küländ, a kõgõn ollõv süüdü autojuhtõ huulmalda olõk.

    Tuu vasta ma vaidlõ külh väega. Ma olõ aasta aigu jalamiis olnu – no om mul õigus mõlõmba kandi päält sõnna võtta.

    Autojuht om säänesama liikja nigu jalamiis. Ku autojuht juu hindäle 0,3 promilli sisse, võit täl lua käest är võtta ja kimmä trahvi kaala panda, jalamiis või hindäle nii pall’o alkoholli sisse aia ku mahus ja tä jalgu pääl kapõrdama nakkas. Ku joba kats ja puul promilli seen, sõs või jah politseile silmä jäiä, a promill-puultõist om inemisele sama häste ku lubat. Ütesõnaga: üts või lakku ja tõnõ ei või. Inemine om nigu auto – õnnõ väega aiglanõ, a sama ülbe nigu paksu persega BMV.

    Sa sõidat autoga hummogu tüüle, piät sebra iin kinni, et nuur kolmõkümnendin miis üle tii laskõ, tä ast tii pääle ja loivas aigupiten nigu olõsi muna paistõn, täl om aigu küländ. Kaes sullõ säändse näoga otsa nigu olõsi täl ütskõik, a silmist või selgehe lukõ: situ hernit, säädüs ütles, et sa piät mu üle laskma, minku ma sõs kasvai kümme minotit! Tä kaes sinno ku võimalikku mõrdsukat, selle et andsipisugudsõ ja meediä omma autojuhtõ ja kõndjidõ vaihõlõ piiri tõmmanu. Säändse hinnästtäüs üleminejä man nakkasõ mul jala süütmä… Gaas põhja ja situr vallalõ, sõida jala purus, sõs om rõipõl põhjus teo muudu ruumamisõs olõman.

    Ütspäiv pidi takso jälki mu kundsa maaha sõitma. Ülekäügiraa pääl, rohilidsõ tulõ all. Tullimi tõõsõpoolõga poodist, massin kihot kroonuaia silla päält, kummi õnnõ vilisi, ja käänd’ keskliina poolõ… Paar senti jäi puudus. Mul oll’ poodist ostõt ollõputõl näpun, es mahu kotti leevä ja muu kraami vaihõlõ. Kääni külh kipõlt ümbre, et putõl tälle tagomastõ klaasi saata, sääl oll’ viil illos kleps «Ring FM», a es jovva, massin oll’ joba kavvõn.

    Piäsi selge olõma, et jalamiis ja autojuht omma üttemuudu mõtlõmisõga tainapää. Mõtlõmist proomitas trahvõga muuta, tuu asõmõl et latsiaidu ja kuulõ edimäidsi klassõ latsi inemise muudu mõtlõma opada.

    Selle, et latsõkõnõ ei olõ viil ütskõiknõ sitapää, tä ei olõ viil autojuht vai oigõ jalamiis: timä mõtlõminõ viil kujonõs. Lihtsä om väiku latsõkõnõ katõ silmä vaihõlõ jättä ja mõnõ aasta peräst vahtsõ ilmvõimalda põmmpäiest põlvkunnaga maid jaka. Ja lätt edesi nigu parhillaki: nokk kinni – hand ammuki!


    Mis sa arvat?
     
     
    Edimäne koolipäiv
     
    Tsääro Elmar
     
    Sinnä om väega pall’o aigo tagasi, ku ma edimäste klassi lätsi. No olõ joba vana miis. Mino hällüpäiv om keväjä.

    Tuul aastagal, ku ma säitsmeaastadsõs sai, käve suvõl koolioppaja koton kaeman, kas ma iks sügüse kuuli tulõ. Joba inne kuuliminekit olli minol tähe selge ja numbriid mõistsõ lukõ ütest saani.

    Sõsar oll’ minost pall’o vanõmb ja timäle opati koolin saksa ja vinne kiilt kah. Timä opas’ minolõ kah numbridõ lugõmist ütest saani vinne ja saksa keeli. Lukõ oll’ niimuudu hää, ku võti kätte määndsegi raamadu, kääni õnnõ lehti ja loi lehti nuka päält numbriid.

    Esä iks naard’, ku ma loi vinne keeli: adsin, tva, tri – ras, tva, tri, siist lätt kõrtsi poolõ eins, tsvei, trei – saks minno lei, mis iist tä lei, et ma pall’o putro sei.
     
    Olgu tuuga kuis oll’, a edimädsel koolipääväl võtç imä minno käekõrvalõ ja mi lätsimi koolitarõ poolõ. Sinnä oll’ umbõs kolm verstä maad. Koolitarõ man ütel’ imä: «Läämi edimält kuulmeistri tarrõ.» Kuulmeistri küsse nimme ja kas ma numbriid kirota mõista. Naksi paprõ pääle kirotama: 1, 2, 3, 4, 5… Sõs ütel’ oppaja: «Kiroda no säidse.» A ma vasta: «Kohe sõs kuus jääs?»

    Ku numbri kümneni saiva är kirotõdus, võtç oppaja karbist üte nagla ja vasara ni ütel’: «Läämi no klassi.» Klassin lätsimi sinnä saina viirde, kon latsi rõiva olli. Oppaja lei tühä kotussõ pääle nagla saina ja ütel’: «Kae, Elmar, seo om sino nagõl, siiä panõt uma ülerõiva ja mütsü.»

    Kävemi viil ussaian. Sääl oll’ kats kemmergut kõrvuisi, üts latskõisi jaos, tõõnõ poiskõisilõ. Hääpoolinõ oll’ poiskõisi as’alkäümise kotus. Klassin panti minno istma üte rähmigu poiskõsõ kõrvalõ. Timä nimi oll’ Robert. Lõunasüük oll’ egälütel üten, piimäputli olli ussõ takan saina veeren rian. Sääne oll’ mino edimäne koolipäiv.
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Bussisõit Räpinäle
     
    Taa lugu tulõ tuust, ku ma viil Räpinä aianduskoolin opsõ.

    Õgal pühäpääväl sõidimi kuun koolikaaslaisiga Võrost bussiga kuuli, üten kotost saad söögikraam. Nuu kompsu olli tõnõkõrd peris rassõ.

    Bussin oll’ peris väkev sõita ja õgasugutsit ull’uisi tetä. A tuu üts kõrd jääs külh elos aos miilde. Buss oll’ sääne suurõmb ja meile miildü takan istu, selle et sääl rapuç peris kõrraligult.

    Tuu kõrd oll’ bussin tsipakõnõ rohkõmb ruumi ja ma panni uma kilekoti üte pingi ettepuulõ.

    Sõidimi ja buss õnnõ hüpel’, selle et tuu Võro-Räpinä tii oll’ peris halv. Üte kõrraga hõigas’ kiäki: «Kaegõ, muna omma bussi põrmandu pääl!»

    Ja tõtõstõ nii oll’gi, mu kott oll’ tuu bussi hüpelüse pääle maaha sadanu ja muna joosi bussi põrmandut piten lakja. Ikõ vai naara?!

    Mõista-es edimält midägi tetä noidõ munnõga. Mul oll’ umbõ häbü, a saman oll’ tuu peris nal’akas olukõrd.

    Kaimi sõs perrä, kas bussijuht ka tuud munnõ ujomist näkù, a tuu es näe midägi. Arvada tä oll’ harinu, et latsõ ilmlõpmalda bussin ullitasõ.

    Joba oll’gi buss Räpinäle jõudnu. Lätsimi sõs padavai bussist minemä. Esi olli nigu katõvaihõl, kas tuust olõsi võinu iks bussijuhilõ kõnõlda ja andis pallõlda?

    A tuu jäi tegemäldä. Nigu kõrralik koolilats õks pagõsi ma jama iist är.

    Seo luu lõpõtusõs taha tuud üldä, et ku tuukõrdnõ bussijuht taad luku trehväs lugõma, sõs anna mullõ andis, tuu oll’ üts kogõmalda juhtunu vipõrus.

    Pulga Marju
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Vanaimä kuuliminek
     
    Vanaimä kõnõl’ umast kuuliminekist niimuudu: «Mina lätsi kuuli 1953. aastal. Mu sõsar oll’ ütetõistkümnendäh klassih.

    Meid oll’ edimädseh klassih 15 last. Sõast oll’ müüdä katõsa aastat. Aig oll’ vilets ja vaenõ. Ku ma no klassipilti kae, sõs tulõ miilde, ku armõtulõ mi rõivih ollimi.

    Mi klassih olli Põlva ja Põlva ümbrekunna latsõ. Mi koolimaja oll’ tuu verrev maja Käisi ja Kesk uulidsa nuka pääl, koh no omma pulstipoodi.

    Kotoh elektrit es olõ, oppi tull’ petroolilambiga. Koolimaja tundu sõs nii valgõ ollõv, selle et sääl ripõnd’ traadi otsah elektripirn.

    Mul oll’ armõdu hää miil, kui imä osç mullõ vahtsõ sinidse samsskängä.

    Vihma sattõ kõvva, ku meid viidi alla Põlvahe haigõmaja mano tohtrilõ üle kaia. Kängä saiva likõs.

    Ku ma rõivist valla võti, sõs olli jalaotsa ilosa potisinidse. Üts valgõ kitliga naistõrahvas naas’ mu jalgo vahtma ja kutsõ tõisi tohtrit kaema, mis haigus mu jalol om. Üts tohtri oll’ tõisist targõmb. Tuu ütel’: «Latsõl omma kängä värvi lasknu!»

    Vasara Margit (12

    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Poodijutt

    Ärri, kon sildi pääl sais Wõro Büroo, tull’ üle läve naistõrahvas. Jäi saisma kesk poodipõrmandut ni küsse: «Kas taa puut om vallalõ?»

    Poodiimändäl es jää muud üle ku vasta küssü: «Kas ti tullit ummi võtmidõga sisse?» Tõõnõ naanõ, korgõhe koolitõt päälegi, kai kaalakette man hinnasilte ja tahtsõ teedä: «Midä naa numbri piäsi tähendämä?»

    Poodiimänd oll’ jäl lahkõ vastama: «Midä muud kui lao saisu!»



    Laat vai näütüs?

    Buss sõitsõ Hauka laadu aigu Antsla liina sisse kõrvalhuulitsit piten.

    Bussiaknõst paistu õnnõ väega hulga autit, üttegi inemist man liikman es olõ.

    Üts vanamiis vahtsõ aknõst vällä, peräkõrd hõigas’:

    «Tohoh hullu! Ma tahtsõ laatu tulla, a olõ saanu autonäütüsele!»

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
     Uma Lehe sõbõr!