| Pääleht |
Uudissõ |
Elo |
Märgotus |
| |
|
|
| Parõmb kats kargajat ku viis vingjät | | Mi armsa tsõõrikliina Võro 222. sünnüpääväpido om aoluus saanu. Tuu oll’ tähtsa päiv, ku vahtsõnõ plats kesk liina valmis sai. Tuu kotsilõ om ütlemist sainast saina: kas mi säänest tahtsõmi – taa jo nii kivine, hulga elojõun puid maaha võetu, väega kallis jne. Kuis mi inemise ummõhtõ mõistva vingu ja viristä! Ei olõ mu eloao joosul viil siiä nii tegosat liinapääd juhtunu nigu Eenmaa Ivi. Eelmidse õnnõ kõnõli, a es tii midägi nii suurt är…
Kae iks mi elo pääle vallaliidsi silmiga, ku ilosas om mi liin lännü! Tulõ kõnni liina veeren. Koreli uja, midä taheti panda torrõ sisse, om parhilla terven ilon suurõs viisilmäs kasunu. Uja om pantu siiä-sinnä juuskma ja vahtsõnõ sild lätt õkva vahtsõ spordikooli mano, mis and silmä ette ka mõnõlõ suurõmbalõ Eesti liinalõ.
Viil oll’ mõnõl inemisel hädä, et pargi vallategemisel anti tort väega ilda, et es jõvvaki är uuta. Tettü oll’ taad magusat jo 120 killo, taad jakku jo kõigilõ. Suur jupp jäi viil perrä, ku mi saimi poolõ katõtõiskümnes uma jao kätte. Õigus om iks eesti vanasõnal: parõmb om kats kargajat ku viis vingjät!
Kudu Alli
|
|
|
|