Nummõr' 110
Põimukuu 29. päiv 2006
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
    Pääleht
     
  • Võro mängu internetin
  • Uudissõ
     
  • Lõõdsapido Võro liinan – Teppo avvus mängiti säidsmendät kõrda
  •  
  • Sibula- ja kalalaat Lüübnitsan
  •  
  • Ehitämisoppus Karulan
  • Elo
     
  • Mõtsaülembäst pinikasvatajas
  •  
  • Võro tütrigu suvõkursus ekvaatori pääl
  • Märgotus
     
  • Metsuri Marje: andminõ tege ilma parõmbas
  •  
  • Küläkiil ja liinakiil
  • Aholämmi
    Kagahii
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
     
    Metsuri Marje: andminõ tege ilma parõmbas
      
     
    Näütlejä Metsuri Marje hoit ilma ja inemiisi, ilm ja inemise hoitva tedä kah. 
      
     
    Kats nädälit peräst Taarka lõpuetendüst om Metsuri Marje (65) kodoaian Kubijal Männiku uulitsan lavva pääl iks viil sületäüs kingitüisi ruusõ. Naabri tuu karbitävve kommõ, mis üts tä tüükaaslanõ ollõv saatnu.

    Ma olõ kõrvalt nännü ja kuuldnu, kuis võrokõsõ jo tõist suvvõ Marjele miikärgi ja suidsukalla, juurikit ja umakoetuisi asjo toova – kuis sa õks mõistat näütlejät tõisildõ ilosa rolli iist tennädä! Tegelikult tuvvas muu peräst kah. Kõik, kiä timäga kokko putnu, tiidvä, ku lämmi ja ilmahoitva inemine tä om.

    Marje om 1965. aastast olnu Eesti Noorsooteatri, parhilla Linnateatri näütlejä, kats suvvõ mängnü Obinitsan Taarka immä, kedä tä mäng ka filmin, mille edimädse võttõ omma Raali Aini talon jo üles võedu. Tiatrirollõst mi seokõrd suurt es kõnõlõ, kõnõlimi inämb elost ja inemisist.

    Sinno tundas Võromaal nigunii, a om viimätside aastidõga viil inämb umas võet?

    Seo suvi om olnu üts mu elo ilosampi. Ma olõ nelikümmend kats aastat tiatrin olnu, a säänest ütist hengämist ja nii kimmäst kokkohoitmist nigu Taarka tegemise aol Setomaal oll’, olõ-i innemb tunda saanu.

    Mul oll’ sälä takan rassõ talv, Tal’nan oll’ kõik aig määnegi must masõndus pääl, käke hinnäst nigu hiir urgu (ma olõ tähtkujo poolõst Vähk, nuu tegevä kõik aig niimuudu) ja pelksi jo, et suvõl olõ-i ülepää jõudu ja toda sisemist väke, et viil ka Taarkan mängi.

    Nii, ku pääliinast är Võrolõ pässi, naksi hinnäst pistü ajama. Ma heräne jo kuvvõ aigu hummogu üles, kõgõpäält olõ aian ja juu miivett, silestä uibit – uibu om mu puu, tuu and jõudu. Maja takast algas õkva mõts, mullõ miildüs sääl pikält hulki ja tunda, kuis varõsõ ajasõ ummi asju, orava ummi, ja ma olõ tassakõistõ hindä ette, ja sis tunnõt, kuis jõudu ja väke mugu tulõ. Mõnikõrd nakkasõ vana rolli mõtsan ollõn äkki seen elämä. Esierälidselt «Rästik» (Tolstoi «Rästiku pihtimus», Marjel oll’ Olga Zotova roll – LL), määne kõnõlnu nigu kõgõ inämb mu hindä luku.

    Tõsõl puul tiid om järvelump, kohe tihtsäle tsuklõma lää. Egä kõrd tulõ miilde, kuis sääl järve veeren olõ umal aol mi lehmä Tullat mitu kõrda pidänü tsuklõjidõ vaihõl takan ajama, ku tuu jäl laudast är inemiisi sekkä kiini juusù.

    Olõt kõik aig siin elänü?

    Tullimi siiä uno mano vanaimä-vanaesä talost Kanepi lähkült Erastverest. Sis oll’ siin viil laut ja maada sai lakan hainu pääl. Ma eriti es julgu, ma pelgä hiiri ja rottõ, nii ku naid paar kõrda penne pääl näi, pagõsi är tarrõ.

    Vanaesä Rõika Joonas oll’ Erastveren viinapruul, kost tä kutsuti Vinnemaalõ tüüle. Ma, kolmõst sõsarast kõgõ noorõmb, sündügi Vinnemaal (Kalinini oblastin Zaitsevo külän 1941 – LL).

    Mi tulli 1946. aastal Erastverre tagasi, a esä ja vanaesä sinnä kavvõndalõ mulda jäiväki. Imä, vanaimä ja muu suguvõsa omma Kanepi kalmuaida matõdu. Tuu om mu jaos üts lõpmalda pühä kotos. Ma käü sääl nii tihtsäle ku saa, ja säält saa ma ka kõvva jõudu. Tan Männikul olõmi olnu nelikümmend üts aastat. Uno Rõika Olev oll’ Võrol kullasepp, tuu tüü iist panti tä Pärtelpoja aigu kinni.

    Ku uno kodo pässi, sis viimätses tüüs tekù tä meile Kaupoga abielosõrmusõ ja säältpääle naas’ hoobis massinit üles lüümä.

    Ku tä jo halvatusõga sängün oll’, annimi sõsaridõga tälle tõotusõ, et ehitämi maja lõpuni. Tõnõ kõrd ja vahtsõ katusõ omma no mõlõmbil pääl, a nii pall’o om viil tetä ja kõikõ kõrraga lihtsäle ei jõvva. Pikkä aigu om üüriliisi seen olnu, seo aasta es võta. Olõmi õnnõ mi, kolm sõsarat.

    A aid om parhillaki latsi ja rahvast täüs.

    Latsi ja latsõlatsi om meil kolmõ pääle üts. Naabrirahvas ja sõbra käävä tihtsäle küllä. Naabri omma siin külh väega sümpaatsõ inemise, ma või julgõlõ üteldä, et ütte hoitas nii hään ku halvan.

    Kõik omma ütstõsõ jaos olõman, ütskõik sis miä juhtus. Ka lats huikas vanõmbidõ käest küsümäldä üle aia naabrit süümä, ku aian midägi küdsetäs, ja nii edesi ja edesi.

    Seo sõir siin lavva pääl om naabri-Sirje tettü, tuu lubasi mullõ no meistrikursusõ kõrralda. Ma tii jäl kotlette ja sülti. Ma küdsi terve suurõ silmämõsukausitävve kotlette Tal’nan juubõlisünnüpääväs kah ja Piret (Kalda – LL) käve pääle, et sülti piät ka tegemä, no ma sis tei.

    Hariligult ma sünnüpäivi ülepää ei piä, tulõ är siiä vai pakõ muido är, a seokõrd läts’ tõisildõ. Peeti tiatrin ja üle katõsaa inemise sai kokko: pia kõik, kellega olõ üten tiatrit tennü. Pido oll’ üllätüisi täüs. Ma olli mängnü hambilda vannaeite ja ku rõivit lätsi vaihtama, sis panti mullõ hoobis kingitüses ummõld Barbie-kleit sälgä. «Vällälüüd» hamba unõhti külh edimädse huuga suuhtõ.

    Eesti tiatrin pandas tihtsäle ka vanõmbat rolli mängmä noorõ ja vanõmba jäetäs kõrvalõ...

    Noh, jah, muidoki om ebaõiglust ja muud. Mu unistus olnu mängi Edith Piafi, a tuu ei olõ peris nii, et tahat ja saat.

    Kõik aig ja egäl puul om olnu ebaõiglust, kõik aig ja egäl puul omma inemise ütstõsõlõ kurja tennü – ma ei mõtlõ ülepää tiatrit siin prõlla.

    Mu imäkene, kiä oll’ kangõ naistõrahvas, ütel’ õks, et ärke tasogõ kurja ilmangi kuëaga. Nii omgi: kõigilõ, ka noilõ, kes tõisilõ liiga tegevä, piät õnnõ hääd suuvma. Halv tulõ inemisele tagasi ja umist õnnõtuisist mõist egäüts vast hinnäst parõmbas oppi. Ma armasta tõtõstõ inemist, lilli ja eläjit ja olõ tuu üle tõtõstõ uhkõ.

    Küsse Lauritsa Leelo
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
     Uma Lehe sõbõr!