Nummõr' 110
Põimukuu 29. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
    Pääleht
     
  • Võro mängu internetin
  • Uudissõ
     
  • Lõõdsapido Võro liinan – Teppo avvus mängiti säidsmendät kõrda
  •  
  • Sibula- ja kalalaat Lüübnitsan
  •  
  • Ehitämisoppus Karulan
  • Elo
     
  • Mõtsaülembäst pinikasvatajas
  •  
  • Võro tütrigu suvõkursus ekvaatori pääl
  • Märgotus
     
  • Metsuri Marje: andminõ tege ilma parõmbas
  •  
  • Küläkiil ja liinakiil
  • Aholämmi
    Kagahii
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
     
    Mõtsaülembäst pinikasvatajas
     
    Lauritsa Leelo
      
     
    Hirve Tiiul om pinne kasvatamisõst väega pall’o rõõmu. 
      
    Vana-Tedre talon kasvatõdas nissu, kesvä, kaara, rapsi ja ...pinne. Pernaasõ Hirve Tiiu (45) lemmiku omma kats esimuudu loomuga pinitõugu: sõbralidsõ labradori ja kur’avõitu rotveileri.

    Hoovi pääl tulõgi meile kõgõpäält vasta valvõpini rotveiler, a kurjusõga ei paistu seol siin ollõv muud pistmist ku inemine esi hindäle ette kujotas. Vai sis esi pini kuëas aja.

    Mõtsa minnen tedä egäs juhus üten ei võeda, nigu kaukaasia lambapinnigi, kiä hoovi tõsõst otsast valvsalõ vasta kaes. Labradorrõ om Tiiul pall’o, nii musta, kuldsõt ku pruuni, kõik imädse.

    Labradori edevanõmbidõ siän om ka tsirgujahis arõtõduid pinne, nii käü tä noidõga juuskman-jalotaman paarikaupa, muido võiva terve kaëaga tsirkõ perrä juuskma panda.

    Keväjä saa mitu kärotäüt pinisitta kokko kor’ada

    Talvõl eläse pini majan, a maja om suur ja tarri pall’o, nii mahusõ kõik ilosahe majja är. «Mõskmist om muidoki egä päiv, a egä tuu pinne seen pidämine ülepää nii hull ei olõ, nigu arvada võit. Keväjä, ku lumi sulas, sis saat aiast mitu kärotäüt pinisitta kokko koëada,» naard Tiiu.

    Tiiu om opnu EPAn mõtsandust ja olnu kümme aastat Lasva mõtsaülemb, pääle tuud ütstõist aastat Pikäkannu kooli majandusjuht. Vana-Tedre talo om mehe Heinari esäkodo. Siin alosti nä kõgõpäält maasikidõ kasvatamisõga, täämbädsel pääväl tuu päätoidusõ majja mitund sorti terävili.

    Aianukan om kuus tarro mehiläidsi ja noidõ iist pidä huult Tiiu. «Mu kõgõ parõmb sõbranna oll’ aastit tagasi mesinik ja timä kõrvalt ma mehiläidsi pidämä opsõ,» ütles Tiiu. Laudan kasusõ tsiga, kana, muskuspartsi ja üts kalkun. «Miis Heinar om läbi ja lahki taloinemine,» kõnõlas Tiiu. «Tälle tõtõst miildüs kõiki talotöid tetä ja ku ma käü pinnega näütüisil, sis jääs tä hää meelega eläjit kamandama.»

    Kolm tütärd omma kotost jo lännü: Anneli (24) opp ülikoolin aoluku, Katri (19) bioloogiat ja Eleri (18) käü Nõo Reaalgümnaasiumin.

    «Pini omma kõgõ tävvegä mu hobi, latsi huviala oll’ ja om orienteerumine. Kats noorõmbat käävä pia egä nädälivahetus kongi võistlõman,» ütles Tiiu. Pinni saa võlssi silestä

    Ku ma musta labradorri silestä, saa teedä, et ma silestä pinni võlssi. «Õkva nätä, et ei olõ tõvvopinnega harinu,» ütles Tiiu. Tulõ vällä, et näütüsepinnele ei tohe ütskõik kuis pai tetä, a piät kaema, et näide olõkit är ei tsurgi. Labradorrõ man om tuu väega rassõ, selle et nuu omma rõõmu täüs ja tahtva häste pall’o tähelepandmist. «Labradorrõga piätki käümä ka tõisi inemiisi man ja näid tõisi pinnega kokko viimä,» nimmas Tiiu.

    Tiiu oppas pinne esi ja käü ka oppuisil. Katsakuunõ Hanna oll’ mõni nätäl tagasi Võro näütüsel kutsikidõ arvõstusõn uma tõvvo kõgõ parõmbas saanu. Katsa aastaga, mis Tiiu om pinne kasvatanu, om rosette kokko saanu peris pall’o.

    Arõtuspinis kõlbas pini alatõn tõsõst eloaastast. Kõgõpäält tulõ tetä ilmadu hulga uuringit, kävvü tohtri man puusanoogussit (puusaliigesed) kontrolman, silmätohtri man. Tuujaos tulõ pääliina sõita, selle et Kennelliit tunnistas õnnõ ummi vällävalit tohtrit.

    Sugupuu om parõmbahe teedä ku inemisil

    Tõvvupinni võit paaritada kõrra aastan üle aasta nikagu pini saa katsa-aastadsõs. Paprõmajandus om tõvvopinnel mõnõn mõttõn tähtsämb ku inemisil: pall’o inemise ei tiiä umma sugupuud ja tervüst nii häste ku arõtuspinnel paprin kirän om.

    Tiiu om pinne toonu Lätist ja Leedust, edimädse pesäkunna kasvaç üles 2000. aastal ja tuust aost pääle om üts pesäkund õks kõik aig olnu.

    Võromaa rahvas kallit sordipinne väega ei osta, päämidselt omma kutsigu lännü Põh’a-Eestihte, mõnõ Soomõmaalõ.

    «Mõnda näet perästpoolõ näütüisil, mõnõ pererahvaga jäät läbi käümä, a inämbüsega kontakti ei olõ,» kõnõlas Tiiu. «Muidoki omma sordipini kalli, a sa tiiät kimmähe, määndse olõmisõga seldsilise majja võtat. Tä jääs su sõbras jo inämb ku kümnes aastas.

    Uma edimädse rotveileri osti ma 1998. aastal võlgu. Latsõ olli väiku, rahha väega es olõ ja imä-esä hurjutiva veidükene.»

    Imätside ja hää esätsegä võit tuu kulu tasa tiini, a et sordiluumisõga är ellä, pidänü pinne viil inämb olõma ku Tiiul om.

     
    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
     Uma Lehe sõbõr!